Pildikesi elust enesest

Rubriik: Roosid

Roos ‘Pomponella’

Nägime ‘Pomponellat’ kasvamas Põltsamaa roosiaias. Ta jäi meile oma kullerkupuõitega väga hinge ja me käisime teda sealsamas müügiplatsil otsimas ja otsisime ka teistest aianditest, kuid ei leidnud teda kusagilt. Leppisime olukorraga ja selleks aastaks olime ta juba unustanud.

Eile käisime tegelikult hoopis ühte raudrohtu otsimas (mida me ei leidnud). Käisime nii Bauhofis, K-Rautas kui ka Decoras ja hakkasime viimasest juba loobununa ära tulema. Siis korraga jäid meie pilgud pidama ühele roosile. No muidugi: ‘Pomponella’! Ta tahtis ikkagi meie juurde tulla!

Juuli keskpaiga õitsejad

Alati pärast seda, kui oleme mõned päevad kodust ära olnud, tundub, et aias on palju muutunud. Nii ka seekord. Esimesed liiliad on juba täisõites.

Raudrohud õitsesid juba varemgi pisut, aga vaade on muidugi palju rikkalikumaks muutunud

Kõige tavalisemad oranžid päevaliiliad on seekord väga võimsalt palju õievarsi ajanud

Madalad kukeharjad rõõmustavad samuti silma

Ja muidugi roosid! Esimesed õied teevad alati eriti palju rõõmu

Mitu päeva rügamist

Mitu päeva rügamist tähendab seda, kui on plaani võetud aias kõik servad ja põõsaalused korralikult ära pügada. Sinna hulka kuuluvad ka peenarde servad ja tegelikult isegi peenrad ise, sest kuidas sa ikka jätad peenra rohimata kui serv juba korras on. Kui siis veel lisaks tahetakse mõned kohad ära multšida ja sellepärast peab aianduskeskusesse multši järele minema, sest kodus on ootamatult kogu varu otsa saanud, siis pole üldse vaja imestada, kui veel uusi taimi ka istutama peab hakkama. Ja nii ongi mitu päeva rügamist garanteeritud. Õnneks on tulemus selline, et paitab nii silma kui ka hinge.

Juuni lõpp

Ja ongi järjekordne juuni lõpp käes. Roosid õitsevad, esimesed liiliad õitsevad ja esimesed päevaliiliad samuti õitsevad. On ilus aeg.

Nädalavahetus

Nädalavahetus möödus väga töökalt. Laupäeval hommikul tegelesin natuke näputööga ja tegin endale makramee tehnikas kõrvarõngad. Põhikooli ajal õppisin makramee ära vanadest Nõukogude Naistest. Isegi mu käsitööõpetaja ei osanud seda ja ma sain talle seda õpetada. Toona oli minu põhitegevus lillepotihoidjad ja vähemal määral seinakaunistused ning vööd. Nii pisikest asja nagu kõrvarõngas ei olnud ma siiani veel teinud. Vastavalt sellele ei tulnud ka kõige paremini välja. Peab veel harjutama.

Pärastlõunal sai muru ära niidetud. Täitsa huvitav, kas see oli nüüd viimane kord sellel sügisel? Jaan arvab, et ei olnud. Mina loodan, et oli. Pärast muruniitmist jõudsin veel majapidamise ära koristada ja isegi natuke laiselda. Laisklemine sai otsa sel hetkel, kui mulle meenus, et terrassil on kastitäis jõhvikaid. Mis seal’s ikka. Suurem osa neist läks praegu veega purki. Osadest aga sai jõhvikaželee. Sel aastal on kuidagi nii läinud, et meil on talveks valmistudes kogunenud nii mõnigi želee.

Täna hommikul selgus, et Jaani ähvardab mingi viirus. Tegin talle küüslaugu kõrvale ka ingveriteed.

Ise läksin pärastlõunal siiski õue, sest tulbid vajavad istutamist. Müttasin täitsa tõsiselt meie suures tulpide ja liiliate peenras. Mõned tulbid said maha ka pandud, aga üldsegi mitte kõik. Tuleb veel kaevata kusagil. Tore on see, et viimane liilia oli ka oma õie lahti ajanud ning roosid õitsevad veel mõnuga.

24. juuli

Mõned pildid praegusest aiast:

Punutud aed

Kevadel tegi Jaan pojengipeenra serva pajuvitstest punutud aia. Ootasin kogu aeg, millal pojengid sealt lõpuks üle kaarduma hakkavad. Aga… sel aastal vist ei hakkagi, sest kogu aeg on sellised tuuled, et kõik taimed on suht kummuli puhutud. Samas võib-olla ma olen jälle liiga kannatamatu. Kõik pojengi ju veel ei õitse. Saame näha.

DSC_7533-Edit-1-2

Meie roosihekk hakkab ka vaikselt vormi võtma. Pikapeale on mõned pargiroosid isegi kasvama läinud ja näitavad nüüd oma õisi. ‘Hansaland’ on päris armas ja põõsa suuruse kohta õitseb rikkalikult.

Ikka lilli

Uusi õisi jagub praegu tõesti igasse päeva. Alustame päevaliiliatest:

Mõned liiliad ka:

Ja roosid:

23. juuli

Suvel võiks vist iga päev uusi lillepilte üles panna. Igal hommikul on uued õied avanenud või vähemalt näitavad nad oma uut nägu.

Ilmad on praegu nii soojad, et päeval ei taha küll õues mitte midagi teha. Eile sõitsime hoopis minu vanemate juurde külla ja tõime sealt hulga kive kaasa. Kividel on oma otstarve olemas, kuid selleks, et planeeritu kõik tehtud saaks, on neid veel märksa rohkem vaja. Algus on siin:

DSC_2791-1-2

Tänased õitsejad

Kohe aeda astudes jäi silma, et päevaliilia “Red Rum” on õied avanud. Väga ilus punane toon! Kahjuks ei saa ma väikesele kollase õiega päevaliiliale kuidagi õigel ajal jaole. Õis on kas liiga vähe lahti või juba liiga ära õitsenud, et pilti teha. Pean teda vist tihemini vaatamas käima.

Red Rum

Veel üks naabritädilt saadud liilia on lahti läinud. Peaks nüüd veel kuidagi välja uurima, mis selle sordi nimi on.

DSC_4767v

Meie roosipeenras õitseb praegu “Landora“. Selle roosiga oli selline lugu, et ta lausa tahtis minuga Juhani juurest kaasa tulla. Olin just temaga kokkuleppele saanud, et ma võtan ta kaasa, kui sealsamas kõrval peatusid naine ja mees. Neil oli juba käru peal neli erinevat roosi ning naine osutas minu Landora kõrval seisvale roosile. Mees arvas selle peale vinguva häälega, et see olevat mitte midagi ütlev. Mulle tundus situatsioon koomiline, haarasin Landora kätte ja muigasin mehele näkku. Ta vist sai ikka aru, et see irooniline muie oli talle. Igatahes jõudsid nad mulle pärast kassa juures järele ja ta vahtis mind mõrvari pilguga. Ärgu siis ülbitsegu lilledega!

Landora

Paar päeva pärast Landorat tuli meie aeda veel kaks roosi. Need pidi küll mõnda aega potis ootama kuni ebaküdoonia neile peenral ruumi teeb, kuid kolmapäeval kolis ebaküdoonia lõpuks oma uude kohta kohe päevaliiliate peenra otsas ning roosid said oma kohale asuda. Üks neist on antiikroos “Nina Renaissance” ja teine peenraroos “Sutter’s Gold“. See on ikka kohutav, milliseks võib ebaküdoonia minna, kui teda ei piirata. Peale selle ei ole keset lillepeenart kindlasti mitte tema õige koht. Nüüd on tal oma pesa, mille serv on piiratud ja tahaks loota, et suudame teda seal ilusti ohjata.

Tõin kolmapäeval vanemate juurest uuesti jupikese näärelehist kibuvitsa (Rosa pimpinellifolia) ning üritan teda meie pargirooside hekki kasvama saada. Eelmine kord ei õnnestunud, sest ta kuivas lihtsalt ära. Ema õpetas nüüd oma väikest last, et kasta tuleb ka :) No ma ju kastan. Käisin täna kontrollimas, vähemalt üks leheke on täiesti heas konditsioonis, seega peaks lootust olema. Sealsamas kõrval ajab uusi nuppe “Yellow Dagmar Hastrup”.

Yellow Dagmar Hastrup

Aiatööd

Tänase päeva kokkuvõtteks võib öelda, et mitme õhtu pikkune kaevamine sai lõpuks kroonitud valmis peenraga. Päevaliiliad kolisid sirelite alt peidust ära ja astusid päevavalgusesse. Kollast päevaliiliat oli üllatuslikult kaks puhmast. Ühtemoodi madalad, aga ühel on lehed palju peenemad kui teisel. Seepärast sai kollast päevaliiliat praegu kaks puhmast. Punase päevaliilia, mida pean Red Rum’iks, istutasin ka ümber ja jagasin sedagi. Puhmas oli küll suur, kuid jagada oli seda väga raske. Suurest puhmast sai üks suurem ja üks väiksem puhmas ning natuke sai veel eraldi potti ka tõstetud, et teda saaks õele anda. Õhtul vaatasin peenra veel üle – keskmine suur punane puhmas on kuninglik. Kui see kõik nüüd veel õitsema ka läheb… mmmm…

DSC_4728v

Laupäeval lustisime natuke Juhani juures ja tõime seal kaasa ühe kollase pargiroosi. Meil on plaan aia serva teha pargiroosidest hekk. Värava juures on esimesed puhmad juba olemas, nüüd sai see kollane ka sinna ära isutatud. Roosi täpne nimi on “Yellow Dagmar Hastrup“.

Yellow Dagmar Hastrup

Juba pikemat aega ootas istutamist Mustjas luudpõõsas “Cyni” Tegelikult oli sellel ootamisel põhjus ka. Nimelt pidi ta saama koha seal, kus praegu on kollane puispojeng (ei saa märkimata jätta, et kuigi see õitses, siis kollast ei suutnud me tuvastada). See omakorda pidi kolima allapoole aeda teiste pojengide juurde. Kuna see aga eeldab suuremat kaevamist, siis läheb natuke aega, luudpõõsa istutamine ei kannatanud enam oodata. Nii saigi luudpõõsas vaid pisut puispojengist tahapoole isutatud.

Jaan tõi töölt tulles terve hulga kive koju kaasa. See on suure töö algus, aga minu unistustes saab nendega kaetud heki ja peenarde vaheline ala, et seal ei peaks muru niitma, aga et sinna ikkagi ligi saaks. Hekki on ju ka vaja pügada.

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén