Rubriik: Uitamised Page 5 of 8

Neljandast päevast pidi saama meie reisi kõige olulisem päev – matk Knivskjelloddenile, mis on Euroopa põhjapoolseim punkt, millele jalgsi ligi saab. Võrreldes tavaliselt põhjapoolsemaks peetava Nordkappiga on Knivskjellodden umbes 1380 meetrit põhja pool. Vahe on lihtsalt selles, et Nordkapile saab auto või isegi bussiga kohale sõita, aga Knivskjelloddenile tuli 10 kilomeetrit jalutada. Huvitav on see, et igal pool on kirjas, et üks ots on 9 km,  aga Endomondo luges 10 km kokku ja tagasi parklasse jõudsime vahetult pärast Endomondo 20 km teadet. Statistilisest infost veel laiuskraadid: Knivskjellodden 71°11′08″ ja Nordkapp 71°10′21″

Matk Knivskjelloddenile

Veel enne matkama minekut otsustasime, et tahaksime võimalusel ka järgmise öö samas kohas ööbida. Kahjuks päris samasse hütti jääda ei saanud, sest väidetavalt olid kõik hütid broneeritud. Selle asemel pakuti meile tuba, mis oli küll natuke kallim (720 NOK). Enne otsustamist lubati tuba üle vaadata. Ei noh, hinnavahe oli ju väga väike, aga toas oli ka oma kööginurgake ja WC/dušš vaid sammu kaugusel, kuigi teise toaga jagatavad. Eelmisel õhtul jalutasin ma igatahes rätikusse mähituna üle suure porise hoovi. Elutingimuste paranemine oli märgatav. Niisiis, ööbimispaik selgeks räägitud, asusime teele. Sõitsime Nordkapi poole kuni teeääres oli Knivskjelloddeni parkla. Auto jätsime sinna ja asusime teele. Alguses oli tee paras turistikas. Vahepeal oli pinnas päris niiske. Kohati isegi nii märg, et sinna olid lauad maha laotatud, et pisut kuivema jalaga läbi saaks. Kõigest hoolimata suutsin mina suhteliselt matka alguses varbad märjaks saada. Matkarada oli märgitud kivihunnikutega. Nende järgi oli lihtne õiget suunda leida. Maastik oli üldiselt väga kivine. Kivide vahel võis leida ka turbast pinda. Ühe koha peal paistis eemalt vaadates jäähunnik. Lähemalt vaadates oli tegemist siiski valge kvartsiga. Muidu hallikate tuhmide kivide hulgas tundus see kuhil otsekui teisest maailmast.

Kohati üritas natuke vihma sadada ja tugev tuul oli enam-vähem kogu aeg. Juuksed laperdasid vastu kapuutsi. Olin täitsa kindel, et tahtsin ka kindad kaasa võtta, aga küllap jäid need suures pakkimise saginas ikkagi kusagile vedelema ja nüüd magab Juss nende otsas. Hea, et talvejope käised piisavalt pikad on, saab sõrmed ka sooja tõmmata. Mida edasi, seda tihemini lükkasin kapuutsi peast, et parem ringi vaadata oleks. Vaated on seal tõesti hämmastavad. Neeme tipule lähenedes muutus jalgealune suurteks kaldus kivipindadeks, mida katkestasid päris korralikud kaljulõhed. Turistiretkest oli saanud täitsa tõsine matk.

Neeme tipus oli püramiidi kujuline tähis, et tegemist on Euroopa põhjapoolseima punktiga. Sellest mõned sammud ülespoole oli postkast, milles logiraamatud, kuhu sai end kirja panna. Just sel hetkel, kui me sellega tegelesime, kippus ilm jälle vihmaseks, seepärast varasemaid sissekandeid lugema ei hakanud. Pärast alles mõtlesin, et oleks võinud mõne pildi teha, aga kohapeal võttis külm tuul mõistuse kinni. Jaan käis päris neeme tipus ära ja pani käe vette ka. Olevat soojem olnud, kui ta ootas.

Tagasitee oli karm! Konkreetselt! Need kaldus kivipinnad olid suht köki-möki, aga kõige karmim oli järsk tõus, mis viis merekaldalt mäe otsa. Ma ei valeta, kui ülten, et pidime ühe tõusu jooksul kaks korda puhkama. Olime matkaks küll valmistunud ja spordibatoone ning -geeli kaasa võtnud, kuid see matk võttis meid ikkagi päris korralikult läbi. Pole ka imestada – kui kontorirott peab hakkama mäest üles ronima ja seda kilomeetrite viisi, siis ta lihtsalt väsib ära. Õnneks ergutasid meid vahepeal nii hopi-hopid kui ka imeilusad vaated. Päike pakkus vaimustavaid valguselamusi.

Kõndisime ja puhkasime ja kõndisime ja puhkasime. Lõpuks olid silmad päästval parklal nii kinni, et ei märganud vaid veidi eemal söövat põhjapõtrade karjagi.

Nagu öeldud, teatas Endomondo vahetult enne parklat, et 20 km sai täis. Parklas otsisin esimese asjana kuivad sokid ja tossud. Minuga matkal käinud vanad Adid läksid kõige kaduva teed, sest ühel oli nina ja veerand tallast täiesti lahti ligunenud. Kõht oli tühi, kuid meel oli hea. Suundusime kämpingusse end tankima.

Nordkapp oli meil (või vähemalt mul) veel ikka natuke hinge peal. Ma saan aru, et see on lihtsalt üks turistimagnet, aga ikkagi on mul tunne, et ma pean sellised asjad ka oma silmaga ära nägema. Õnneks oli Jaan valmis veel pärast sellist matka ka Nordkapile sõitma ja minuga seal natuke ringi vaatama. Sõitsime kohale, pilet maksis 255 NOK-i. Parkla oli paksult karavane ja busse täis. Otsustasime kõigepealt õues jalutada ja alles siis sisse vaatama minna. Tore oli see, et siit oli näha Knivskjellodden, kuhu me päeval matkanud olime. Muidugi oli vaja pilti teha. Sel hetkel sai fotokaamera aku tühjaks. Käisin uuesti autos tagavara aku järel ära. Selle lisaaku ost oli enne reisi üks mu põhimuresid. Originaalaku vastupidamisega võib ka väga rahul olla. Läksime päris Nordkapi tippu merd vaatama. Imeline! Meri tundus nii vaikne ja ilus. Pilved peegeldusid pinnalt. Kuigi kell oli üheksa läbi, oli päike veel kõrgel. Meie mõistes. Olime väsinud ja otsustasime kämpingusse magama minna. Tagasiteel tuli meile vastu terve hulk busse. Küllap läksid kesköist päikest vaatama.

Kolmanda päeva hommik. Olime end korralikult välja maganud, mis tähendab seda, et startimise ajaks oli kell juba päris palju. Maksime öömaja eest ja hakkasime navigeerimiseks Norra internetikaarti otsima. Võin kohe etteruttavalt öelda, et seda me vaatamata oma korduvatele püüdlustele ei leidnudki. Poodides oli saada ainult nö kõneajakaarte, aga mitte ühtegi stardikomplekti. Pärast mõningast otsimist hakkasime hoopis tavalist paberil teede kaarti otsima – seda ka polnud! Päris viimasest Norra tanklast oleks saanud, aga siis tundus juba mõttetu. Kusjuures, Taani kaarti näiteks müüdi.

Nojah, Birtavarre poest me kaarti ei saanud ja sõitsime märkide järgi. See on selles mõttes eriline reis, et tavaliselt ma planeerin rohkem, teen korralikuma eeltöö, aga seekord polnud üldse aega ja reis tundus natuke segane. Üks väheseid asju, mida näha tahtsin, oli Gorsabrua sild ja juga selle juures. Õnneks asus see Birtavarrest vähem kui 20 km kaugusel. Usun, et kui me oleksime ööbinud järgmises külakeses, siis me poleks hakanud tagasi sõitma. Nüüd aga pidi sellest saama meie esimene jalutuskäik. Võtsime autoga suuna mäest üles. Võib julgelt öelda, et see oli autole ja ka juhile tõsine katsumus, aga hakkama saime!

Parkisime auto tee äärde ja jalutasime mööda väikest kruusateed. Vahtisime ette ja taha ja kõrvale ega jõudnud ära imestada, milline võib loodus olla. Ühelt nukilt oli sild juba näha ja korraks tekkis küsimus, kas ikka minna edasi või oleme piisavalt näinud. Küll on hea, et läksime! Muidu oleks see suurepärane juga ja kaljulõhe selle all nägemata jäänud. Tüübid sättisid sillal just oma benji hüppe varustust paika ja rääkisid, et see kaljulõhe on 153 meetrit sügav. Muljetavaldav!

Lumi!

Pärast jalutuskäiku sõitsime uuesti mäest alla. Selleks ajaks oli mägise tee servas juba palju rohkem parkivaid autosid. Tee kulges mööda fjordi serva ja aeg-ajalt proovisime asustatud kohtades ikka veel õnne, et interneti kaarti saada. Suvalise poe eest avanes fjordile selline vaade:

Sørkjosen

Kõigi selliste vaadete juurde tuleb lisada, et ega me oma alalõugu eriti muus asendis hoida ei saanud kui ainult rippumas. Vaated olid lihtsalt nii võimsad! Näiteks tegime tee peal järjekordse peatuse, et korraks vaadet nautida ja kohe natu-natuke hiljem avastasin ma, et seal lähedal on Gildetun, kust pidavat olema üks vägeavamaid vaateid Põhja-Norras. Keerasime siis ka sinna sisse, sest oma silm on ikkagi kuningas ja ma pean tunnistama, et kirjasõna ei valetanud. Pilt seda muidugi päriselt edasi ei anna, aga meeldetuletuseks natuke ikka.

Gildetunil mäe otsas oli tohutu külm tuul ja eriti kaua me seal olla ei suutnud. Temperatuur oli 6 kraadi. Tundus, et selle hotelli hoov on suhteliselt turistimagnet. Rahvast oli lausa bussidega kohale toodud.

Jätkasime oma teed. Järgmine peatus oli meil Jokelfjordi liustiku juures. Meie sõitsime autoga parkimisplatsi ja siis jalutasime natuke, et pilk liustikule heita. Väidetavalt korraldab kohalik ettevõte seal ka paadisõite liustiku juurde. Arvatavasti tuleb selle eest varandus välja käia, seepärast piirdusime eemalt vaatamisega. Kuna liustik oli piisavalt kaugel, siis jäi elamus võib-olla pisut nõrgaks. Mis seal ikka, tuleb kunagi mõne teise liustiku serva peale jalutama minna. See konkreetne olevat Euroopa ainus liustik, mis langeb ookeani. Tagasiteel pidasime kuningliku vaatega piknikku.

 Pikniku käigus sai meile selgeks, et kuigi meil oli plaan minna Alta muuseumisse kaljujooniseid imetlema, jõuaksime sinna nii hilja õhtul, et vaevalt see enam avatud on. Järgmist päeva oodata tundus aga ka aja raiskamisena. Seega tuleb ka Alta muuseumisse minna mõni teine kord (sest see lihtsalt ei saa viimaseks Norra reisiks jääda!). Valisime järgmiseks ööbimiskohaks välja Kirkeporten Camping’u Skarsvågis. Põhiliseks argumendiks oli asukoht. Meie reisi põhieesmärk oli ju ikkagi Nordkapp. Kirkeportenis saime majakese kolmele 650 NOK-i eest (ca 72 eurot). Jõudsime kohale jällegi pärast ametliku sisseregistreerimise aega, aga piisavalt varakult, et keegi meile veel võtma kätte annaks. Silt minu nimega oli igatahes ka juba uksele riputatud, aga seda seekord vaja ei läinud. Tee Skarsvågi oli kõike muud kui joonlauaga tõmmatud.

Teise päeva hommikul võtsime suuna kõige viimasele Soome linnale. Või noh, sel hetkel me veel arvasime, et Kilpisjärvi võiks linn olla. Hiljem selgus, et see on ikka pisike küla. Igatahes Raahest lahkudes paistis päike ja ilm oli jälle kuum. Lohepyrstös ööbisime toas ja sealset hommikusööki me ei võtnud. Parklas kohvi keetma hakata tundus ka kohatu, seepärast oli esimene peatus suvaline tankla, kust sai kohvi ja natuke süüa ka. Pärast seda sõitsime Oulust mööda nii, et ei märganudki, aga siis jäi teeserva koht, millest me ei saanud niisama mööda minna. Koha nimi oli Merihelmi. Tegime väikese jalutuskäigu ja nautisime kiviseid vaateid.

 Liikusime üha põhja poole. Meist vasakule jäi üle jõe juba Rootsi. Vahepeal oli muidugi vaja jalgu sirutada ja tegime pisikese peatuse Ylitornios ning vaatasime läbi traatide Rootsi.

Pärast seda oli järgmine peatus juba põhjapolaarjoonel. Pole küsimustki – pildistamise koht.

Üks meie reisi nö teema-videosid oli see:

Seepärast oli ka elevus suur, kui esimene hopi-hopi tee peal jalutas. Talle järgnesid õige varsti ka teised.

Ilusaid vaateid oli aina rohkem ja rohkem. Suvaline koht teeääres nägi näiteks selline välja:

Vahepeal tegime söögipausi mingi Lapland poe juures ja muidu nautisime niisama vaateid. Esimene lumi tekitas muidugi ka elevust. Viimased kilomeetrid Soome teid tundusid üksildased ja tuletasid Ameerika filme meelde.

Kui olime jõudnud Kilpisjärvile, oli temperatuur langenud seitsme kraadini. Meie plaan oli siinkandis ööbida ja seepärast vaatasime natuke ringi, kuid jõudsime järeldusele, et me ei suuda sellises kohas telgivaiu maasse lüüa. Mitte ühtegi mõistlikku telkimiskohta ei paistnud.

Vaatasime, vaatasime ja vaatasime veel ning booking.com pidi meid jälle aitama. Väga lähedal midagi ei leidnud. Enam-vähem hinnaga koht oli High-North Camp Birtavarre – 485 NOK-i majake kolmele. Otsustasimegi selle kasuks, sõitsime uuesti natuke tagasi, et veel Soomes tankida ja asusime teele.

Hämmastav, aga koos piiri ületamisega muutus ka loodus nagu noaga lõigatult. Kui enne olime vaimustunud Soome loodusest, siis nüüd tundus see kahvatuvat. Norra lõi meid oma mägede, kärestike, jugade ja fjordidega lihtsalt pahviks.

Kogu tee Birtavarresse oli meil tunne, et oleme hiljaks jäänud. Nojah, sisseregistreerimine oli ametlikult kella kaheksani õhtul, meie aga jõudsime kohale pisut enne keskööd. Korraks oli kahtlus, et mis nüüd siis saab ja ma jõudsin juba valida selle telefoninumbri, millelt väljaspool tööaega infot saama pidi. Siis aga nägin kollast silti ühe karbikese küljes. Sildil oli minu nimi ja karbis omakorda meie hütikese võti. Oh, kui lihtsad lahendused võivad mõnel asjal olla. Kolisime oma hütti sisse ja nautisime ümbrust. Kämping asus kahe suure mäe vahel orus, vahetult ühe laheda ojakese kõrval. Mäe küljel paistis üks juga. Imeilus asukoht! Ja kui valge seal oli!

Reisi esimese päeva hommik algas stardiga kell kuus. Meil oli broneering kella poole üheteistkümnesele laevale ja check-in-i jõudsime suhteliselt täpselt tund enne laeva väljumist. Enne seda jõudsime veel imekiirelt tankida. Oli ilus soe ja päikesepaisteline ilm. Laevasõit kestis kaks tundi ja me olime endale selleks ajaks ka hommikusöögi broneerinud, et Helsinkis pärast mitte aega raisata.

Helsinki sadamas oli esimene käik sadamahoonesse, et osta endale Saunalahti ettemaksuga intereneti kaart. Kuna sealses putkas oli ainult kolmepäevaseid, siis ostsin kaks tükki á 6 eurot. Helsinkist võtsime suuna Oulu peale. Meil oli plaan Botnia lahele pilk peale visata enne kui suurt merd vaatama läheme. Mida lähemale me Oulule jõudsime, seda vihmasemaks muutus ilm ja minus lõi välja mingi pirts, kes ei taha vihmase ilmaga telki üles panna. Otsisin vaikselt booking.comist võimalikke ööbimiskohti ja üllatus-üllatus leidsin koha, kus saime kolmekesi 25 euro eest ööbida. Teised olid selle plaaniga kiirelt nõus ja nii muutsime natuke kurssi ja sõitsime kohta nimega Raahe. Seal asus Hostel Lohenpyrstö. Jõudsime suhteliselt hilja kohale ja läksime vaatama, kas on veel kedagi, kes meid seal vastu võtaks. Ülakorruselt tuli keegi härra ja palus meil täita külastajakaardid. Tundus, et tegelikult oli mõeldud, et iga inimene maksab oma ööbimise eest 25 eurot, sest härral tekkis sellega korraks mingi segadus, aga mina pistsin talle kohe oma booking-i kinnituse silma alla, kus oli selgelt kirjas, et toa kohta 25 eurot. Tuba oli pisike, aga väga huvitav. Magasime nagu väikestes karpides. Hoones oli olemas saunaruum, mis meie saabumise ajaks oli jahe, kuid vesi oli kuum ja mõnus. Muid teenuseid me ei tarbinud.

Enne magamaminekut käisime natuke ringi jalutamas. Hostel asus põhimõtteliselt otse Botnia lahe kaldal ja väikese jalutuskäigu kaugusel oli linnuvaatlustorn, kuhu meil oli vaja ronida, et vaadet nautida.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Peetri kirikus leeri lõpetamisel ja kuulsime ühtlasi ka, et sel reedel toimub Tartus Kirikute öö. Haarasin tutvustava vihikukese kaasa ja leidsin sealt mõned kirikud, mis mind tõesti huvitasid. Õnneks oli Jaan nõus minuga kaasa tulema.

Esimesena käisime Sõbra tänaval asuvas Tartu Pühade Aleksandrite kirikus. Huvitav fakt on see, et talvel peetakse teenistusi kiriku alumises saalis, sest ülemist ei jõuta kütta. Nelipühadest kolitakse siis ülemisse saali.

Sealt edasi läksime Pauluse kirikusse. Eelmisel sügisel käisime seal küll ka kontserdil, kuid seekord lubati meid ka kiriku alla krüpti ja kolumbaariumisse.

Viimasena külastasime Magasini tänaval asuvat Tartu Jumalasünnitaja Uinumise katedraali (nii oli tutvustavas vihikukeses kirjas). Väga huvitav kirik! Vahtisime suu ammuli. Tegin pilti senikaua kuni valvuritädi mölisema tuli. Millegipärast arvas ta, et pildistamine kahandab kiriku väärtust või midagi muud sarnast ebaloogilist.

Põhjapoolne kõrvalikonostaas

Tartu Jumalaema Uinumise katedraal

Käisime nelipühal Peetri kirikus leeri lõpetamisel.

Reis Rootsi on meil juba traditsiooniks saanud. Me polnud aga veel kordagi seal nii kevadel käinud. Tallink saadab oma Club One’i liikemetele igal aastal nö jõulukingituseks kinkekaardi, millega saab tavalisest tunduvalt odavamalt kas Rootsi või Soome sõita. Reisivõimalus antakse vastavalt klubiliikme tasemele ja kuna minul on alati “Bronze” ehk kõige mõttetum tase olnud, siis on need kinkekaardid minu jaoks kehtinud kas jaanuari lõpuni või natuke veebruari ka. Seekord aga olime eelnevalt piisavalt raha kulutanud ja “Silver” tasemele jõudnud. See andis meile võimaluse reisida kuni märtsi lõpuni ja seda me tegimegi – valisime kõige viimase võimaluse. Oleksime võinud ka eelneval nädalavahetusel minna, aga lõplikult otsustavaks sai see, et tahtsime aknaga kajutit suure voodiga ja seda oli võimalik saada ainult Victoria I pardal. On ikka märgatav vahe, kas kajutil on aken või ööbid “kapis”. Kui juba aken, siis ka mõnus võimalus otse akna all voodis istuda. Seda kõike me saime. Esimesed pildid ongi tehtud läbi kajuti akna.

Mida Stockholmis teha? Päris niisama laevas vahtida ju ei taha ja sihitult mööda linna lonkida on ka nõme. Tahtsime minna linnaekskursioonile ja kuna Jaanil oli ka sünnipäev, siis läksime juba varakult laeva infosse: sünnipäeva kirja panema ja ka ekskursiooni tellima. Eestikeelsele linnaekskursioonile me jälle ei saanud, sest kohad olid täis. Alguses tundsin pettumust, sest meil ei olnud endal midagi välja mõeldud. Õnneks oli mul seekord Stockholmi raamat kaasas ja me valisime endale sealt kiirelt ühe sihtkoha. Selleks sai Hagaparken. Tänapäeval on isegi võõras linnas suhteliselt lihtne liigelda. Google Maps tunneb ju ühistransporti ka. Ilma sellise abimeheta ei oleks vist julgenud nii kaugele minna, vaid oleks kesklinnaga piirdunud. Nüüd aga istusime kaks korda ümber ja jõudsime kenasti kohale. Mõne nädala pärast võib see park juba päris maaliline olla, kuid ilus oli seal ka praegu.

Sinised “rooma sõjatelgid” (Koppartälten) – kaugelt vaadates huvitavad telgid jätsid lähedalt veidi imelliku mulje. Tuletasid potjomkini küla meelde. Eespoolt täitsa telgi moodi, tagantpoolt tavaline hoone. Jalutasime edasi ja keerasime paremale. Eemalt paistis Gustav III paviljon. Ma ei tea, mis ta nüüd nii väga paviljon, minu meelest täitsa tavaline suuremat sorti maja või pisike loss. Sellest veel edasi oli väga kaunis paviljon (Ekotemplet), mida väidetavalt on kasutatud suviti kuninglikuks söögisaaliks. Vot selline paviljon võiks vabalt meil jõe ääres olla. Selle paviljonini jõudmiseks olime kõndinud lossi ümbritseva raudaia servas. Piirde peal olid pildistamist keelavad märgid ja igal pool valvekaamerad. Jaan märkas vapiga lippu. Kuna meie Stockhomi raamat on ilmselgelt vananenud, siis raamatust me selle kohta targemaks ei saanud, kuid pärast saime teada, et Haga lossis elab praegu kroonprintsess Victoria oma perega. Olime korralikud ja pilte ei teinud.

Ringiga ümber lossi jõudsime liblikamajani (Fjärilshuset). See nägi väljaspoolt välja nagu kasvuhoone. Andsime raha ja läksime vaatama. Kahjuks sees pilti teha ei saanud, sest seal oli nii niiske õhk, et isegi püksid muutusid jalas raskeks, udusest objektiivist rääkimata. Väga palju liblikaid ei näinud, aga sellest hoolimata oli päris huvitav. Arvan end nüüd täpsemalt teadvat, mis tunne on vihmametsa kliimas. Ma ei olnudki seda endale väga valesti ette kujutanud.

Gustav III paviljon

Koppartälten

Koppartälten

Ekotemplet

Ekotemplet

Bergianska trädgården

Telklinnak

Haga pargi põhjapoolne värav

Kui jalutatud ja liblikad vaadatud, üritasime bussiga läbi Stockholmi uuesti sadamasse jõuda. See ei olnudki nii lihtne. Bussipeatustes on küll elektroonilised tablood, aga kui tabloo näitab umbes 20 minutit järjest, et vajaliku bussini on 5 minutit aga endal on 75 minutit kehtiv bussipilet, siis tekib vahepeal natuke kõhklusi ja kahtlusi küll. Kõige hullem ei olnud: me ei lasknud ennast väga häirida ja jõudsime ikkagi piisavalt vara sadamasse tagasi.

Stockholmi linnaraamatukogu (Stadsbiblioteket)

Kuna ilm oli väga ilus, siis käisime hiljem laeva päikesetekilt päikeseloojangut imetlemas:

Täna hommikul tõstsime kanuu autole ja sõitsime Kärsale.

Eile avati Tartu botaanikaaias järjekordne orhideede näitus. Kuna see meile eelmisel aastal nii hästi meeldis, siis otsustasime ka sel aastal kohe vaatama minna.

Hommikuti on olnud imeline udu koos jääga kaetud pöösastega, kuid enne tööleminekut ei ole mul aega pildistamisega tegeleda. Rääkisin eile õhtul Jaani ära, et täna hommikul Kiidjärve kanti Ahja jõe äärde jalutama minna. Kahjuks ei olnud tänane hommik piisavalt külm, et pöösad jääs oleks olnud, kuid jalutuskäik kujunes ikkagi päris toredaks. Alustasime Sõnajala lõkkeplatsilt, mis asub sildi põhjal otsustades Sõnajala mäel. Liikusime Ahja vasakut kallast mööda edasi ning jõudsime Palanumäele, mis Vikipeedia andmetel umbes 100 m pikk liivakivi paljand, mis langeb otse vette ning on kuni 8 m kõrge.

Sõnajala lõkkeplats

Ahja jõgi

Nagu sünklaas

Ahja jõgi

Ahja jõgi

Ahja jõgi

Tänase päeva esimene osa oli pirukaküpsetamine. Teine osa oli hommikukohv kallite külalistega. Aitäh, et tulite! Ja päeva kolmas osa oli jalutuskäik metsas. Pärast seda on lihtsalt löss.

Päike paistis nii ilusti, et ma ei saanud kuidagi kodus istuda. Samas ei tahtnud ka täpselt sama marsruuti käia, mis eelmisel pühapäeval ette võetud sai. Väike arvutus ja otsustasin teha väikese ringi. Selle algus oli ikkagi sama nagu tavaliselt. Mind üllatas, kui palju teeservi sead üles kündnud olid ja et ma seda eelmisel korral ei märganud. Kas tõesti sadas eelmisel korral nii kõvasti, et ma ei suutnud silmi lahti hoida? Või on need jäljed tekkinud viimase nädala jooksul?

Minu lemmik metsalank sätendas täna päikese käes otsekui oleks keegi selle suhkruvaabaga katnud. Imeline!

Mihklimäel jäi seekord jõe äärde minemata, sest sel hetkel kui mina kase otsas samblikke pildistasin, kimas minust mööda mingi auto ja sõitis jõe äärde. Pole viga, ma alles käisin seal. Seekord läksin hoopis otseteed edasi. Päris huvitav on vaadata, kui erinev ilme on metsal erineva ilmaga. Ma polnud varem märganudki, kui palju sipelgate “kinnisvara” seal puude all on. Nüüd ootan huviga, et lumi ära sulaks. Siis saaks vaatama minna, kui palju neid seal päriselt on.

 Jalutasin ja jalutasin ning mingil hetkel avastasin, et tee on jalge alt kadunud. Esimese hooga arvasin, et sealt pole lihtsalt sõidetud ja läksin julgelt edasi. Avastasin metsa alt ämbri. Tegin pilti ja itsitasin oma ette. Siis aga märkasin, et olen ühele majale suhteliselt lähedale jõudnud. Seda ma ei tahtnud ja kiirustasin uuesti veidi mäest ülespoole, et teele tagasi jõuda. Sinnani ei olnud ma veel kaardile vaadanud, nüüd aga tegin selle vea (et see viga oli, sain hiljem teada). Selgus, et olen teelt kõrvale kaldunud ning sinna tagasi jõudmiseks peaksin vasakule hoida. Hakkasin ühte loomarada pidi minema. Kiiresti muutus maapind väga lumiseks, ainus mugava käimise pind tundus jäätunud oja, kuid see jää ei tundunud eriti usaldusväärne ja nii ma siis läbi lume kahlasingi. Hämmastav, et metsas nii palju lund on! Astusin sammu ja vajusin tagumikuni lumme. Proovisin roomata, kuid ka see ei õnnestunud eriti hästi. Vaatasin uuesti kaarti ja see näitas, et olen oma otsitavast teest juba üle läinud. No mis valemiga? Vaatasin natuke ringi ja kujutlesin end edasi roomamas – no ei! Otsustasin hoopis tagasi minna. Kõndisin tagasi traktori jälgedeni, kus olin varem liikunud ja läksin jälgi mööda edasi mõttega, et kusagile need ikka välja viivad. Muidugi viisid. Lõpuks jõudsin ikkagi selle tee peale välja, kuhu olin tahtnud. Isegi jõe äärde jõudsin. Kusjuures, jõgi oli täiesti lahti.

Eile õhtul märkasin läbi akna, et puuokstele oli sadanud mõnus paks lumi. Kohe oli selge, et kui hommik on sama kena, siis tuleb minna metsa jalutama. Mul vedas, sest hommikul oli ilm tõesti ikka veel väga ilus: puud lumised ja päikegi piilus pilve alt. Polnud pikalt mõelda, riided selga, fotokas kaasa ja õue!

Sain vaevalt majade vahelt teele keerata, kui juba märkasin, et olin kaamerale õige objektiivi ette keeranud. Tee peal olid kitsed! Metsa vahel nägin igasugu jälgi: väikestest päris suurteni. Põder oli otse üle tee kõndinud ja korraks seisatanud.

Kes käis? Põder muidugi

Otsustasin veel teed mööda edasi jalutada. Lootsin, et Põlvamaa metsad on veel lumisemad. Jõudsin Mihklimäele ja sealt edasi Ahja jõe äärde.

Ahja jõgi

Kellelegi on märk ette jäänud