Nõlva

Vahel on hiiglama tore, kui saab lihtsalt terve nädalavahetuse maha lebotada. Kui see aga natuke liialt raiskamisena tundub, võib ju autosse istuda ja kusagile sõita. Täpselt seda me laupäeval tegimegi. Juba suvel oli juttu, et peaks Taagepera lossi juures ära käima. Minul oli see siiani nägemata. Kuna suure lebotamise peale ühtegi targamat mõtet pähe ei tulnud, läksimegi Taageperasse. Enne seda jäi teel muidugi veel Helme ette.

Helmes on päris võimsad ordulinnuse varemed. Kahjuks oli väljas juba peaaegu hämar ning tuul oli kõle ja seepärast tuleb sinna kindlasti tagasi minna, et saaks pilti teha ja kõik korralikut üle vaadata. Oleme sel aastal päris mitmes kohas mõelnud, et “siia tuleb tagasi tulla”, aga praegu tundub, et ainult mõtlemisest ei piisa, tuleb kirja panna. Helmes on linnuse varemete taga koopad, mille ava eest võiks kevadisel või suvisel hommikul avaneda ilus vaade orule.

Taageperas jõudsime ainult ringi ümber lossi jalutada. Oli tunda, et talv ei ole enam kaugel ja me kibelesime võimalikult kiiresti sooja autosse tagasi. Ka sinna tuleb tagasi minna. Pealegi on meil ju NatGeo aken Barclay de Tolly mausoleumi juures niikuinii pildistamata.

Laupäeval võtsime suuna Jägala peale. Ma ei olnud seal kunagi käinud.

Tagasiteel tegime peatusi Aegviidus, Jänedal ja Porkunis. Ilusad kohad kõik.

Pärast Jänedalt lahkumist pöörasime korraks teelt kõrvale ja jalutasime Jäneda linnamäel. Milline tore koht! Keegi on seal ikka tõsiselt vaeva näinud ja terve hulga puukujusid teinud. Tänu nendele ei ole tegemist mingi suvalise linnamäega, vaid täiesti erilise kohaga. Kahjuks on keegi haige inimene teisel arvamusel olnud ning mitmed kujud on kahjustatud. Imelik ikka, kuidas teiste tööd ja vaeva üldse ei austata.

Olen viimaste nädalate jooksul päris mitut vana mõisa vaatamas ja pildistamas käinud. Päris huvitav, kuidas selline asi kaasa võib haarata. Otsin aga jälle Vikipeedia ja Kultuurimälestiste registri abil uue sihtkoha välja ja lähen vaatan üle. Põnev! Ühel päeval pärast tööd sõitsin Luunjast läbi. Seal on ilus pargike ja säilinud on mõned mõisaaegsed hooned. Peahoonet ennast küll kahjuks enam ei ole.

Tegelikult on huvitav mõelda, et üle jõe on vastamisi olnud Luunja ja Kaagvere mõis ning Kavastu ja Mäksa mõis. Ühel õhtul üritasin Mäksal ja Kaagveres käia, kuid Mäksal oli aiavärav kinni ja suur silt aia peal: G4S valvab. Päike oli ka kohe loojumas ja seepärast ei tahtnud ma päris jõuga sisse trügima hakata. Seepärast jäigi mul sealne mõisahoone nägemata. Kaagveres aga oli värav lahti ning kuna ühtegi keelavat silti ei olnud, jalutasin seal natuke ringi. Tunne oli ikkagi selline kahtlane, sest päris täpselt ei saanud aru, kas ma tohin seal olla või mitte.

Selgeks sai, et kui tahta pärast tööd veel kusagile pildistama jõuda, ei tohi vahepeal kodus uimerdada, vaid tuleb kohe uuesti autosse istuda. Otse töölt minnes aga tuleks riided ära vahetada, sest kingade ja kleidiga ei ole ikka kõige mugavam liiva või pika rohu sees käia. Tunne ja emotsioon aga pidavat fotodelt välja paistma. Kavastus käisime nädalavahetusel koos Jaaniga. Kunagisest mõisast on alles jäänud vaid ait ja talli varemed. Vaadata oli väga vähe, aga olen siiski rahul, et seal käidud sai. Oleks pidanud veel edasi sõitma ja Uue-Kastre linnuse territooriumi ka üle vaatama, aga seal asub tänapäeval Emajõe Suursoo looduskeskus, kuhu jõudmiseks tuleb läbida kellegi eraomanduses olevat teed ning kellega looduskeskus tee kasutamise osas kokkuleppele ei saa ning seepärast ei olnud tahtmist oma nina sinna toppida.

Laupäeva hommikul käisin Ahjal. Jalutasin pargis ja ümber tiigi. Oli mõnusalt udune hommik. Ahja on väga ilus koht. Kõigepealt seadsin sammud läbi pargi mõisa peahoone juurde. Selles olevat vanasti kool asunud, kuid nüüdseks on maja tühi ja 2007. aastal tulekahjus kannatada saanud. Hommikune aeg on rahulik. Nägin ainult üksikuid inimesi. Mõned jalutasid koeri, teised iseennast. Tiigikaldal ukerdasid pardid. Üle tiigi viib väike sillake. Tiigi teisel kaldal on ait-kelder, valitsejamaja ning tõllakuur. Ümber tiigi saab mõnusalt ringi jalutada. Pardid tundsid end küll häirituna.

Sõitsin pärast Ahjat veel ka Kärsale, kus on huvitav kõrtsikompleks.

Septembrikuu jooksul toimub Vikipeedias fotovõistlus Kultuurimälestised Vikipeediasse. Olen otsustanud sellesse oma panuse anda ning kohalikud mälestised üles pildistada. Meil ei ole siin mingeid erilisi kohti ja mina pole ka suurem asi fotograaf, seepärast on minu jaoks võistluse võlu osalemises ja ise siinsete kohtadega tutvumises. Sõidan iga päev Võnnust läbi. Seal on registri järgi päris mitu kohta, millest Vikipeedias veel fotosid ei ole. Järelikult tuleb need kohad üles otsida ja pildid ära teha. Ongi paras silmaharjutus. Täpselt nii ma pühapäeval tegingi: võtsin fotoka, istusin autosse ja sõitsin need kohad läbi.

Võnnu kirik

Võnnu kirik on üks Tartumaa vanemaid ja Eesti suuremaid maakirikuid.

1361 aastal oli kirik arvatavasti 3-löövilise kolme traveega pikihoone (selle pikiseinad on umbes 7 meetri ulatuses säilinud) ja kvadraatse kooriruumiga. Ümarkaarne lõunaportaal viitab võimalikule pärinemisele 13. sajandist. 1783-1787 pikendati hoonet umbes 20 meetri jagu lääne suunas ning lisati torn. Uusehituse dekoor (rustikaliseenid, akende nurgalaienditega krohviraamistused) tähistab üleminekut hilisbarokilt varaklassitsismile. 1853 ehitati rõhtsillustega aknad ümarkaarseiks. 1870-1871 lammutati idaosa ja püstitati avar põikhoone. Samast ajast pärineb osa neogooti stiilis sisustusest (sealhulgas kantsel), lõpliku kuju sai sisekujundus 1881.
Kiriku altarimaali (1874) autor on O. von Moller. Altar on aastast 1884, orel aastast 1895 ja kell aastast 1766. Tähelepanu väärib Peterburi kunstniku Tresconi 1813. aastal loodud monument, mille laskis üles seada parun Nolcken Borodino lahingus langenud poja Reinhold von Nolckeni mälestuseks. See on üks kümnest Eesti territooriumil leiduvast 1812. aasta sõjasündmusi meenutavast kunstimälestisest.
(Eesti Arhitektuur IV. 1999)

Vabadussõja mälestussammas

Esimeses maailmasõjas hukkunute ning punase terrori ohvrite mälestussamba kavandi valmistas kujur A. Eller. Kivitöö tegi August Levold. Sammas avati 11.septembril 1934. Mälestussammas lõhuti 1945. aastal ja osad kanti laiali.
Mälestussammas taasavati 1. septembril 1990.

Võnnu vana kalmistu

1773.a. õnnistatud Võnnu vana kalmistu dominandiks on Kurista mõisahärra G. de Villebois kabel, mis paikneb kalmistu keskteljel, teedevõrgustiku keskmes. Kalmistul on palju ajaloolisi valdavalt 19. sajandist pärinevaid hauatähiseid, sealhulgas malmriste, malmist hauaplatside piirdeaedu ja iseloomulikke marmorriste ja 19. sajandist pärinev arhailine poolkelpkatusega matusekabel. Teiste hulgas on siin Gustav Suitsu vanemate hauaplats.

1781.a. Kurista ja Sarakuste mõisniku kindralleitnant Alexander Guillemot de Villebois´ (1717-1781) mälestuseks püstitatud kabel.

Võnnu kirik

Võnnu kirik

Vabadussõja mälestussammas

Võnnu vana kalmistu

II MS hukkunute ühishaud

G. de Villebois kabel

Sõõro kool

Laupäeva hommikul magasime end mõnusalt välja ning ei hakanud ka pärast ärkamist kohe hullumeelselt rabelema. Vahepeal peab ju puhkama ka. Õues kiskus kangesti pilviseks ja mingil hetkel tundus mulle, et jube igav on ja üldse ei taha lihtsalt niimoodi kodus olla. Isegi Juss ronis igavusest katusele. Jaan tegi ettepaneku, et sõidame kusagile, kuhu rattad viivad. Mulle sobis selline lähenemine täiesti. Võtsime suuna Tartu-Jõhvi maanteele. Millegipärast on see tee mulle alati meeldinud. Seal on piisavalt vähe liiklust ja väga hea tee ning ümberringi imelised loodusvaated. Esimese peatuse tegime Mustvees, sest seal on vahepeal National Geographicu kollane aken püsti pandud.

Kuna me juba nii kaugel olime, siis otsustasime järgmisena Vasknarvas ära käia, sest me polnud kunagi varem seal käinud. Peipsi põhjaserv oli palisatud peaaegu katkematu suvilate ja üürimajade jadaga. Lausa hämmastav, kas nii palju suvitajaid võib tõesti olla? Muidugi, suur osa neist on müügis. Kui pappi oleks nagu putru, võiks endale sinna terve rajooni osta. Vasknarvas parkisime auto ära ja jalutasime pisut ringi. Esmapilgul nägime õigeusu kirikut, kuid lähemal vaatlemisel oli tegemist kloostriga. Hiljem kodus uurisin selle kohta ning leidsin, et see kuulub Kuremäe kloostri alluvusse.

Tahtsime muidugi ka Peipsi järve ja Narva jõe kohtumist näha. Jalutasime kloostri tagant jõe suunas. Seal oli tegelikult keelumärk ees. Kõhklesime siiski vaid korraks ja läksime edasi, sest muidu ei oleks me ju mitte midagi näinud. Olgem ausad, ka nüüd ei olnud eriti palju näha, aga midagi ikka. Kunagi peame sinna tagasi minema, sest nüüd nägin kaardilt, et on veel teid, mida mööda minnes näeks ehk ilusamaidki vaateid järvele.

Nojah, tegelikult tuleb nii või teisiti veelkord Vasknarva minna, sest nägemata jäid ka ordulinnuse varemed.

Pärast Vasknarvat võtsime suuna Kuremäele. Minu jaoks jälle üks koht, millest olen ainult kuulnud ja pilte näinud, kuid ise kunagi käinud ei olnud. Huvitaval kombel nägin sel suvel päris mitme oma FB sõbra piltide hulgas just Kuremäel tehtuid. Kas “Puhka Eestis!” on siiski moes?

Pärast Kuremäel jalutamist tahtsime üle vaadata veel ühe koha, mis oli meie autos oleval kaardil märgitud ilusa vaatena. Tegelikkuses me midagi eriti huvitavat ei leidnud. Kuna me niikuinii juba Ida-Virumaal olime, siis tahtsime ka Valaste joale pilgu peale visata. Olin küll kuulnud, et vaateplatvorm oli ohtlikuks muutunud, aga arvasin, et vahepeal möödunud aastate jooksul on see siiski korda tehtud. Kahjuks mitte. Isegi kaunis päikeseloojang ei lohutanud meid päriselt.

Täna hommikul helises mu äratuskell juba kell viis. Nii vara ma siiski ei suutnud end tõusma sundida, kuid pool kuus sain voodist välja. Tegin kohvi valmis ja selle peale tõusis ka Jaan üles. Meil oli kokku lepitud, et läheme Meenikunno matkarajale. See sai valitud selle pärast, et tahtsin kindlasti lahtise veega raba ja lähemal ei tulnud ühtegi pähe. Unistasin, et lahtine vesi ja udu pakuvad lahedamaid vaatepilte kui lihtsalt udu.

Jõudsime rabasse umbes kella seitsme ajal hommikul. Päike oli tõusnud pool tundi varem ning kuldas nüüd juba kõik üle.

Juba eelmisel nädalal tahtsin minna hommikul varast päikesevalgust ja udu nautima, kuid kahjuks olin endalegi märkamatult võtnud vastu töökaaslaste lahkelt levitatud viiruse ega suutnud end voodist välja ajada. Seekord oli kõik palju paremini. Tõusin pool seitse, jõin kohvi ja juba enne seitset olin liikumas.

Jah, ma tean, et pliiatsi omamine ei tee minust veel Shakespeare’i ning fotoka omamine ei tee fotograafi. Pole vaja enam meelde tuletada. Sellest hoolimata meeldib mulle vähemalt üritada pildile püüda kogu seda ilu, mille tunnistajaks ma olen. Ei olnud üldse vaja kaugele minna. Juba Lääniste silla juures oli imeilusaid vaateid. Tee ainult silmad lahti ja naudi! Käisin ka Võnnus kirikut pildistamas, kuid pean tunnistama, et seda tuleb teha keset päeva, siis ei tohiks varjud nii palju häirida kui hommikustel piltidel. Pärast Võnnust tagasi tulekut jalutasin Lääniste linnamäel. Olen seal varem vaid paar korda mingite ürituste puhul käinud. Hommikune jalutuskäik täiesti üksi meeldis mulle väga. Nüüd hakkas silma, et inimesed on seal tõesti vaeva näinud ja koha korda teinud. Mul on hea meel, et elan sellises kohas. Kunagi saan nende inimestega kindlasti lähemalt tuttavaks ka, praegu aga kiidan neid lihtsalt mõttes.

Mul oli plaan, et teen oma ringi ära ja lähen siis uuesti magama, kuid sellest ei tulnud küll midagi välja. Olin lihtsalt liiga õnnelik ühe ilusa hommiku üle.

See on hämmastav, et me kumbki ei olnud varem eriti Vastseliina piirkonnaga kokku puutunud. Laupäeval sõitsime sinna juba kolmandat korda sel suvel. Seekord oli meie sihtpunkt Kirikumäe järv ja seda ümbritsev matkarada. Samast kohast saab alguse ka Kirikumäe väikejärvede matkarada, kuid kuna selle kirjelduses oli, et jalad võivad märjaks saada ja meie olime tavalistes spordijalatsites, siis valisime seekord kindlama variandi. Etteruttavalt võin mainida, et vähemalt minu jalgu see päriselt ei päästnud ja natuke niiskeks sain ikka, aga see mind ei seganud.

Hakkasime järve äärt mööda minema ning peagi nägime esimesi seeni ja marju. Kui olime need ära nautinud, kõndisime edasi ja jõudsime matkaonnini, mille oli asustanud päris palju inimesi. Silma jäi, et neil oli terve kausitäis kukeseeni. Kuna mõlema matkaraja algus on üks ja sama, siis nägime ära ka esimese väikejärve – Pundsu järve. Edasi ületasime Pundsu ja Kirikumäe järvede vahelise kraavi ning edaspidi hoidsime paremale. Jalgraja servad olid paksult pohli ja isegi veel mustikaid täis. Mis veel kaugemal olla võis? Umbes esimene pool jalgrajast kulges mööda pinnast, teine pool oli laudtee. Muidugi oli tore, et see üldse oli, kuid peab siiski mainima, et sealne laudtee oli suhteliselt amortiseerunud ning vajaks kindlasti peagi kellegi hooldavat kätt.

Mõnus jalutuskäik värskes ja väga hästi lõhnavas õhus tasus end igal juhul ära.

RMK Kirikumäe matkaraja infovoldik.

Eile õhtul käisime Tartus Hansahoovis kontserdil. Ootamatult vähe rahvast oli ja üldmulje jäi, et tegemist on lasteüritusega.

 Alustas Getter Jaani koos kahe väänleva graatsiaga. Need kaks graatsiat olid vaid mõne laulu taustaks suutnud koreograafia kokku leppida. Suurema osa ajast tegi kumbki seda, mis parasjagu pähe tuli. Kuna Getter liigub ise päris hästi, siis minu meelest poeks neid kahte tantsijatari sinna küll vaja olnud. Nad pigem häirisid kui et elamusele midagi lisanud oleks.

Pärast Getterit tuli lavale Põhja-Tallinn. Mulle on nad alati meeldinud, kuid nende uut lauljatari polnud eriti veel kuulnud, seepärast ootasin täitsa põnevusega. Tagantjärele arvan, et oleksin tahtnud naishäält selgemalt kuulda. Ma ei teagi, kas asi oli lauljas endas või helimehes, aga tema hääl kõlas plekiselt ning enamasti oli samal ajal liiga palju muud müra. Lood on neil head, selle kohta pole midagi kobiseda. Usun, et nad ise ei jäänud selle kontserdiga väga rahule just rahva vähesuse ja loiduse tõttu. Rahvaga suhtlemis tuleb neil muidugi veel õppida.

Vahepeal laulis veel Getter Jaani koos Kaari Sillamaa laululastega ja siis Põhja-Tallinn ka koos laululastega ning isegi Getter Jaani koos Põhja-Tallinna ja laululastega.

Olen täitsa rahul, et me seal kontserdil ära käisime ja nad ära nägime. Läheks teinegi kord.