Nõlva

Pildikesi elust enesest

Maanteemuuseumist Meremäele

Üks National Geographic’u akendest asub Põlvamaal Eesti Maanteemuuseumi sissekäigu juures. Oligi hea põhjus, miks sinna vaatama minna. Ma olen küll varemgi sellest muuseumist kuulnud, kuid mulle polnud see kunagi piisavalt ahvatlev tundunud. Eile sõitsime kohale ja vaatasime kõik üle. Infot oli seal nii palju, et kui oleksime kõigega süvitsi tutvunud, siis oleksime tõenäoliselt veel seal. Nii hulluks me ei läinud ja tegime lihtsalt ühe enda jaoks paraja ringi. Muuseumi eksponaatidest rohkemgi üllatasid mind sealsed töötajad. Näiteks oli seal nö kõrts, kus leti taga seisev tütarlaps meid enda juurde hõikas ja siis pikalt laialt tutvustas, millistest nõudest vanasti kõrtsis joodi ja mida seal üldse tehti. Tütarlaps jutustas väga kaasahaaravalt ja rõõmsameelselt. See oli selline info, mille oleks võinud vabalt kusagile seinale kirjutada, aga seal oli selle jaoks inimene. Väga meeldiv! Samamoodi meeldiv tütarlaps õpetas meile, kuidas “Onu Tik-Taki jalgrattaga” sõita. Jäi mulje, et need tüdrukud teevad küll õiget tööd.

Kuna meil oli ka Valgesoo kollane aknake veel püüdmata, siis oligi järgmine sihtpunkt selge. Meie kurvastuseks oli Valgesoo vaatetorn suletud, sest üks alumistest palkidest on väga halvas seisus. Kõndisime mööda laudteed kuni kollase aknani ja tegime klõpsud ära. Soos on ikka mõnus – milline lõhn! Natuke pohli, mõni üksik mustikas ja pooltoored jõhvikad said ka ära maitstud.

Kuna vaatetorni ei saanud. Tegi Jaan ettepaneku Meremäele sõita. Loomulikult, sealt oli nii ilus vaade, et seda tuleb veel nautida ja teistegagi jagada. Jõudsime kohale täpselt päikeseloojangu ajaks ja ahmisime end imelist vaadet täis. Tegelikult oleks tahtnud ka Vana-Vastseliina piiskopilinnuse varemeid veelkord külastada, kuid seal oli üks üritus, mille jaoks me ei olnud piisavalt hästi ette valmistatud. Sinna oleks olnud teki istumise alla ja võib-olla väikest piknikukorvikest vaja olnud. Seekord sõitsime lihtsalt mööda. Võib-olla järgmisel aastal.

DSC_5660v

Loodus on imeline

Täna hommikul sõitsin tööle ja nägin tee ääres viljapõllu peal kappamas suurt põdrapulli. Lausa kahju oli, et fotoaparaati kaasas ei olnud. Nii väga oleks tahtnud üritada seda meeleolu pildile püüda. Kas midagi välja ka oleks tulnud, selles ma kahtlen, kuid nii silm, käsi kui ka tunne tahavad ju harjutamist.

DSC_5185v

Kui pärast tööd koju jõudsin, oli väljas küll kergelt vihmane, kuid Juss tegi nägu, et tahab õue. Tegin talle terrassile viiva ukse lahti ja sealt põrkas rahe tuppa. Väga lahe! Haarasin kohe fotoaparaadi ja klõpsisin erinevaid motiive. Terrassi põrand oli märg, aga keda see segab kui ise saab tooli peal istuda ja fotokas on statiivil? Loomulikult läksid enamik pilte aia taha, aga see ei kurvasta mind üldse. Nautisin lihtsalt seda tegevust ka vihma ning rahe segu. Mulle meeldib vihm! Tõesti meeldib. Muidugi ei meeldi vales riietuses vihma käes külmetada, aga lihtsalt vihma nautida meeldib väga!

Pärast vihma tuli jälle päike välja, kuid vikerkaart seekord ei olnudki. Neid on sel aastal nii palju olnud, et olen juba harjunud pärast vihma aknast välja vaatama ja pilguga vikerkaart otsima.

Viimasedki liiliad olid täna oma õied avanud. Üks on Cherbourg ja teine on see tundmatu, mille paki peal oli kirjas Time Out.

 

Lavendliseep

Eile võtsin end kokku ja tegin ühe laari seepi. Tuleb veel teha, aga kahte erinevat seepi ühel õhtul tõesti ei viitsi. Pildi peal on seep veel pisut valet värvi, sest sai just lahti lõigatud ning on alles korralikult kuivamata.

DSC_5169vSeekordne retsept on pärit raamatust “Lihtne seebitegu”, mille autor on Helen Idarand. Olen seda seepi korra varem teinud ja see meeldis mulle väga.

190 g vett
72 g seebikivi
150 g kookosrasva
50 g avokaadoõli
150 g palmirasva
150 g oliiviõli
2 spl lavendliõisi
10 ml lavendli eeterlikku õli

Muidugi, lavendliõisi ma tegelikult supilusikaga ei mõõtnud ja eeterlikku õli kallasin ka tunde järgi.

Septembri alguses saab uue seebi kasutusele võtta. Järgmisena on plaanis maikellukese seep. Kahjuks ei ole mul selle retsepti eelmisest korrast alles. Pean vist uue koostama. Tahaks, rohelise ja valgega seebi teha, aga mul pole ühtegi värvi, mis seebi ilusti valgeks teeks.

Kuum pühapäev

Tänane ilm oli nii parasjagu kuum, et eelistasin suurema osa ajast toas veeta. Hommikul küll üritasin natuke lisaläätsedega pildistada. See on täitsa põnev, aga selle jaoks peab tõesti vastav tuju olema. Mul sai see tuju kahjuks väga kiiresti otsa. Ühe ilusa kressi sain siiski pildile.

DSC_4998v

Sorteerisin veel Istanbuli pilte, kuid rohkem midagi tõsiselt asjalikku kahjuks ei teinud. No vahel kohe on nii, et ei tule mingit hoogu peale. Jaanil oli asi teisiti. Käisin vahepeal küsimas, ega ta juhuslikult hulluks läinud pole, kuid sain eitava vastuse. Ta oli kuuma ilmaga läinud puid laduma. Õhtuks oli murupind vabastatud ja heki ääres seisavad nüüd ilusad puuriidad. Juhhuu! Talv võib tulla, meie külma ei karda.

Alles õhtul, kui õues ka jälle hingata sai, tekkis mul jälle tahtmine midagi teha. Korjasin natuke punaseid sõstraid. Osad neist said sügavkülma pandud ja need, mis üle jäid, leidsid oma koha koogi sees. Millegi pärast on nii, et enamus minu kooke on tehtud ühe retsepti järgi ja siis vastavalt olukorrale DSC_5109vlihtsalt pisut mugandatud. Ka täna tegin jälle muretaignast põhja, mille peale munakollastega segatud kohupiimakiht ja siis 4 munavalget 1,5 dl suhkru ja kotikese vaniljesuhkruga vahtu löödud. Munavalgevahu sisse puistasin täna ka umbes 4 dl punaseid sõstraid. Kõik koogikihid saavad ahjus eraldi küpsetatud. Põhi umbes 10 minutit, kohupiim samuti 10 minuit 200 kraadi juures ja viimane kiht umbes 25 minutit 180 kraadi juures. Punased sõstrad andsid magusa munavahu sisse vajaliku hapu.

Mõnus laupäev

Täna hommikul ärgates oli tunne, et oleme korralikult petta saanud. Lubatud ilusat sooja ja päikesepaistelist ilma ei paistnud kusagilt. Õues oli vaevalt 17 kraadi sooja ja taevas pilvedega kaetud. Ei tundunud just eriti meeldiv.

Samal ajal kui Jaan oma emale järele läks, et ta meile külla tuua, vaatasin mina meie päevaliiliate peenra üle. Fantastiline! Täna oli seal ilusaid õisi kohe mitu!

Ka trompetliiliad on täies õiteilus. Nende iseloomustamiseks ei ole mul isegi piisavalt sõnu. Muidugi, Jaani ema mega-super-giga-hüper suurte õitega liiliatele jäävad need alla, aga on ikkagi kaunid.

DSC_4962v

Selleks ajaks kui Jaan koos emaga tagasi jõudis, oli ilm pisut heledamaks läinud ning peagi tuli päike välja. Tänu sellele saime veeta mõnusa päeva terrassil.

Päevaliiliad näitavad end

Pühapäeval laienes meie päevaliiliate peenar päris korralikult. Juba eile näitasin esimesed uustulnukad oma õisi ning täna juba järgmised. Kõik pildid pole küll ilusad, sest enne kui mina pildistama jõudsin, oli vihm juba õite kallal käinud.

Kaneelisaiad

Mul oli juba mitu õhtut plaanis saiakesi küpsetada, aga alati oli midagi puudu. Täna käisin spetsiaalselt poes kardemoni ja võid ostmas, et enam vabandusi otsima ei peaks.

Retsept oli seekord Nami-Namist:DSC_4863v

50 g pärmi
50 ml käesooja vett
100 g võid
300 ml piima
0,5 tl soola
85 g (100 ml) suhkrut
1 tl purustatud kardemoni
600-650 g (1-1,1 l) jahu

Täidis:
100 g võid
85 g (100 ml) suhkrut
0,5 sl jahvatatud kaneeli

Valmistamine:

Lahusta pärm soojas vees. Sulata või väikeses kausis. Lisa toasoe piim ja vala käesoe segu pärmi hulka. Sega juurde sool, suhkur ja kardemon. Sõtku vähehaaval juurde jahu, kuni saad ühtlase taina. Kata tainakauss kilega või rätikuga ja lase soojas kohas tund aega kerkida.

Valmista täidis: sega sulavõi, suhkur ja kaneel.

Sõtku tainas kergelt jahusel laual läbi, jaota kolmeks. Rulli iga osa 23×30 cm nelinurgaks. Määri täidisega (vajadusel valmista täidist juurde) ja keera rulli, alustades laiemast servast. Lõika rull 2-3 cm paksusteks viiludeks ja aseta saiad ahjuplaadile. Küpseta 200-225kraadises ahjus 10-15 minutit.

Tulemuseks peaks olema 36 saiakest.

Aiasõber

Tänase päeva märksõna on igal juhul Aiasõber. Nimelt käisime täna Aiasõbra aiandis. Aga selleks, et kõik ilusasti ära rääkida, tuleb alustada hoopis mujalt. Türgis Arasta Bazaaril lasime Jaani emale spetsiaalse paki türgi maiust kokku panna. Sellise, kus oleks võimalikult palju erinevaid sorte. Eile otsustasime, et on aeg see saajale ära viia ning läksime Jaani emale külla. Pärast kohvi-kooki-jutuajamist palus ta meid oma aeda imetlema. Ja me jäime sõnatuks… keset kõike muud ilusat oli kaks SUUREÕIELIST liiliat. Ma pole eluski nii suuri trompetõisi näinud! Selgus, et ta oli need tellinud Bakkeri kataloogist. Mul isiklikult on Bakkeriga seoses pärast eelmise sügise esimest ja seni viimast sealt kauba tellimist tohutu tõrge ning ma pole kindel, millal ma sellest üle saan. Mul on küll kõik kataloogid alles ning lehitsesin neid õhtul, aga praegu olen veel seda meelt, et kindlasti saab ka kohalikust kaubandusest selliseid liiliaid. Jõudsin oma liiliate mõttega õhtul Aiasõbra kodulehele ja avastasin sealt soodushinnaga päevaliiliad. Jaani polnud vaja ära rääkida, et täna kohale minna. Vahel tundub, et tal on kõiki lilli rohkemgi vaja kui mul. Ma olin veel täna hommikul valmis kogu üritusest loobuma, aga Jaan ütles, et tuleb ära käia ja need päevaliiliad koju tuua. Loomulikult! Peale võimaluse endale sealt kõike koju kaasa tuua, saime ka sealsete peenarde vahel ringi jalutada ja praegu õitsvaid päevaliiliaid imetleda. Me kumbki ei olnud neid varem korraga nii palju näinud. Seal oleks võinud igal sammul vaimustusest lamaskile langeda. Nojah, igal juhul lõppes kõik sellega, et lisaks seitsmele soodusmüügis olnud päevaliilia sordile pidi üks täishinnaga peaaegu valge õiega isend ka meiega kaasa tulema. Peale selle veel kolm trompetliiliat ja kolm iirist. Õhtu lõpuks võin uhkusega öelda, et kõik need lilled said veel täna maha istutatud ning enamgi veel. Eile Juhani juurest tulnud kaks päevaliiliat on ka omal kohal.

Päevaliiliate peenra värske nägu:

DSC_4804v

Kleit ja kott

Sirvin vahel ikka poes õmblusajakirju lootuses sealt midagi huvitavat leida. Seda ei juhtu just eriti tihti. Nüüd juunis läks siiski õnneks. Nägin Burdas sellist sportlikku kleiti, mille keskosa oli õmmeldud värvilisest riidest ning küljed mustast. Täpselt midagi sellist, mis peaks mulle sobima. Mul on ju hea õmblusmasin olemas. Kahju kohe vaadata, kuidas see lihtsalt omaette seisab ja nukrutseb. Mõnda aega läks muidugi kangapoodi jõudmisega ka, aga kui Jaan ühel laupäeval tööasjus Tartusse sõitma pidi, sättisin end kohe kaasa ja käisin Abakhanis ära. Tulin sealt tagasi rohelise ja musta trikotaažiga ning paari pika musta lukuga. Mulle lihtsalt tundus lõike juures kirjas olnud 80 cm väga pikk. Pärast selgus, et kuna kleit on väga kinnise kaelusega, siis sobis 80 cm lukk ideaalselt. Võtsin lõiked ja lõikasin kangast osad välja juba enne Istanbuli sõitu, kuid kuna kleidi seljale olid planeeritud mingid imelikud nurgad, siis jäi seal asi toppama. Nurgad ei tulnud esimese hooga ühtemoodi ja harutada mina ei viitsi-ei taha-ei kannata. Nüüd võtsin neljapäeval ette ja tegin lõike ümber. Mingeid nurki ei tulnud ja tagantjärele olen kindel, et nii saigi parem. Trikotaaž ja lukk – minu jaoks võõras kooslus ning see paistab välja ka. Lukk on liiga lõdvalt külge õmmeldud, aga nagu öeldud, harutada ka ei viitsi. Tuleb üle elada. Liiga korralikult palju õmblusi sai tehtud. Ühe muudatuse tegin lõikele veel. Sellel puudusid käised ja õlapaelad olid väga kitsad tehtud. Mina lisasin paar riideriba, mis õla ära kataks. Olen piisavalt vana inimene selleks, et mitte tahta oma rinnahoidja paelu kogu aeg demonstreerida.

Kui kleit valmis, siis selgus, et mul ei ole selle juurde sobivaid ehteid ega kotti. Ehete ideed pole veel tulnud. Vajadus koti järele on suurem ja kiirem ka. Idee leidmiseks surfasin natuke Pinterestis, aga midagi sobivat silma ei jäänud. Mul oli kunagi üks üliväga mugav pisike helepruun kott, mille ma möödaminnes Rimist ostsin ja siis pea ribadeks kandsin. Sinna lihtsalt sobis kõik ja see kott sobis ise ka alati. Nüüd otsisin selle kapi põhjast välja ja tegin selle järgi lõike. Uskumatu, aga mul oli kodus isegi koti jaoks piisavalt lukke. Tahtsin kindlasti natuke rohelist ka kotile lisada, et ei oleks lihtsalt must plekk ja oleks ikka aru saada, et see on mõeldud minu uue kleidi juurde.

Nüüd on veel ehted vaja välja mõelda ja siis tuleb ainult sooja ilma oodata, et saaks uue komplektiga patseerima minna.

Pannkoogid

Täna tulid need õhukesed pannkoogid:

  • 2,5 dl piima
  • 1,5 dl jahu
  • 1 muna
  • 1 tl suhkrut
  • 1 tl vaniljekstarkti
  • 0,5 tl soola
  • Praadimiseks õli

Sega kõik ained vispliga ühtlaseks. Lase tainal seista toatemperatuuril umbes tund aega. Kuumuta pann ja prae ülepannikoogid.

Retsept on pärit siit. Mina sain viis ja pool kooki :).

Vihm on hea

Lõpuks ometi sadas täna hommikul vihma! Õnneks mitte ainult ühe korra, vaid ikka kaks ja pool korralikku sahmakat. Tänu sellele langes ära vajadus tiigist vett tassida. Eile puhastasin nii liiliate kui ka iiriste peenraid ja pidin tunnistama, et muld on nii kuiv, et võiksin terve päeva rahulikult vett tuua. Igatahes mul vedas väga, sest tiik on nõlva all ja ämbriga nõlvast üles ronida on päris väsitav. Vihmahoogude vahel paistis päike. Märkasin aias jalutades, et kõige tumedam liilia Landini on õitsema hakanud. Kahju ainult, et ta niimoodi upakil on meil sel aastal. Pole hullu, varsti saab ta õige peenra peale ja siis peaks kõik jälle hästi olema.

Landini

Peale selle on vihmal ka see hea omadus, et see teeb maa pehmemaks ja nii on võimalik normaalselt maad kaevata. Kuivanud maad kaevata on pea võimatu. Nüüd aga leidsin end mingil hetkel aias seismas, endal labidas käes ja suutmata otsustada, kust pihta hakata. Ülemine aiake on praegu selline, et ma ei oska kuidagi edasi minna. Seepärast asusin hoopis pojengide kõrvalt nurgast juurikaid välja kaevama. Seal kasvas varem üks kõrgekasvuline kollaseõieline umbrohi, mis kasvab metsikult paljudes metsaservades. Milleks mulle umbrohi aeda? Kui see oleks ilus põõsas, siis oleks teine asi, aga see kasvas metsikult pojengide vahel ja kõrval ja üldse igal pool. Oleme juba kevadest saati üritanud seda kontrolli all hoida, kuid kui ikka välja juuritud ei ole, siis on see kontrolli all hoidmine pidev töö. Niisiis lõingi labida just seal maasse. Teadsin, et juurikaid on rohkem kui küll, sest Jaan kaevas sinna jasmiini istutamiseks augu ja peale juurikate sealt august midagi eriti välja ei tulnudki. Peale selle kollase umbrohu on keegi kunagi teinud sinna maa sisse eterniidist serva, mis jookseb naabrite madala võrkaiaga paralleelselt. Serv on piisavalt kõrge, et segada muruniitmist. Ega see niisama ka ilus ei ole. Arusaadav, et serva sünni ajal ehk polnudki paremaid variante, aga nüüd on see selgelt ajale jalgu jäänud. Seega ühendasin juurikate ja eterniidi väljakaevamise. Kuidagi sattus nii, et suurem aur läks eterniidi peale. Õhtul ei paistnud päike enam sinna peale ja isegi tööd tehes hakkas jahe. Ei viitsinud riidesse panna ja jätsin hoopis töö pooleli.

Jaan niitis trimmeriga nõlva pealt ja tiigi äärest pika heina maha ja mina sain jälle rahulikult tiigi äärde. Ma kohe ei salli, kui rohi vastu kintse käib ja seepärast viimastel päevadel eriti sinna alla ei tikkunud. Nüüd aga sain tiiki “rehitseda” ehk rehaga pealt vetikaid ära riisuda. Pole aimugi, kas sellest ka mingit kasu on, aga vähemalt on mul tunne, et olen midagi teinud.

Uuesti nõlvast üles tulles märkasin, kui ilusad punased sõstrad meil põõsas kasvavad. Eelmisel aastal ei olnud sõstardega mingit probleemi. Meil on kaks põõsast ja linnud suutsid mõlemad korralikult tühjaks süüa. Sel aastal ma ei saagi aru, milles asi, aga sõstrad on söömata. Tõin toast kausi ja korjasin marju. Lapsepõlv tuli meelde. Ainult selle vahega, et lihtsalt kausitäit marju tuli väga harva korjata. Enamasti korjati sõstraid ikka ämbrisse ja istuti selleks pingiga päevade kaupa põõsastes. Meil oli neid põõsaid kodus palju. Ema aurutas mahla ka päevade kaupa. Nüüd oma põõsast marju korjates imestasin omaette, et kuidas küll mahla tehakse kui aurutajat ei ole. Mitte et ma nüüd hirmsasti mahla tegema hakkaks, mul pole pudeleidki, aga võib-olla järgmisel aastal…

Istanbul

Teisipäeva hommikul sõitsime autoga Tartusse, parkisime seal auto ära ja istusime Tallinnasse sõitvale bussile, et lennujaamas omakorda Turkish Airlines’i Istanbuli lennule minna. Bussisõit oli tüütu nagu tavaliselt, kuid juba lennujaamas oli palju parem olla. Kõik laabus vahejuhtumiteta. Kinnitasime pisut keha ja ootasime lendu. Istanbuli lend on omapäraselt korraldatud. Minnes on vahemaandumine Vilniuses, tagasi sõidetakse otse. Ehk siis, need leedukad, kes Istanbulist koju tahavad, peavad üle Tallinna lendama. Vahemaandumise tõttu oli lend lausa üle viie tunni ning lõpuks Istanbuli jõudmine hilines ka veel oma jagu. Ei saanudki aru, miks piloot pikalt Marmara mere kohale välja sõitis ja siis sama teed uuesti tagasi tuli. Igatahes maandusime umbes päikeseloojangul. Hotelli omanik oli meile organiseerinud transpordi lennujaamast hotelli ja sellega läks kõik libedalt. Kui kohale jõudsime oli juba päris pime.

Fifty shades of blue

Olgu, päris 50 sinise varjundit ei ole, kuid jupike sinist peenart sai valmis küll.

Pärast suurt juurikate sõelumist on ebaküdoonia lillepeenrast jäädavalt kadunud ning selle asemele said täna hoopis meie uued sinised sõbrad. Kõik sai alguse sinisest ogaputkest “Big Blue“, mis meile Juhani juures silma jäi. Just enne seda olime möödunud kukekannustest, mille hulgas oli erinevaid sinise varjundeid. Need olid ka esmasel vaatlusel ilusad, kuid just ogaputk oli see, mis sundis meid kukekannuste juurde tagasi minema ning nende hulgast mõned kaasa võtma. Meiega tulid “Dasante“, “Lavander White” ja hiina kukekannus “Diamond’s Blue”. Otsevaates jääb selle sinise peenrajupi ette täpselt tokkroosi puhmas ja seepärast on siniseid raske pildile saada, aga mingi ettekujutuse saab ikka:

DSC_4790v

Pildilt ei paista veel üks sinine – Lokilt saadud harilik sinilatv. Kuna ta oli ära õitsenud, siis lõikasin ta madalaks ja ootan järgmist aastat.DSC_4830v

Üks sinine sai eile endale uue poti. Alustaldrik vajab veel väljavahetamist, kuid pott sobib minu meelest lillele päris hästi.

Praegu on aias nii palju ilusat, et ei tahaks kõike pildistada, jäädvustada või niisama endasse ahmida. Igal hommikul käin terve aia läbi ja vaatan, kus ja mis jälle õitsema on hakanud. Isegi ilma õiteta on, mida imetleda. 2013-07-06v

 

Tänased õitsejad

Kohe aeda astudes jäi silma, et päevaliilia “Red Rum” on õied avanud. Väga ilus punane toon! Kahjuks ei saa ma väikesele kollase õiega päevaliiliale kuidagi õigel ajal jaole. Õis on kas liiga vähe lahti või juba liiga ära õitsenud, et pilti teha. Pean teda vist tihemini vaatamas käima.

Red Rum

Veel üks naabritädilt saadud liilia on lahti läinud. Peaks nüüd veel kuidagi välja uurima, mis selle sordi nimi on.

DSC_4767v

Meie roosipeenras õitseb praegu “Landora“. Selle roosiga oli selline lugu, et ta lausa tahtis minuga Juhani juurest kaasa tulla. Olin just temaga kokkuleppele saanud, et ma võtan ta kaasa, kui sealsamas kõrval peatusid naine ja mees. Neil oli juba käru peal neli erinevat roosi ning naine osutas minu Landora kõrval seisvale roosile. Mees arvas selle peale vinguva häälega, et see olevat mitte midagi ütlev. Mulle tundus situatsioon koomiline, haarasin Landora kätte ja muigasin mehele näkku. Ta vist sai ikka aru, et see irooniline muie oli talle. Igatahes jõudsid nad mulle pärast kassa juures järele ja ta vahtis mind mõrvari pilguga. Ärgu siis ülbitsegu lilledega!

Landora

Paar päeva pärast Landorat tuli meie aeda veel kaks roosi. Need pidi küll mõnda aega potis ootama kuni ebaküdoonia neile peenral ruumi teeb, kuid kolmapäeval kolis ebaküdoonia lõpuks oma uude kohta kohe päevaliiliate peenra otsas ning roosid said oma kohale asuda. Üks neist on antiikroos “Nina Renaissance” ja teine peenraroos “Sutter’s Gold“. See on ikka kohutav, milliseks võib ebaküdoonia minna, kui teda ei piirata. Peale selle ei ole keset lillepeenart kindlasti mitte tema õige koht. Nüüd on tal oma pesa, mille serv on piiratud ja tahaks loota, et suudame teda seal ilusti ohjata.

Tõin kolmapäeval vanemate juurest uuesti jupikese näärelehist kibuvitsa (Rosa pimpinellifolia) ning üritan teda meie pargirooside hekki kasvama saada. Eelmine kord ei õnnestunud, sest ta kuivas lihtsalt ära. Ema õpetas nüüd oma väikest last, et kasta tuleb ka :) No ma ju kastan. Käisin täna kontrollimas, vähemalt üks leheke on täiesti heas konditsioonis, seega peaks lootust olema. Sealsamas kõrval ajab uusi nuppe “Yellow Dagmar Hastrup”.

Yellow Dagmar Hastrup

Tänane ring aias

Tänahommikune silmarõõm on liilia “Ballroom” oma selle aasta esimese õiega. Tõime selle sibula eelmisel aastal Türi lillelaadalt ja juba eelmisel aastal õitses see väga ilusti.

Ballroom

Eile vanemate juurest tulles jäi mulle teele ette Jardini aianduskeskus. Pean sealseid hindu küll kalliteks, kuid neil on Juhanist erinev sortiment ja seepärast tuleb sinna aeg-ajal sisse vaadata. Unistasin juba eelmisel aastal lembeliiliast ning nüüd ta tuligi minuga koju kaasa. Eks saab näha, kuidas ta talve üle elab, aga esialgu saan lihtsalt tema ilu nautida.

Aiatööd

Tänase päeva kokkuvõtteks võib öelda, et mitme õhtu pikkune kaevamine sai lõpuks kroonitud valmis peenraga. Päevaliiliad kolisid sirelite alt peidust ära ja astusid päevavalgusesse. Kollast päevaliiliat oli üllatuslikult kaks puhmast. Ühtemoodi madalad, aga ühel on lehed palju peenemad kui teisel. Seepärast sai kollast päevaliiliat praegu kaks puhmast. Punase päevaliilia, mida pean Red Rum’iks, istutasin ka ümber ja jagasin sedagi. Puhmas oli küll suur, kuid jagada oli seda väga raske. Suurest puhmast sai üks suurem ja üks väiksem puhmas ning natuke sai veel eraldi potti ka tõstetud, et teda saaks õele anda. Õhtul vaatasin peenra veel üle – keskmine suur punane puhmas on kuninglik. Kui see kõik nüüd veel õitsema ka läheb… mmmm…

DSC_4728v

Laupäeval lustisime natuke Juhani juures ja tõime seal kaasa ühe kollase pargiroosi. Meil on plaan aia serva teha pargiroosidest hekk. Värava juures on esimesed puhmad juba olemas, nüüd sai see kollane ka sinna ära isutatud. Roosi täpne nimi on “Yellow Dagmar Hastrup“.

Yellow Dagmar Hastrup

Juba pikemat aega ootas istutamist Mustjas luudpõõsas “Cyni” Tegelikult oli sellel ootamisel põhjus ka. Nimelt pidi ta saama koha seal, kus praegu on kollane puispojeng (ei saa märkimata jätta, et kuigi see õitses, siis kollast ei suutnud me tuvastada). See omakorda pidi kolima allapoole aeda teiste pojengide juurde. Kuna see aga eeldab suuremat kaevamist, siis läheb natuke aega, luudpõõsa istutamine ei kannatanud enam oodata. Nii saigi luudpõõsas vaid pisut puispojengist tahapoole isutatud.

Jaan tõi töölt tulles terve hulga kive koju kaasa. See on suure töö algus, aga minu unistustes saab nendega kaetud heki ja peenarde vaheline ala, et seal ei peaks muru niitma, aga et sinna ikkagi ligi saaks. Hekki on ju ka vaja pügada.

Liiliad õitsevad!

Esimesed liiliad on oma imekaunid õied juba avanud. Esimene, kes meile aias vastu vaatas, on eelmisel aastal naabritädilt saadud ja see on arvatavasti “Lollypop“.

DSC_4683v

Teine tubli on “Cocktail twins“, mis sai eelmisel aastal isutatud. Nii nagu eelmisel aastal on see ka sel aastal pisut nadi. Pean ta ikka ka liiliate ühispeenrasse ümber tõstma. Sinna on tegelikult veel päris mitu sõpra vaja ümber kolida. Küll jõuab. Ootan põnevusega, kas kollane topeltõieline ka õitsema läheb.

DSC_4685v

 

 

NG vol.3

Täna hommikul vaatasime kaarti ja valisime välja järgmised punktid, kus National Geographicu kollaseid aknaid vaadata. Kuna eelmisel korral jäi meil Vastseliinas aknake nägemata, siis otsustasime seekord selle siiski üles otsida ning seepärast suundusimegi kõige-pealt uuesti sinna. Keerasime parklasse sisse ja alles pärast autost väljumist märkasime, et olime aknakesest mööda sõitnud – see ei olnud kollane! Aken oli küll maa külge kinnitatud, kuid muld oli auku tagasi ajamata ja aken ise halli värvi. Hämmastusime. Käisime kohalikus käsitöökohvikus silma nuumamas ja astusime ka külastuskeskusesse sisse. Perenaisega vesteldes selgus, et aken oli paar päeva tagasi paigaldatud, kuid siis jäi kõik seisma ja tööd pole lõpetatud. Veelgi enam, kohalikele ei ole ka keegi mingit infot jaganud. Meie panime endale kõrvataha, et Vana-Vastseliina külastuskeskuses on ekspositsioon, kus on näiteks võimalik rõngassärki selga proovida. Seega pole tegemist tavapärase muuseumiga, kus “vaadatakse silmadega”, vaid tohib katsuda ka. Kuna meil olid plaanid tehtud, siis me sinna praegu sisse minema ei hakanud, aga me teeme seda kunagi kindlasti. Leidsin just, nende kodulehelt, et 3. augustil on seal üritus “Tšellod öös” – kui muid plaane pole, siis võib ju vaadata.

Järgmine sihtpunkt oli meil Rõuge ürgorg. Olen seal kunagi käinud ja mingid ähmased mälestused olid säilinud. Järjekordne imeilus koht. Nägime kahte vesioinast, kuid need ei olnud kindlasti need, mida mina mäletan. Ajaga muutub ikka palju. Vaatasime igas suunas, kuid akent ei leidnud. Ka seal oli külastuskeskus, kust otsustasime järele küsida. Vanem proua ütles meie pärimise peale, et juba kolm inimest on küsinud, aga tema ei tea midagi. Abivalmis proua üritas isegi valda helistada, kuid kahjuks oli telefon kinni ja me ei saanud mingit lisainfot. Njaa, hakkaks juba vaikselt kive projektimeeskonna kapsaaeda viskama. Kui raske on siis kodulehele ära märkida, kus juba on jõutud aknad üles panna ja kus mitte?

Sõidame Rõugelt kõige otsemat teed pidi Lüllemäele. Teed on ilusad ja nauditavaid vaateid on mitmeid. Lõuna-Eesti on tõesti kaunis. Lüllemäel on aken püsti ja lihtsalt leitav. Teeme fotod ära ja liigume edasi.

Järmine peatuspaik on Valga. Söödame nii autot kui ennast ning leiame ka akna suhteliselt kergelt üles. Lisaks aknale teeme pilti ka Eesti-Läti piiripostiga – esimene suvine välisreis :P.

Võtame suuna Sangaste peale. Sangaste loss on minu jaoks väga ilus loss. Mulle meeldivad punased tellised ja mulle meeldib see arhitektuur. Jaan polnud seal siiani käinud nind ütles ka nüüd, et ootas enamat. Eks ta ole, kui ootused on kõrgeks aetud, siis võib ka uhkeim loss mõjuda hurtsikuna. Aken oli püstitatud nii, et normaalsed täismõõdus pilti sealt ei olnudki võimalik teha. Usun, et palju parema vaate oleks saanud, kui akna ja infotahvli asukohad oleks ära vahetatud. Natuke kurb, et inimesed, kes teostavad sellist vahva ideega projekti, ei panusta sellesse oma mõistust. Vaatasime natuke lossi ümber ringi ja asusime jällegi teele.

Järgmisena tahtsime ära näha kollase akna, mis peaks asuma Urvastes. Urvaste tutvustuseks on kirjutatud kirik ja Uhtjärv. Urvastesse jõudmiseks tuli läbida tõeliselt võimsa vaatega orgu. Lihtsalt maaliline! Jõudisme kiriku juurde, kuid kollast akent ei olnud. Siit tuleb järjekordne kivi projektimeeskonna kapsaaeda. Uhtjärve oli tee pealt näha ainult natuke. Selleni jõuda meil ei õnnestunud. Vaatasime niisama kirikut ja jalutasime veelkord oru servale vaadet nautima.

Viimasena oli meil plaanis Otepää. Seal oli kommentaariks kirjutatud kirik ja linnamägi. Kirik ilusti leitud, hakkasime kollast akent otsima. Jalutasime vaikselt kiriku juurest linnamäe poole ning ühel hetkel osutas Jaan hoogsalt millelegi, mis lebas maas. Nojah, see oli jälle hall (värvimata) aken, kuid siin ei olnud suudetud seda veel püstigi panna. Kurb, ääretult kurb! Taaskord üks kivi juurde. Koduteel arutlesime, miks küll infoajastul ei suudeta infot jagada. Jääbki arusaamatuks. 20. juunil avati ametlikult kollase akna teekond ning seda kajastati ajakirjanduses piisavalt. Koduleht on ka suudetud teha, aga tundub, et selle uuendamine käib üle võimete. Nimetasin seda info puudumiseks, kuid tegelikut võiks seda isegi valeinfoks nimetada. Teekond avati –  mina loen sellest välja, et kõik on korras. Ei ole ju korras! Inimesed hakake tööle ja ärge rikkuge suurepärase ideega projekti ära!

Elistvere loomapark öösel

Elistvere loomapark oli sel nädalal mõned õhtud pikemalt lahti. Lausa kella üheni öösel. Võtsime paar õhtut hoogu ja eile õhtul käisime seal ära.

Eelmisel korral olid meie parimad sõbrad oravad. Seekord oli oravad kahjuks juba magama ära läinud. See-eest oli ilves täiesti olemas ja naeratas meile:

DSC_3999v

Vastavalt hilisele kellaajale on ka pildid suhteliselt tumedad. Lõpuks läkski juba nii pimedaks, et enam ei saanud pilti teha. Karule ei meeldinud pildistamine eriti. Saan temast täiesti aru, sest enne meid üritas temast pilti teha üks noormees, kes arvas, et tal on kindlasti vaja välku kasutada. Mina karu asemel oleksin ka sellise lauslolluse peale solvunud.

Kõige lahedam tegelane oli seekord aga hoopiski noor põder, kes valjuhäälselt oma igava elu üle kurtis. Ma pole kunagi varem ühegi põdraga vestelnud, aga see vestlus oli väga meeldiv ja tore.

DSC_4094v

 

Päevaliilia “Daring Deception”

Meie uus päevaliilia suutis oma esimese õie ära õitseda nii, et me seda pildistada ei jõudnudki. Seekord palusin Jaani, et ta päeval foto ära teeks, sest hommikul nägin küll, et õis on lahti, kuid pildistamiseks aega polnud. Õhtul selgus niikuinii, et vihm jõudis õie enne ära rikkuda, kui mina töölt koju jõudsin. Aga siin see on, päevaliilia “Daring Deception” teine õis meie peenral:

DSC_3949v

Page 32 of 34

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén