Mul oli vaja Võndu postkontorisse minna ja võtsin fotoka ka kaasa. Kunagi päris mitu aastat tagasi olen Võnnu kirikut küll pildistanud, aga ühelt poole tahaks loota, et minu oskused on paremaks muutunud ja teiselt poolt mul ju vahva talvise ilmaga pilte Võnnust veel ei olnud. Nüüd siis on.
Ühel armsal töökaaslasel on sünnipäev. Murdsin pikalt pead, mida talle küll kinkida võiks. Ei, ma ei taha poodi minna ja lihtsalt midagi suvalist osta. Pigem tahaks midagi ise teha või kui juba poest osta, siis midagi vajalikku. Kuna mul ei ole õrna aimugi, mida tal vaja võiks olla, siis otsustasin pigem ikka ise teha. Lõpuks jõudsin selleni, et helkurit on kõigil vaja ja tegin talle ühe unikaalse helkuri. Kellelgi teisel sellist ei ole.
Nagu öeldakse, et teiste lapsed kasvavad kiiresti, nii võib vast ka öelda, et teiste lemmikloomad kasvavad kiiresti. Minu vanemate väikesest koerakutsikast on nüüdseks saanud juba täitsa suur ja asjalik koeratüdruk. Eriti palju ta enam joosta ei viitsigi. Varem jäi küll mulje, et tegemist on “duracelli-jänesega”. Kahjuks ei olnud tal seekord ka erilist huvi meile poseerida. Õnneks mõne klõpsu ikka saime.
Tekkis vajadus õnnitlukaardi järele ja lisaks oli vaja kohta, kuhu peita kingitav raha. Ma küll ei ole paberitöödes eriti osav, aga noh, asja ajab ehk ära. Huvitav on muidugi jälle see, et foto pealt vaadates tunduvad lõiked ikka päris jubedad, kuid nö päriselus ei pannud seda tähelegi.
Vaatasin ära järjekordse fototeemalise Coursera kursuse kõik videoloengud. Kuna ka siin on sama lugu, et ülesandeid saab teha ainult raha eest ja siis saab ka kursuse lõputunnistuse, siis jääb ka see kursus minu jaoks natuke poolikuks.
Esimesel nädalal räägiti portreedest, maastikupiltidest ja “elavatest piltidest” (tableau vivant). See osa oli kahjuks jälle väga kuiv ja halvasti esitatud. Üldse on selle kursuse videod halvasti tehtud: kuulda on väga vaevaliselt ja kui õppejõul on oma teksti lugemine sassi läinud ja ta uuesti alustab, siis ei ole seda isegi vaevutud välja lõikama.
Teisel nädalal räägiti valgusest ja sellest kuidas ümbritsevat valgust ära kasutada.
Kolmas nädal oli juba pisut põnevam. Kindlasti mängis selle juures rolli see, et õppejõududest meeldib Peter Glendinning mulle palju rohkem, sest ta vähemalt püüab jätta mulje nagu räägiks ta oma sõnadega mitte ei loe maha. Kolmandal nädalal räägiti valgustamisest ja välkudest. Mulle meeldis ka see, et näidati võimalusi, mida saab kasutada tõesti igaüks oma köögis.
Viimasel nädalal räägiti kõikvõimalikest värviprofiilidest ja monitori ning printeri kalibreerimisest. Lisaks räägiti fotode jagamisest ja autoriõigustest. Materjalide hulgas oli päris vahva link, kus on kirjas paljude keskkondade jaoks parimad mõõdud. Selgus, et ma olen oma Instagrami postitused kõik vales mõõdus teinud. Parandan end.
Nädalavahetusel tegin järjekordselt üle saja aasta seepi. Šokolaadiseebi retsept läks kordamisele. Kui see kunagi ära on valminud, siis teen mõne pildi ka juurde.
Seekordne käevõru sai inspiratsiooni eelmisest, kuid ei sarnane sellele üldse. Muutsin mustrit oma suva järgi.
Eelmise aasta jaanuaris ööbisin täpselt samas hotellis, aga kuna tookord oli keset minu toa vaipa suur veiniplekk ja selle varjamiseks oli kasutatud tugitooli, siis ei olnud selles toas ruumi ega olnud ka mugav olla. Seekord broneerisin Superior toa lootes, et seal on mõnusam. Sama hotelli valisin sellepärast, et selle asukoht on suurepärane. Lisaks saab hotelli hoovis tasuta parkida ja hommikusöök oli väga hea.
Seekord ööbisin siis Superior toas. Minu jaoks on väga oluline, et saaksin õhtuti teed teha ja see võimalus oli seekord olemas. Esimese hooga ei hakanud veekeetjat ja tasse kusagilt silma, aga õnneks leidus kõik vajalik siiski telerialuses kapis. Tuba oli kena ja puhas.
Ärkasin kella kuue paiku ja üldsegi mitte selle pärast, et ma oleksin end kenasti välja maganud. Kusagil töötas mingi väga lärmakas mootor! Nii palju siis superior toast. Suutsin veel tunnikeseks suikuda, kuid ärkasin selle sama müra peale uuesti. Järgmine kord pean vist ikka teise hotelli valima.
Täitsa imelik on sellist pealkirja kirjutada. Tunne on selline nagu oleksin pidevalt midagi sõlminud, aga no ju siis ikka ei ole.
Elame jõe ääres, aga kuni eelmise kevadeni seda eriti näha ei olnud. Eelmisel kevadel piirasime jõeäärset võsa päris mitme nädalavahetuse jagu. Suvega jõudis vaade jälle kitsamaks jääda, sest lisaks värskele võsale sirgusid seal nüüd kõrged nõgesed. Üritasin nii nõgeseid kui võsa juba sügisel niita, aga kevadist vaadet päris taastada ei jõudnud.
Nii eile kui täna oli meil päris mõnus päikeseline talveilm. Sattusin eile alla lahe äärde ja avastasin, et jää pealt on päris hea vana roogu niita. Sebisin kuni tundsin, et selg jäi valusaks. Selge, korraga ei tohi üle pingutada. Kahjuks ei teadnud ma õue minnes, et seal niitma hakkan. Muidu oleksin ühe “enne” foto teinud. Täna olin sellevõrra targem ja tegin pilti nii hommikul kui õhtul. Ehk siis “enne” ja “pärast”:
Rõõm on näha, et julge pealehakkamine on tõesti pool võitu. Nüüd unistan juba sellest, et meie poolsaareke mingil hetkel kasutuskõlblikuks saab ja me seal jõeäärset elu nautida saame.
Nagu ma aasta alguses plaanisin, võtsingi Courseras seekord suuna hoopis fototeemalistele koolitustele. Ega neid seal palju olegi. On üks nö spetsialiseerumine, mis koosneb neljast tavakursusest ja kokkuvõtvast lõpukursusest. Kõik need on Michigan State University poolt ja õppejõududeks on Peter Glendinning ja Mark Valentine Sullivan.
Olen neid kursusi juba pikalt edasi lükanud ja nüüd alustasin sellest, mis mulle pealkirja järgi kõige huvitavam tundus. Selleks oli “Fotokompositsiooni põhimõtted ja digipiltide järeltöötlus”. Juhtumisi oli see tegelikkuses selle spetsialiseerumise kolmas kursus. Räägiti kompositisiooni seitsmest elemendist:
Seejärel räägiti visuaalsest kaalust, perspektiivist, sümmetriast ja asümmeetriast. Kolmas nädal oli pühendatud Lightroom’ile, kuid see osa pani mind tõsiselt küsima, kui palju härra õppejõud ise seda programmi tunneb. Ma ei taha öelda, et ma sellest osast grammigi midagi uut teada ei saanud, aga seda osa oleks saanud kindlasti palju efektiivsemalt ja mõjuvamalt teha. Ei ole ju mõtet lihtsalt menüüsid ette lugeda ja samal ajal ekraanil mitte midagi teha. See jättis väga nõrga mulje.
Lisaks pean tehnilise külje pealt mainima, et see kursus oli kõigist minu senistest Coursera kursustest kõige kehvem helikvaliteediga, mis kõikus ühest videost teise väga suuresti. Peale selle ei olnud sellel kursusel ilma raha andmata võimalik osaleda kodutööde tegemises ning seepärast ei saa ma ka teada, kui palju mulle sellest kursusest tegelikult külge jäi.
Aasta teine nädal on juba möödunud. Töönädala jooksul ei jõua õhtuti eriti millegi märkimisväärsega tegeleda. Natuke joogat ja natuke kudumist on mu õhtutesse siiski mahtunud. Kuna kangasteljed vajavad veel natuke lisatööd, aga vaibamaterjali on meil terve riiul täis, siis otsustasin WC-sse vaiba hoopis varrastel kududa. Vardaid nr. 10 ei ole ma kunagi varem käes hoidnud. Trikoopaelaga kudumine oli päris raske, korralik füüsiline töö. Kui seda peaks pidevalt tegema, siis vist kasvaks biitseps päris hästi.
Laupäeval oli imeline ilm. Öösel oli pisut lund sadanud ja kõik puud-põõsad olid lumega kaetud. Lisaks oli hommikul jõe kohal udu, mis tõusis hommikul üles ja laskus õhtul uuesti jõele. Päeva esimene pool oli imeliselt päikeseline koos halo ja päikesekoertega. Kohe pärast seda kui olin halo pildile saanud, tõmbus taevas pilve. Aitäh, et ära ootas!
Meie aiarestoran oli vähemalt nädalavahetusel ülipopulaarne. Tegelikult võib söögikulu järgi öelda, et ka nädala sees on see nii olnud. Lugesin hiljuti kusagilt ühte artiklit, milles kiideti taevani mingeid lindude öko-toite ja tehti maha nii teraviljapalle kui üldse kõike, mis on riputamiseks võrgus. Jutt oli umbes selline, et neid asju tulevad linnud sööma alles viimases hädas. Meie aiarestorani näitel ma väidan, et see ei ole nii. Tõestus selle kohta on siin:
Pildil on emane hallpea-rähn, kellel oli valida täiesti “öko” peki ja võrgus nn “tihasevorsti” vahel. See vorst on meil üldse väga popp – tihaseid ja varblasi on seal tavaliselt ikka 5-7 kaupa. Teine väga-väga populaarne söök on meie restoranis teraviljapallid, mis näeb välja nagu maisikepikesed. Võrk süüakse väga kiiresti tühjaks ja ka viimased püütakse kätte saada.
Tunnen vahel, et olen väga ebaühtlane postitaja. Proovin sel aastal vähemalt iga nädala lõpus korraks nädalale tagasi vaadata ja midagi kirja panna, et natukenegi stabiilsem logiraamat saaks.
Esmaspäeval ja teisipäeval oli mul veel puhkus. Jaanil jällegi oli esmaspäeval joonistamise hindamine. Seega olime Jussiga kahekesi kodus ja koristasime suure toa korralikult ära. Jussile meeldib, kui miski on ebatavalises kohas või kui padjad on hunnikus. Tal tekib siis kohe hullus. Igatahes said kõik diivanialused ka tolmust puhtaks ja me mõlemad olime hiljem korralikult väsinud.
Kui uus aasta tuli meil sooja ja rohelise ilmaga, siis uuel aastal keeras kohe talviseks. Pidin kolmapäeval tööle minema ja juba teisipäeva õhtul käisin auto pealt lund ära pühkimas, et hommikul kergem oleks. Mõned päevad olid ikka päris külmad: -15 ja kõva tuul on ikka karm. Ilma tuuleta -20 tundus selle kõrval meeldiv. Täna oli esimene soojem päev kui ka Juss tahtis pikemalt kui üks sekund õues olla.
Külmade ilmadega on meie restoran väga popp koht olnud. Viimasel ajal täidame seda päeval ka paar korda ehk siis päeva jooksul söövad linnud ära kolm liitrit seemneid ja lisaks toksivad veel ka põõsa otsas rasva- ja teraviljapallide küljes.
Jaanil on sellel nädalal õnnestunud pildistada nii urvalinde, suurt kirjurähni kui ka nii isast kui emast hallpea-rähni.
Mõtlen juba pikemat aega sellele, et tuleb ennast rohkem liigutada, sest muidu … Tunnistan ausalt, ma olen laisk. Leian sada põhjust, miks midagi teha ei saa või ei jõua. Ma ei ole mitte kunagi jooksja olnud. Kõige rohkem on mulle meeldinud ujuda ja uisutada, aga … nojah. Võimelda ja painutada on mulle ka enamasti meeldinud, aga aeroobika trennis olen käinud vaid mõne korra. Tõmbasin endale nüüd telefoni mingi jooga-äpi ja olen sel nädalal kolm ja pool trenni teinud. Pool selle pärast, et eilne oli minu jaoks liiga raske ja surin juba poole peal ära. Küllap võtsin liiga suure ampsu. Täna valisin heaga lühema ja suutsin selle kenasti üle elada. Kui kauaks mul vastupidavust jätkub? Saab näha.
Eelmisel aastal tegelesin päris aktiivselt programmeerimise õppimisega. Põhiliselt olid menüüs Python, HTML, CSS ja JavaSript. Selle osaga olen täitsa rahul, aga ma ei ole rahul, et fotograafia jaoks vähem aega jäi. Ma ei mõtlegi fotoaparaadiga tegelemist, vaid seda, et mingeid koolitusi läbida ja uusi teadmisi saada, mida siis hiljem katsetada. Kas see aasta on teistsugune? Võiks ju olla. Eile näiteks lõbustasime end fotoaparaadi ja jõulutuledega.
Aastavahetuse paiku on paras natuke eelnenule tagasi vaadata. Mida me siis tegime? Millega hakkama saime? Kus käisime? Mille üle kurvastasime ja rõõmustasime?
Kirjutan siia ühe suurema kokkuvõtte ja lisan võimalikult palju linke ja pilte. Suurem osa pilte on klikitavad ja viivad juba olemasolevate postituste juurde kas siinsamas või Jaani tegemiste lehel.
Kui mõelda sellele, mis kodus tehtud sai, siis tulevad mulle esmajärjekorras meelde kaks asja. Kevadtalvel tegime oma potentsiaalse miljonivaate küll mitte sada protsenti korda, aga võrreldes varasemaga ikka märkimisväärselt rohkem vaate moodi. Võtsime jõe äärest poolsaarelt arvestatava koguse võsa maha ja põletasime oksad ära. Pärast seda hakkas tunduma, et jõe peal on liiklus veel tihedamaks muutunud. Võib-olla on see sellest, et me lihtsalt näeme jõest palju suuremat juppi, aga võib-olla on tõesti rohkem liiklejaid.
Teine oluline asi, mis tehtud sai, on maja tänavapoolne välisfassaad. Jaa, ka seal on veel teha küll, aga enam ei ole meie maja naabruskonna häbiplekiks ja nüüd saab aias ka maja poole pilte teha ilma, et peaks kogu aeg jälgima, et see õudus pildile ei jääks.
Kolmas, pisut väiksem tegemine, oli terrassi kõrval põõsastevahelise ala korrastamine. Kuna seal oli väga halb muruniidukiga niita, siis kippus meil seal väikesel alal džungliks kätte minema. Ilus ei olnud see kohe kindlasti mitte. Nüüd on samas kohas kividega kaetud kõnnitee ja korralikult piiritletud lillepeenrad mõlemal pool teed. Kui veel lilledest rääkida, siis ka tulpide ja liiliate peenar sai ümber kaevatud. Saab näha, kuidas see sel aastal välja nägema hakkab.
Majas sees me midagi väga olulist ära ei teinud. Kolisime vaid arvuti ja kirjutuslaua raamatukogutuppa ning algselt plaanitud hobituppa pani Jaan üles kangasteljed.
Kunsti ja käsitöö poole pealt tulebki esimesena meelde Jaani loodud ja kootud vaip. Ta tegi selle küll koolis, mitte kodustel telgedel:
Meie oma telgedel jõudsin mina ka esimese katsetuse ära teha. Kirjutasin sellest postituse juba augustis. Hetkel ootavad kangasteljed natuke uuendusi.
Minu jaoks oli eelmisel aastal väga oluline saavutus kolme haapsalu salli kudumine. Mulle ei ole varem kunagi kududa meeldinud, kuid nüüd tunnen, et võiksin seda veelgi teha.
Lisaks kudumisele avastasin enda jaoks uuesti ka makramee. Peab hiinlasi tänama, et nad nii mõistliku hinnaga vahatatud puuvillanööri müüvad. Kui peaksin seda Eestist ostma, ei raatsiks küll sentimeetritki raisata ning paljud asjad jääks katsetamata. Minu lemmikud eelmisest aastast:
Jaani eelmise aasta tegemistest tuleb mulle lisaks juba mainitud vaibale meelde ka tema vormiõpetuse projekt, mille pildistamine meid ühel hilisõhtul päris elevile ajas. Oli hämmastavalt tore valgusega mängida.
Sügise poole oli Jaan päris pikalt haige. Et natukenegi energiat koguda, käis ta päikeseliste ilmadega metsas jalutamas ning püüdis kaameraga imelisi valgusmänge nii männikust kui ka kaasikust. Kõige toredam oli see, et mõned nendest kinnipüütud valgusmängudest jõudsid siidisallidele.
Jaanuaris käisin tööasjus Soomes ja sain natuke Helsinkis ringi jalutada. Aega oli vähe nagu tavaliselt ja seepärast tahaksin ükskord Helsinkis käia nii, et aega oleks ja muidugi koos Jaaniga.
Mai lõpus oli jälle natuke tööasjus reisimist ja lõunapausiks astusime sisse väiksesse loomaparki Leedus. Ilusaid pilte kahjuks ei saanud, sest palav oli ja loomad olid kõik pisut lääbakil.
Tavaliselt oleme Stockholmis käinud aastavahetuse paiku või aasta alguses. Igal juhul talvel. Seekord võtsime Stockholmi kruiisi ette hoopis juulis. Selleks, et näha meie jaoks teistsugust ja harjumatut Stockholmi.
Ida-Virumaal käisime sel suvel kohe mitu korda. Esimesel korral tegime lihtsalt ühe korraliku Ida-Virumaa ringreisi ja teisel korral sõitsime kohale selleks, et osaleda Kreenholmi suletud alade ekskursioonil.
Eesti taasiseseisvumise päeval toimus Haapsalus pitsipäev, mis viis mind mõttele, et võiksime sealkandis natuke ringi vaadata. Oleme ju rohkem Ida- ja Lõuna-Eestit külastanud ning Haapsallu pole ammu sattunud. Üks nädalavahetus Haapsalus kulus meile ära!
Septembri lõpus otsisime Võrumaa metsadest üles kõlakojad ning külastasime Hinni kanjonit.
Ettevõtlusnädala raames õnnestus meil minna ekskursioonile Aparaaditehasesse. Ekskursiooni lõppedes toimus Trükimuuseumis väike töötuba, kus igaüks sai endale teha märkmiku. Vaata Jaani märkmikku siit.
Detsembris käisin tööga seotult jälle Poolas. Mul oli võimalik külastada Wroclawi ja Krakowi jõuluturgusid.
Poolast läks meie seekordne reis edasi Slovakkiasse Michalovcesse ja sealt veel Ukrainasse.
Veebruaris käisime Vanemuise ooperigalal nagu tavaks saanud, mis tuletab mulle meelde, et selleks aastaks on piletid alles ostmata. Varasematel aastatel meeldis meile ka Vanemuise Memory kontsert, aga viimasel ajal vajus see pisut ära ja sinna me pole enam kippunud, kuid ooperigalale võiks ikka veel minna.
Mais ja juunis käisime moeetendustel. Esimene oli Mood-Performance-Tants etendus Elleri koolis ja teine Antoniuse moeetendus Antoniuse hoovis. Minu jaoks olid need elu esimesed moeetendused. Kuidas ma küll niimoodi nii vanaks elanud olen?!
Vahetult enne jaanipäeva käisime veel ühel “esimest-korda-elus” ettevõtmisel. Nimelt toimus Suure-Jaanis aiakohvikute päev ning minu venna pere oli ka kohviku avanud. Oli üks väga tore päev. Tegevust jagus kõigile ja kontsert oli äärmiselt vahva.
Nagu tavaliselt on mul juulis puhkus, mis tähedab ka seda, et on aega natuke rohkem ringi käia. Kohe minu puhkuse alguses käisime Rogosi mõisas. See mõis on mind juba ammu huvitanud, aga me polnud sinna varem sattunud. Nüüd sättisime end sinna täpselt The Ilves Sisters’i kontserdi ajaks ja kuna kontsert oli tõeliselt võimas, siis jäi mõisaga ikka lähemalt tutvumata. Teine kord vast.
Juuni alguses oli Jaan oma kursusega Linamuuseumis praktikal. Pärast seda oli plaan paigas, et augustis tuleb Setumaale kostipäivale minna.
Septembri lõpus toimus Tallinnas Disainiöö. Jaanil oli sellega seoses koolis üks kursus ning ta käis seal ühel seminaril. Nädala lõpus vedas ta mind ka sealsetele näitustele. Oli üks suurepärane päev.
Kuna Tallinna Disainiööst saime meeldivad emotsioonid ja mõnusad mälestused, siis ahvatles meid ka Tartu Kunstimuuseumi Eesti disaini näitus.
Piisavalt pimedate ööde saabudes oktoobri lõpus korraldati Tartus valgusfestival Tartu Valgus, mis oli ka pisut väiksem kui olime oodanud, kuid siiski väga tore.
Novembri alguses käisime Saku Suurhallis Jean-Michel Jarre’i kontserdil. VAPUSTAV! Rohkem ei pea vist lisamagi.
Novembri keskel toimus Tartus džässifestival IDjazz. Käisime selle festivali ühel kontserdil, sest tahtsime Enver Izmaylovit kuulata.
Minu vanemad said endale suvel uue koera. Loomulikult oli meil vaja teda kohe juuli lõpus vaatama minna. Kutsikad on ju nii nunnud! Käisime Donnat vaatamas enam-vähem iga kuu. Esimest korda juuli lõpus, teist korda septembris, kolmandat korda oktoobris, neljandat korda novembris ja viiendat korda detsembris jõulude ajal. Nüüd on Donna juba 6-kuune!
Aasta viimasel päeval valmis veel üks makramee käevõru
Nagu ka siit lehelt näha, on minu viimase aja lemmikkäsitöö makramee. Eilse õhtuga sai valmis üks puupärlitega käevõru:
Varem käis üks orav end meie restoranis aeg-ajalt näitamas. Pigem harva. Siis sai see üks orav juba täitsa tavaliseks igapäevaseks külaliseks. Mõni aeg tagasi ilmus meie aeda ka teine orav. Nüüdseks on kaks oravat juba täitsa tavapärane vaatepilt. Täna hommikul aga nägin juba kolmandat oravat! Ei, ma ei tee neil nägupidi vahet, ma nägin neid kõiki korraga.
Donna on juba poole aastane ja naudib oma esimesi jõule. Seekord on jõulud küll lumeta, kuid see ei sega Donnat üldse. Tõenäoliselt on tal ainult sellest kahju, et tema lumehunnik ära sulas. Lumehunnik oli tema lemmik istumiskoht.
Valmis veel üks makramee tehnikas käevõru. Eriti meeldivad mulle endale need värvitud puupärlid.
Lõpuks ometi sain kätte korraliku koguse valget nööri ja hakkasin seda ka kohe kasutama.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén