Neljapäeval võtsime suuna Põltsamaa Roosiaiale. Olen sellest kohast palju kuulnud, kuid oma silm olla ju ikka kuningas. Algul üritasime Waze järgi sinna kohale jõuda, kuid kuigi Waze ise arvas, et ta teab, kus see roosiaed on, siis kohale ta meid siiski juhatada ei osanud. Omast arust hoidsime küll silmad lahti, aga ka teeäärsed viidad olid nii halvasti pandud, et sõitsime siiki mööda. Lõpuks üritasime lihtsalt kaardi ja oma silmade abil kohale jõuda. Uuesti tagasi sõites paistsid ka viidad paremini välja. Mingil hetkel jõudsime kohani, kust liiklusmärkide järgi läks edasi vaid jalgtee. Parkisime auto ära ja läksime jalgsi edasi. Oma üllatuseks jõudsime alles siis õigele parkimisplatsile. Tundus, et osad inimesed, kes seal varem käinud olid, ei pidanud liiklusmärke oluliseks ja sõitsid rahulikult selle viimase parklani. Eks me siis teame ka edaspidi paremini.
Hakkasime juba roosiaeda pöörama, kui mu pilku köitis kasvuhoonele kinnitatud pisike silt. Sellelt selgus, et aia külastamise eest tuleb kassasse kaks eurot tasuda. Olgu, me oleme korralikud inimesed ja läksime kassasse maksma. Seal muidugi ei olnud mitte kedagi, sest tundus, et tööl oli vaid üks inimene ja loomulikult ei jookse ta ju iga külastaja pärast kohe kassasse, vaid tegeleb kõigepealt nendega, kes midagi osta tahavad. Töötajale pole midagi ette heita, kuid korraldus ja teavitus on puudulikud. Roosid aias olid väga kaunid. Suuremal osal olid sildid juures. Saime kassast ka aiaplaani, kuid selle peal orienteerumine võttis meil natuke aega. Meil oli Põltsamaale minnes ka üks kindel huvi – roos ‘Pomponella’, mida Juhani juures kasvamas nägime, kuid mida seal enam müügil polnud. Põltsamaal leidsime, et väga sarnase õiega on ka sort ‘Raubritter’.
Kui aias jalutuskäik tehtud, siis läksime kasvuhoonesse endale seda ‘Pomponella’ istikut otsima. Teenindaja tegeles klientidega ja nii üritasime ise selgusele jõuda, kust seda istikut otsima peaks. Me ei saanudki päriselt aru, mis loogika järgi potid põrandale laotud olid. Ridade ees olid pabertahvlid, kus olid sordinimed läbisegi. Leidsime lõpuks siiski oma ‘Pomponella’ üles, kuid istikute õied ei olnud üldsegi sellised nagu me neid õues ja ka Juhani juures näinud olime. Ei hakanud riskima ja taim jäi ostmata. Kokkuvõtlikukt võib öelda, et Põltsamaa roosiaed on ilus koht, kuid korralduslik pool jätab kõvasti soovida. Asukoht on halvasti leitav ja viited ning liiklusmärgid segased. Samuti on müügi- ja turunduse osa veel väga lapsekingades. Loodame, et nad arenevad.
Tagasiteel oli meil plaanis Aiasõbrast läbi astuda ja seda me ka tegime. Mõned aastad tagasi sai sealt alguse meie päevaliiliate peenar. Või noh, päris algust ei saanud, sest esimesed olid siinsed kohalikud taimed, kuid kõvasti täiendust sai küll. Sel korral oli minu jaoks üllatav, et seal oli kogu see ala, kust me esimesel korral just päevaliiliate taimi välja valisime, üldse tühjaks koristatud. Jalutasime korraks nende kollektsiooniaias. See aasta on pistu jahedam olnud ja päevaliiliate kõrgaeg pole veel alanud, aga pungi oli ikka kõvasti. Ajasime paar sõna premehega juttu ja lõpuks tulid meiega koju kaks uut liilia sorti. See on Aiasõbras mulle ka alati meeldinud, et nad liiliaid potis ette kasvatavad. Nii lihtne, võtad sealt endale sobivad liiliad kaasa ja võid kodus kohe maha istutada. Näitavad oma ilu kohe samal aastal.
Järgmisena käisime Jardinis ja lõpuks ka Juhani juures.
