Meie uue suure peenra peal oli täpselt kaks vaba kohta, kuhu tahtsin helmikpöörised panna. Üks punaseleheline seal juba oli. See kasvas varem meil akna all peenras, kuid ei edenenud seal eriti hästi. Nii saigi ta ümber istutatud. Täna tõin Juhani juurest kaks helmikpöörist juurde.
Umbes aasta tagasi külastasime aktiivselt neid kohti, kuhu on National Geographicu kollased aknad püsti pandud. Mõned kohad on siiani läbi käimata. Täna tahtsime tegelikult külla minna, aga selgus, et sünnipäevalaps oli ise ringi sõitma läinud. Seepärast läksime hoopis Helmesse ja käisime veelkord seal koobastes. Mäest üles ronides meenus, kui raske mul eelmisel korral seda teha oli.
Pärast Helmes jalutamist tegime väikese ringsõidu Tõrvas ja seejärel põikasime Jõgevestesse, sest seal on Barclay de Tolly mausoleum ning üks kollane National Geographicu aken.
Eelmisel aastal tegime endale suure päevaliiliate peenra. Sel aastal sinna enam midagi juurde ei mahu. Võhma lillepäevadelt ostsime ühe uue sordi lisaks ja seepärast tuli niikuinii uue peenraga alustada. Kui õe juurest iiriseid toomas käisime, siis selgus, et meil puudub ka see sort, mida tema tavaliseks kollaseks nimetas. Muidugi lõime labida maasse. Ja nüüd ta juba rõõmustabki meid oma õiega. Selle aasta esimene!
Jaanilaupäeval oli ilusat päikest, aga iga natukese aja tagant ka korralik sadu ning vahele loomulikult imelised vikerkaared.
Kui õde annab mõista, et on võimalus tema suurest iirisepeenrast labidaga midagi endale napsata, siis ei saa jätta seda võimalust kasutamata. Kas pärast uute lillede jaoks koduaias ruumi ka on, pole sellel hetkel üldsegi tähtis. Facebooki Aiahoolikute grupis oli just mingi teema, kus keegi oli endale liiga palju taimi kokku tassinud ja nüüd ei mahu need enam aeda ära. Nii hull lugu meie aias veel pole. Küllap on meil lihtsalt mõni ruutmeeter suurem aed. Samas on mul ikkagi täpselt selline tunne, et kõik lilled on meie aiast veel puudu. Tahaks kõike ja rohkem. Eilsest on meil siis 9 sorti iiriseid lisaks.
Halelilla – alumised õiekattelehed on helelillad ja ülemised halelillad; neel kollakas; habe valge, otstest kollane
Valge-kollakas-lillakas
Kollane – ma pole päris kindel, et see on erinev kui meie olemasolev kollane, tundus tumedam
Kollane 2 – sellel õit ei olnud, ei oska praegu midagi rohkemat lisada.
Šampanja – imeilus toon, madalam kui teised
Lillakas – neel kollakas; habe kollane, ülemised õiekattelehed helelillad, alumised tumelillad
Vitafire – roostepruun
Lillakas 2 – neel kollakas, habe kollane, ülemised õiekattelehed beežikad, alumised tumelillad
Joonikiiris – laia servaga
Minu lapsepõlvekodus kasvasid hostad purskkaevu servas. Neid oli kahte sorti, ühed olid suure lehega seest rohelised ja valgete servadega. Teine sort oli väiksemate lehtedega seest valge ja servad rohelised. Need väiksemad tundusid mulle alati armsamad. Kevade poole tõin endale neid lehti vaasigi, kuid sügiseks olid teod puhmas korraliku töö teinud.
Praeguses kodus oli seda ostes juba kaks suurt puhmast hostasid, mõlemad ühesugused. Eelmisel aastal tõstsin ühe neist uude kohta ja mulle tundub, et ta on seal päris rahul. Tegemist on ka seest valgete ja servast roheliste lehtedega. Arvan, et see on sama sort, mis minu vanematekoduski. Eelmisel aastal seda hostat ümber istutades harutasin selle puhma seest välja ühe haru, mis on üleni roheline. Istutasin selle eraldi ja nüüd ootan, et ta kasvaks ja paljuneks.
Aga selleks, et oleks veel midagi oodata, tõime Võhma lillepäevalt veel kolm hostat kaasa. Kuna mul oli peenra kaevamine pooleli, siis nad pidid pikalt ootama, enne kui oma uuele kohale said. Ühe sordi istutasin varem maha ja seetõttu olen suutnud selle sordi nime kusagile ära kaotada. Üritasin seda Interneti abil taastada ja arvan, et see hosta on “White Feather”. Teised kaks said täna peenrasse ja nende nimed kirjutasin pottide pealt üles. Üks on “Carousel” ja teine “Fire Island”.
Mul on küll suhteliselt täpne ettekujutus sellest, millise kujuga see peenar lõpuks olema peaks, kuhu hostad nüüd istutasin, kuid mul ei ole eriti head visiooni sellest, kuidas taimed seal asuma hakkavad. Hostade vahele kolisin akna alt eelmisel aastal sinna istutatud helmikpöörise “Autumn leaves”. Ahh, selle aknaaluse peenraga on mul täitsa mure. Seal ei kasva ükski asi hästi, väljaarvatud umbrohi. Sellel pole häda midagi, aga kõik asjalikud asjad kuivavad ära. Igatahes kolisin ma helmikpöörise sealt ära ja istutasin hostade vahele. Seal võiks neid veel paar sorti olla.
Sel aastal on pojengid kurvad, sest nende õitsemine on sattunud vihmasele ajale. Kõik pildid, mis siiani pojengidest teinud olen, on vihmapiiskadega.
Muidugi, peale pojengide on aias praegu teisigi rõõmustajaid ja ma ei pea siinkohal ainult maasikaid silmas.
Juss (osad pildid otse telefonist):
Kevad on väga ilus aeg, aga see möödub nii kiiresti. Iirised on peaaegu ära õitsenud. Igal õhtul korjan vanu õisi ära, et peenar natukenegi viisakam välja näeks. Üks uus õieke on siiski ka iiriste hulgas. Kui täpsem olla, siis on tegemist siberi iirisega “Sparkling Rose”.
Juba avanevad pojengide õied. Meil on kohalikena millegipärast kõik heledat tooni pojengid. Võhmas ostsime Sulev Savisaarelt ühe tumepunase pojengi “Henry Bockstoce”. Sel aastal see veel õitsema ei hakka, kuid ma loodan siiski, et juba varsti näitab see meie aia pojengide hulgas oma tumedat ilu.
Täna hommikul sõime selle aasta esimesed maasikad oma peenralt. Õhtul saime jälle suu seks teha. Isegi mõned metsamaasikad olid punased. Mmmmmmm.
Eelmisel aastal tõime Aiasõbrast kolm uut iirisesorti. Nad ootasid oma õitsemisega kõige kauem, kuid see oli seda väärt. Kõige esimesena hakkas õitsema Latin Hideaway. Seejärel Wedding Candles, mis minu arvates ei ole selline nagu Aiasõbra kodulehel. Meie iiris on väga erk kollane, seal aga näen, et alumised õiekattelehed peaks olema kollased ja ülemised valged. Njaa, olgu pealegi, see erk-kollane on väga lahe. Palju huvitavam on see, et minu teada oli kolmandaks sealt ostetud sordiks Bronze Charme, aga no see on ikka küll juba nagu siga ja kägu, kuigi jälle väga ilus sort.
Iga päev toob midagi uut ja ilusat, kuid tundub, et kõik ei saa kunagi pildile. Täna hommikul näiteks oli jasmiin õitsema hakanud.
Jaan tõi mulle täna rohelist seepi ja ma pritsisin enam-vähem kõik roosid sellega üle. Lisaks eile avastatud täidele olid kibuvitste peal veel mingid putukad. Suht suured. Pärast seebitamast ronisid nad lehtede peale, enne olid lehtede vahel. Ju tulid värsket õhku ahmima.
Ei-ei, pärast pühapäeva ei ole meie aeda enam uusi sorte kasvama tulnud. Sellest hoolimata pikenes nimekiri natuke, sest alustasin nimekirja mälu järgi, kuid nüüd on oma õied avanud mõned iirised, mis mul meeleski ei olnud. Meil on peenral kahte sorti valget. Üks on madal ja nö tavasuuruses õiega, teine on kõrge ja väga suure õiega. See kõrge on kergelt sinaka varjundiga ja selle juurikaid jagas mulle eelmisel aastal naabrinaine. Madala valge tõin aga ema juurest. Peale selle avas oma õie ema juurest toodud valge lillaga. Ja nii oligi kohe kaks sorti juures: valge ja valge lillaga.
Peale varasemate avas oma õie ka eelmisel aastal Aiasõbrast toodud Latin Hideaway. Selle õis on suur ja väga ilmekas, lausa sametine.
Kaevasin eile jälle lillepeenart natuke suuremaks. Mõned hostad vajavad veel kohta ja keegi hull külvas kevadel hulga mooniseemneid maha. Väikestest moonidest sai praegu lausa pinnakattetaim. Kurb lugu on selles, et sel aastal on väga palju röövikuid. Olen oma rohelise seebi pudeli juba tühjaks pihustanud, kuid just avastasin, et peenraroosidel on ka täid kallal. Kohutav!
Lugesin täna kõrvenõgese leotisest, mille tegemine tundus küllalt lihtne, et see ette võtta. Meil on jõe ääres piisavalt palju rammusaid nõgeseid ja ma leidsin isegi sobiva tünni. Leotis peaks kõlbama nii väetiseks kui ka näiteks lehetäide vastu pritsimiseks. Eks proovime ära. Tükeldasin nõgesed tünni, surusin veidi kokku ka, et liiga õhuline ei oleks. Seejärel kallasin vee peale ja katsin kaanega. Nüüd peaks teoreetiliselt paar nädalat ootama, selle ajaga peaks leotis käärima minema, haisema hakkama ja siis tuleb seda 1:10 lahjendada ning võib kastma hakata. Eriti hästi sobivat tomatitele, maasikatele ja ka lilledele.
Eile toimus Võhmas järjekordne lillepäev. Ma olen sellest küll kuulnud, kuid pole seal kunagi käinud. Ei mäletagi, millal üldse viimati Võhmas sai käidud. Eile võtsime selle tee igatahes ette. Sõitsime kohale ja autoaknast vaadates tundus see lillepäev üks korralik pettumus. Müüjaid oli vähe ja ostjaid samuti. Jäi selline külalaada mulje. Ometigi läks meie jaoks kõik väga hästi. Olime seal uusi iiriseid jahtimas, sest mul oli ju osa uuest peenrast juba valmis kaevatud. Meie õnneks oli päris palju erinevaid iiriseid saada ja me ei hoidnud end ka tagasi, vaid krahmasime kaasa, mis sai. Uskumatu, aga lausa üle kahekümne sordi! Nii paljuks ma küll valmis ei olnud, kuid ega mul kahju ka olnud.
Pärastlõunal pidin peenart veel suuremaks kaevama, sest tahtsin keskele ruumi jätta ja iirised peenra teise serva istutada. Lõpetasin pärast kella üheksat, aga ise olen väga rahul.
Vahepeal on olnud jahedad ilmad ja iirised olid end “stand-by” peale pannud ehk kõik oli nii nagu jaheda ilma saabudes jäi. Täna oli jälle pisut soojem ja kohe tulid ka iirised oma tardumusest välja.
Alustasin iiriste peenra laiemaks kaevamist. Sellest peab saama üks imeliselt ilus suur peenar. Jaan tegeles puudega ja alustas kastmissüsteemiga. Õhtu lõpuks nautisime esimest oma rabarbritest tehtud kisselli. Mõnus!
Täna on juba rohkem iiriseid õitsema läinud. Küll on kahju, et nende sordid teadmata on.
Peale iiriste on muidugi ka teisi imeilusaid õisi.
Küll on ikka tore kui on aiandushuviline õde. Sain õelt tervelt seitse uut liiliat ja leidsin neile eile peenras kohad. Esimesed neli on siin:
Teised seekord pildile ei pääsenud. Peale liiliate istutasin ka suvelilli. Külvasin ju mingil hetkel nii rõngaslilli, salviaid, ilunõgest kui ka teisi lilli. Saab näha, mis neist tuleb.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén
