Nõlva

Pildikesi elust enesest

Start With Why

Raamat “Start With Why. How great leaders inspire everyone to take action”, mille autoriks on Simon Sinek, oli mu lugemisjärjekorras päris pikalt. Kui märkasin, et ühes FB grupis väga paljud just seda raamatut oma eelmise aasta parimaks lugemiseks nimetasid, otsustasin härjal sarvist haarata.

Äris ei ole oluline, mida sa teed, vaid hoopis miks sa seda teed.

Kellarihm

Mõni kellarihm võiks olla ilma helmeste ja särata.

Käevõru

Sinine asümmeetriline käevõru

Makramee pross

Prosse ei ole ma eriti palju teinud, aga vahelduseks võiks ju mõni olla

This is marketing

Ma ei ole tavaliselt mingeid uusaastalubadusi andnud, kuid seekord mõtlesin, et üritan iga päev natuke lugeda. No umbes nii kümne lehekülje jagu. See pole muidugi piirang, pigem selline suunaviit.

Esimene raamat oli mul juba aknalaual ootamas: Seth Godin’i “This is marketing”. Nüüdseks on see raamat eestikeelsena ka juba ilmunud, aga minul on ingliskeelne variant ja lugesin seda.

Kogu raamatu võtab minu jaoks kõige paremini kokku: Most of all, marketing is change.

Kellarihm

Kellarihmad on mu lemmikud! See konkreetne isend sai ka värvidelt täitsa minu maitse.

Makramee kaelaehe

Selle aasta esimene makramee-nokitsus on kaelaehe. Kasutasin selles poolvääriskividest puuahhaati, mis on rahu, edu ja stabiilsuse kivim ning hauliiti, mis rahustab ja aitab hirmudest jagu saada.

Nora juba 4kuune

Meie naabritüdruk Nora on juba 4kuune

Makramee kellarihm


Uued lemmikud

Täna tulid meie tiiki uued elanikud. Lisandus 16 valgeamuuri (10 aastast ja 6 kaheaastast), 2 albiino valgeamuuri ja 6 koid.

Nora jalutamas

Käisime Noraga jalutamas. Kõige rohkem nautis ta vett.

Mida inimesed internetist otsivad?

Üks väga vahva lehekülg asjadest parema ülevaate saamiseks on: https://answerthepublic.com

Teine tore koht on muidugi: https://trends.google.com/trends/?geo=all

Nora

Meil on uus naaber! Tema nimi on Nora.

Sinine komplekt

Masinkudujale

Mina olen ikka veel vaid lapsepõlves kudumisaparaadil lapikesi kudunud, aga eelmisel aastal sigines meie majja kudumismasin ja seepärast hoian silmad-kõrvad lahti, kui kusagil masinkudumisest räägitakse.

Hiljuti nägin linki, kus saab oma kahevärvilisest pildist lasta programmil perfokaardi kujundada: http://oknitme.serpicanaro.org/#

Muidugi on see suht algeline ja pirtsakas, aga piisavalt põnev, et see alles hoida

Näitus “Väeti vägi”

Galeriis “Noorus” avati 11. detsembril tekstiilitudengite näitus “Väeti vägi”. Seda näitust on võimalik vaadata veel kuni 12. jaanuarini 2019.

Mul oli natuke kahju, et päris mitu taiest ei eristunud ruumist üldse. Must mustal ei ole eriti kontrastne kombinatsioon. Valgustust oleks võinud mustadel asjadel kindlasti palju rohkem olla.

Seekord tegingi pilte ainult üksikutest taiestest või nende elementidest.

Näitus “Puudutus”

Aparaaditehases oli vaid mõned päevad võimalus külastada tekstiilitudengite näitust “Puudutus”. Jõudsime sinna viimasel päeval. Ei oskagi eriti midagi öelda selle kohta. Eks pildid räägivad enda eest.

Tartu valgus 2018

Neljapäeva õhtul toimus ERM-is festivali Tartu valgus avamine, kus esines Siiri Sisask. Oli väga mõnus kontsert. Siiri laulis poolteist tundi järjest. Tema kava koosnes Uku Masingu tekstidele loodud lugudest ning seda saatsid Aljona Movko visuaalid.

Reede õhtul käisime Tartus mööda valgusfestivali radasid. Alustasime Haridusministeeriumi juurest pargist, kuid see ei avaldanud meile erilist muljet. 

Järgmisena suundusime Jaani kiriku juurde ning seal meeldis meile juba pisut rohkem. 

Kiriku juurest liikusime edasi Mänguasjamuuseumi juurde. Just siis hakkas vihma sadama ja meil tekkis juba kahtlusi, kas ja kui palju me veel ringi käia tahame. Tegin kiirelt mõned klõpsud ja otsustasime edasi minna.

Järgmisena võtsime suuna Kassitoomele. Vihmases õhtus ei olnud see teekond just kõige meeldivam, aga Kassitoome orus oli päris tore installatsioon “Valge ruum” Mischa Kuball-ilt. 

Sealt edasi läksime otsima installatsiooni nimega “Valgussaun”, kuid tagantjärele pean tõdema, et selle mõttest ei saanud me kohapeal aru. Oleksime pidanud hoopis sinna sisse minema ja valguses kümblema, meie aga kõndisime õlgu kehitades edasi Pirogovi platsile. Sealne tegi tuju juba natuke paremaks.

Raekoja plats oli suhteliselt ära pimendatud ning raekoja peale näidati projektoriga liikuvat graafikat. Platsil oli kuppelkasvuhoone.

Järgmisena läksime Kaubamaja parki, kus oli päris mitu huvitavat installatsiooni. 

Seejärel kõndisime ringiga Emajõe äärde tagasi. Teisel pool jõge oli “Valgusmets” (Adam BD) ja kaarsillal Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengite „Standarditele vastav“.  

Jõudsime ringiga Haridusministeeriumi juurde tagasi. Teiselt poolt tänavat tundus vaade isegi ilusam kui ennist pargist vaadatuna.

Limbaži

Täna hommikul startisime kodust juba kell 8 ja võtsime suuna Lätti. Meie eesmärgiks oli jõuda Limbažis asuvasse villavabrik ‘Tine’ poodi. Laupäeviti on kauplus avatud kella üheni päeval ja me ei tahtnud päris viimasele minutile jääda.

‘Tine’-s käidud, vaatasime ka kohalikud vaatamisväärsused üle. Esmalt läksime Limbaži suurjärve ääres asuvasse vaatetorni. Torn ise (asukoht:  57°30’25.1″N 24°41’50.8″E) oli küll juba kehvas seisus, aga vaade järvele sellest hoolimata päris kena.

Seejärel sõitsime linna tagasi ja esimesena vaatasime ära Limbaži katoliku kiriku, mis on ehitatud 1996. a (arh I. Jekale, D. Straubergs) ja on esimene pärast iseseisvuse taastamist Lätis ehitatud katoliku kirik.

Seejärel parkisime auto linnasüdamesse ära ja liiklesime edasi jalgsi, sest kõik meile huvipakkuvad paigad olid läheduses. Jaan märkas kohe parklas huvitavat kooslust, kus ühelpool parklat oli kasiino ja teiselpool pandimaja. Kas tõesti kokkusattumus? 

Otsustasime kõigepealt jälle kirikud üle vaadata. Õigeusu kirik püüdis juba kaugelt pilku. 

Kohe sealsamas asub ka Limbaži evangeelne luteri kirik. 

Kiriku aias on Läti vabadusvõitlusele pühendatud mälestusmärk.

Järgmisena käisime Limbaži vanas tuletõrjedepoos. Läksime sinna tegelikult ainult torni vaatama, aga leidsime eest ka igati vahva muuseumi, kus oli nii vanu telefone, telereid kui õmblusmasinaid. Torni kõigil korrustel on säilinud järsud trepid. Vanasti kuivatati tornis voolikuid, nüüdseks on kogu torni läbivad avad kaetud klaasidega, mis moodustavad kõikidele korrustele klaaspõrandad. 

Seejärel suundusime Limbaži keskaegse lossi juurde ja ronisime sealsesse vaatetorni.

Tornis käidud, seadsime sammud hõbedamuuseumi. Kuna taiesed olid klaasi taga, siis oli pilti teha ülimalt keeruline, aga võib-olla just selle pärast jäi meil rohkem aega nautimiseks. 

Muuseumis saab näha hõbedasepa Oļegs Auzers’i taieseid ja tema venna Artursi maale. 

Tore oli see, et kuigi meid oli ainult kaks, tegi üks noormees meile muuseumis täieliku giidituuri. Tavaliselt ma eelistan ise vaadata, aga seekord tunnistan, et giid andis elamusele väga-väga palju juurde. Soovitan!

Väikese ülevaate muuseumist saab sellest videost:


Mo i Rana – Bodø

Svartisen Austerdalsisen

Grønligrotta – põhjaregiooni ainus valgustatud koobas. http://www.gronligrotta.no/gronligrotta-engelsk.htm

Järgmisel hommikul tahtsime jõuda kõige esimesele paadile, mis pidi väljuma kell 10 ja seepärast olime ka hostelist varased lahkuma. Paadipilet  oli 200 Norra krooni täiskasvanu kohta ja seda oli võimalik kohapeal maksta nii sularahas kui ka kaardiga. 

Paadireis võttis aega umbes 20 minutit ja viis meid üle sürreaalselt mündirohelise järve. Teiselpool järve paistis uhke juga, mille nime mul ei õnnestunudki leida. Pärast maabumist hakkasime mööda kivist teed ülespoole liikuma. Maastik muutus kiiresti tundmatuseni. Puid jäi järjest vähemaks ja kõik oli kaetud kiviga.

Tee Svartiseni liustiku Austerdalsiseni keeleni oli kolm kilomeetrit pikk. Tee oli märgistatud kivihunnikute ja punase värviga. Liustik ise hakkas paistma alles siis, kui selleni oli jäänud vähem kui kilomeeter.

Läksime päris liustikukeele juurde. Lähedal oli näha korralikku tilkumist ja imelisi siniseid värvitoone. Nii palju jääd!

Tagasitee oli samuti nauditav. Päike tuli välja ja roostekarva kivimid lausa särasid vastu. Imeline, milliseid värve loodus meile pakub! Nautisime terve tee, kuid lõpuks pidime sammu kiirendama, et uuesti paadile jõuda. 

Ka järv oli päikese käes veel rohelisemaks muutunud. Sama paat viis meid uuesti üle vee.

Meil oli õhtupoolikul plaanis minna ühte koopasse. Kodus olime välja valinud Setergrotta, aga pärast vahepeal saime aru, et kella kolmeks me sinna ei jõua ja rohkem seal samal päeval tuure ei olnud. Peale selle pidasime  kahetunnist koopas ronimist natuke liiga intensiivseks tegevuseks ja arvasime, et pärast liustikumatka oleme selle jaoks liiga väsinud. Seepärast valisime koopaks hoopis Grønligrotta, mis on rohkem nö turistikas. 

Esimene üllatus ootas meid juba teel. Pärast Setergrotta silti viis tee meid väga järsult mäkke. Me polnud isegi mitte mõelnud, et koopasse minekuks peaks kõigepealt mäkke sõitma ja mingit järsu mäe hoiatust ka ei olnud. 

Ilma giidita koopasse ei lubatud. Sissepääs maksis 175 eurot täiskasvanu kohta. Sellesse koopasse on paigaldatud elektrivalgus, seal on maa-alune jõgi ja juga.

Pärast tuli ju jälle mäest alla ka sõita. Meie ees sõitsid mingid poolakad ja ka nemad olid väga ettevaatlikud.

Õhtuks pidime jõudma Bodøsse, sest järgmiseks hommikuks oli meil broneeritud praamipilet mandrilt Lofootidele ja plaanisime Bodøs ööbida Skagen Hotellis. Selle broneerisin vist juba mitu kuud varem ära ja sain seepärast suhteliselt normaalse hinnaga toa. Teel sattusime väga vahvasse tanklasse. 

Tegime veel mõned peatused, et lihtsalt nautida. Norra on imeline!

Page 1 of 34

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén