Pildikesi elust enesest

Kuu: mai 2014

Iirised

Vahepeal on olnud jahedad ilmad ja iirised olid end “stand-by” peale pannud ehk kõik oli nii nagu jaheda ilma saabudes jäi. Täna oli jälle pisut soojem ja kohe tulid ka iirised oma tardumusest välja.

Alustasin iiriste peenra laiemaks kaevamist. Sellest peab saama üks imeliselt ilus suur peenar. Jaan tegeles puudega ja alustas kastmissüsteemiga. Õhtu lõpuks nautisime esimest oma rabarbritest tehtud kisselli. Mõnus!

Õitseb

Täna on juba rohkem iiriseid õitsema läinud. Küll on kahju, et nende sordid teadmata on.

Peale iiriste on muidugi ka teisi imeilusaid õisi.

Liiliaid juurde

Küll on ikka tore kui on aiandushuviline õde. Sain õelt tervelt seitse uut liiliat ja leidsin neile eile peenras kohad. Esimesed neli on siin:

DSC_0255

Teised seekord pildile ei pääsenud. Peale liiliate istutasin ka suvelilli. Külvasin ju mingil hetkel nii rõngaslilli, salviaid, ilunõgest kui ka teisi lilli. Saab näha, mis neist tuleb.

Iirised

Iirised õitsevad! Täna hommikul olid kolm õit ilusti lahti. Tegelikult ei ole need esimesed. Esimene oli ema juurest toodud tumesinine, kuid see suutis nii kiiresti ära õitseda, et seda ma korralikult pildile ei saanudki. Peaks vist minema ema lillepeenrasse seda sorti pildistama. Igatahes eile õhtul juba oli näha, et kohe-kohe avanevad ka teiste sortide õied ja nad ei petnud meie ootusi.

Veel tulpe

Nüüd on ka viimased tulbid oma õied avanud.

Tulpidele lisaks

Peale tulpide õitseb meie aiakeses veel päris mitmeid lilli.

Veel tulpe

Orkaan

Eile õhtul kella kümne paiku oli äkitselt väljas ühelt poolt väga hämar, teisalt aga täiesti normaalselt valge. Kokku andis väga laheda valguskombinatsiooni.  Väga kiiresti rullus mööda taevast edasi suur must pilv.

DSC_0236

Nagu tavaliselt, oli fotoaparaadi ees ebasobiv objektiiv. Seepärast haarasin telefoni ja klõpsisin sellega paar pilti. Valgusolud läksid siiski nii lahedaks, et haarasin fotoka ja jooksin kase alla. Mulle paistis taeva allservas loojuva päikse puna ning sellekohal tugev tume triip. Üritasin seda pildile saada, kuid veel enne kui ma millegagi hakkama sain, kuulsin korralikku kolinat. Vaatasin paremale ja nägin, kuidas naabermaja katuselt eterniitplaat meie aeda lendas. Samal ajal kolises ka meie puuriitade kohal midagi. Huh! Pidasin paremaks majja varjuda. Hommikul avanes selline pilt:

DSC_0240

Tulbid

Mmmmm…mul ei ole sõnu, et kõike seda ilu kirjeldada, mis praegu aias on.

Tulbipeenar

Olen sellel aastal hästi laisk olnud ja ennast kogu aeg lohutanud, et tavaliselt meil ei olegi nii varast kevadet ja niikuinii ei oleks midagi teha saanud. Ka praegu on mul veel mingi öökülmade hirm. Loodus aga areneb omasoodu ja lilled näitavad oma kauneid õisi. Jõudsin täna lõpuks tulbipeenra korda teha. Eelmisel aastal Juhani juurest ostetud tulpidest pean veel Juhanile ülevaate tegema, sest mõned sordid ei vasta absoluutselt ostetule. Madonnaliiliatega on kehvasti. Midagi jäi neist alles ka, aga mädaseid kohti oli palju. Veel hullemini läks tumeda hüatsindiga (nimi vajab täpsustamist). Mõlemal sibulal oli südamik täiesti mäda. Kraapisin kõik mäda välja ja alles jäi tugev sibul, millest saab läbi vaadata. Ei mingit südamikku, ei juuri. Kurb, aga need tuli prügihunnikusse visata.

Piibelehed õitsevad täies mahus. Nende lõhn on lausa joovastav. Viimane uus nartsissisort Tricollet avas samuti õie. Täielik pettumus! See ei ole jällegi see, mida me ootasime. Ma tõesti ei tea, kuidas nii saab olla, aga tundub, et ka siin on valed sibulad pakis olnud. Ka naabrinaiselt saadud tavalised lõhnavad poeedinartsissid õitsevad. Kõige tavalisem valge õieke ja ikkagi on see minu jaoks kõige kaunim nartsiss üldse.

Jaan pildistas meie pardiema, kes ei lasknud ennast absoluutselt pesemise juures segada. Alles siis, kui Juss talle väga lähedale läks, lendas part tiigi peale ja pahandas haleda häälega.

Maikuu teine nädalavahetus

Eile hommikupoole käisime Tartus muu hulgas ehituspoodides ja sealt tulid mõned petuuniad meiega kaasa. Samuti tahtsid kaks elulõnga kaasa tulla: Blue Light ja Lemon Beauty. Kodus jõudsime natuke terrassil mõnuleda ja äikese-eelset olemist nautida. Siis aga pidime tuppa kolima, sest vihm muutus väga tugevaks ja hakkas lausa näkku pritsima. Mõne aja pärast lisandus äikesele ka rahe – täismäng! Hiljem avastasin, et rahe oli kaks Monte Peony õit ära lõhkunud. Õnneks olid kõik teised õied terveks jäänud. Küllap olid need lihtsalt vihmaga liiga rasked. Jälle on mõned uued tulbisordid värvi võtnud või õie lahtigi ajanud. Monte Peony on üks väga vahva tulp. Blue amaible tundub küll pigem lilla kui sinine olevat. Pop up yellow on see, mis mind kõige rohkem kurvastab. Ootasin sellest väga põnevat tulpi, kuid tundub, et pakis on olnud valed sibulad. Meie aia Hitparade pole ka kindlasti see punase leegiga kollane tulp, mida pakil näidatud oli.

Täna oli meil korralik tööpäev. Mina niitsin sellel aastal esimest korda muru. Ka eelmisel kevadel nikerdasime esimesed korrad nurmenukkude vahelt niita. Neid on nii palju ja nad on nii ilusad, et kahju oleks neist lihtsalt niidukiga üle sõita. Küll jõuab, las nad näitavad praegu, milleks nad võimelised on. Jaan pani samal ajal oma uue suure ja ägeda käru kokku ja hakkas puid vedama. Pärast käisin maasikad ka kiirelt üle. Ei saa öelda, et töö oleks kiire ja korralik olnud, aga parem ikka kui enne. Läksin tekkinud prügiga nõlvast alla ja avastasin alles seal, et tiigi ääres on pardiema. Ega ta end minust eriti segada lasknud. Tõmbus vaid pisut rohkem peitu. Viskasin oma sodi ära ja eemaldusin, et teda mitte segada. Hiljem ei andnud süda siiski rahu ja läksin tegin temast pilti. Pardiema magas rahulikult.

DSC_0309-1-2

Kevadised õied

Tänasega võib vist öelda, et suurem osa meie aia nartsisse on vähemalt ühe õie lahti teinud.

Tulbid on siiani tagasihoidlikumalt esinenud, kuid nüüd hakkab vaikselt neid ka rohkem avanema.

Räpina trett

Eile sõitsime lihtsalt NS Räpinasse. Ilm ei olnud küll kõige mõnusam st aknast vaadates oli ilus, aga õues oli kõle tuul. Teel Räpinasse tegime ühe väikese peatuse, sest tee ääres paistsid lahedad suured kivid. Arvatavasti pole suvel kõrge rohu ja suurte puulehtede ajal neid kive teelt lihtsalt nähagi.

Unistasime, et Räpinas peaks tänu aianduskoolile eriti ilus jalutada olema. Parkisime auto loomemaja ette ja jalutasime väikese ringi. Kõige huvitavam osa oli kollektsioonaiad. Sinna peame juba varsti tagasi minema, sest nägime seal sireleid, kuid nende õitsemiseni on veel pisut aega. Meil on endal kodus päris mitu erinevat sirelit, seepärast oleks põnev näha, milliseid veel olemas on. Praegu aga õitsesid peamiselt tulbid ja nartsissid. Mõned neist tekitasid täitsa kadedust, kuid olgem ausad, meil on ka veel kodus piisavalt oodata. Lihtsalt ilmad läksid praegu jahedaks ja päris iga päev hetkel uusi õisi ei avane.

Suvel National Geographicu aknaid otsides käisime ka Räpinas mõisa ümber jalutamas, kuid eriti kaugele parki tookord ei jõudnud. Nüüd tegime ringi ümber pargi. Leidsime ühe laheda puude paari. Vaatlesime neid päris pikalt, et mõista, kuidas nad niimoodi kasvanud on. Kena paviljon oli ka pargi servas. Paviljon ise on imekena, aga sealt mingit erilist vaadet küll ei avane. Paisjärve teisel kaldal asuvad pigem tagasihoidlikud majad. Natuke edasi oli küll ilus vaade kirikule, kuid paviljonist sinna ei näe.

Räpina mõis olevat asutatud Poola ajal 1582. aastal. Rootsi ajal kuulunud mõis algul von Oxenstjernadele ja hiljem von Wrangellidele. Mõishoone ise, mida nimetatakse Sillapää lossiks, on oma alguse saanud 1850. aastatel.

Aga ikkagi oli suht jahe ja kõle ja lõpuks pigem külm ja nii otsustasime pärast väikest peatust kodu poole tagasi keerata. Päris sama teed tagasi siiski ei tahtnud. Selle asemel valisin kiirelt Googli kaardilt järgmise sihtpunkti, milleks sai Rahumäe mõis. Me polnud veel Räpinast väljagi sõita jõudnud, kui teel jooksis meile vastu rebane. Ei, ta ei põgenenud meid nähes kõige nelja tuule poole. Vastupidi, jäi mulje, et see on täitsa normaalne, et tema seal kõnnib ja pigem imelik, et meie seal sõidame.

Rahumäe mõisa teeotsast suutsime kaks korda mööda sõita, sest see oli peaaegu olematu. Isegi õigel teel olles pures kogu aeg kahtlus ega me eksinud ole. Mõisahoone on räämas ja vajab palju hoolt ja tähelepanu. Loodame, et varsti see seda saab ka, sest ümberringi oli ehitusmaterjale sh näiteks katusekive. Räästa all olid väga huvitavad aknad. Maja tagant avanes ilus vaade Võhandu jõele. Kujutan ette, et mõisa akendest on vaade tõeliselt lummav.

Olime teel kodu poole kui järsku nägin autoaknast karja kaupa jalgu. Ei jõudnud neid kahjuks kokku lugeda, muidu oleks võinud kahega jagada ja oleks teada saanud, kui palju sookurgesid põllul oli. Igatahes olen ma täiesti veendunud, et sellist parve pole ma varem korraga näinud. Kurb, et meil õiget objektiivi kaasas ei olnud. Nüüd pidime oma 35 mm objektiiviga kurgi pildistama.

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén