Kuuenda päeva hommikul ärkasime täiesti normaalsel ajal – mitte liiga vara nagu eelmisel päeval. Olime eelmisel päeval juba aru saanud, et ega me ühe päevaga siit niikuinii laevale jõua ja seepärast ei ole mõtet kiirustamisega üle pingutada. Üks nendest vähestest vaatamisväärsustest, mis mul olid selleks reisiks plaanis, oli ametüstikaevandus. Õnneks ööbisime sellele suhteliselt lähedal ja sõitsime nüüd hommikul sealsesse parklasse, et veel 2,5 km jalutada ja kaevandusse jõuda. Jalad ei olnud veel Nordkapi matkast täielikult taastunud, kuid võib-olla oli just see 2,5 km nüüd paras lõdvestus. Kaevandus avati kell 11 hommikul ja me olime piisavalt varakult kohal, et veel enne üks kohv juua. Ilm oli vihmane ja pigem vastik ning kuum kohv seepärast ideaalne. Kui aeg sealmaal, palus seesama kohviku teenindaja, kes oli ka kaevanduse piletimüüja, meid kaevanduse väravast sisse astuda. Kõigepealt tuli veel terve hulk treppe läbida ja siis jõudsime mäe otsa, kus pileteid kontrolliti ja midagi räägiti. Ma ei saanud mitte vaiki olla ja palusin ingliskeelset tõlget, mispeale meid hoopis ühe teise giidi juurde saadeti. Selgus, et me moodustasimegi kolmekesi ingliskeelse grupi. Tütarlaps rääkis meile natuke ajaloost ja selgitas, kuidas ametüstid on tekkinud. Seejärel viis ta meid mäeküljele, kus saime ise ametüste kaevandada. Kokkulepe oli selline, et igaüks saab ühe ametüsti kaasa võtta. Tingimuseks ainult niipalju, et see peab pihku ära mahtuma. Kui on suurem, siis tuleb natuke läbirääkimisi pidada, mis hinnaga ametüsti kaasa võiks võtta. Mina pole vist suurem asi kaevur. Eriti midagi ma ei leidnud, ainult pisikesi tükikesi. Teistel läks paremini. Jaanil läks kohe eriti hästi. Tema leitud ametüst on päris suur ja ilus. Muidugi tabas teda kohe ametüsti-narkomaania, mis tähendab seda, et ta tahaks nüüd veel ja veel neid seal otsida. Kui enne oli tal kahtlus, et mis see kaevandus ikka siis on ja kas sinna tasub minna, siis nüüd on teemaks pigem see, et edaspidi ei saa Soomes ilma ametüstikaevandusest läbi käimata üldse enam käia.
Järgmine koht, mis on tõeline turistikas, aga ikkagi “peab nägema” on Rovaniemi Santa Park. Esiteks jäi see meile ju peaaegu et teepeale ette ja teiseks on see suvel palju odavam kui talvel. Tagantjärele võin öelda, et selleks, et ainult selle pärast talvel Rovaniemisse sõita, peab ikka väga jõuluvana-fänn olema. Jäägalerii oli päris vahva ja “saanisõit” ka. Piparkooke me kaunistama ei hakanud, aga jõuluvanaga ajasime küll paar sõna juttu. Jõuluvana fototeenus on igatahes tõeline röövimine! Tegime endast ka päkapiku pildi, mille sai meilile saata. Siiani pole kohale jõudunud, võib-olla tuleb jõuludeks. Jõuluvana postkontorist saatsime endale ka jõulukaardi. Vähemalt on see koht nüüd nähtud ega jää kripeldama.
Tee äärde jäi selline koht nagu Vaskikello. Sõitsime sealt ka Norra poole sõites mööda, aga siis sadas vihma ja me ei hakanud kinni pidama. Nüüd ka kergelt udutas, aga kui me juba teist korda järjest sealkandis olime, siis oli väike fotopeatus lausa kohustuslik.
Järgmiseks ööbimiskohaks valisime endale Saarijärvil asuva Ahvenlampi kämpingu. Seal sai 45 euro eest kolmele inimesele hüti. Tundus väga ilus koht, aga kuidagi läks nii, et ma ei teinud mitte ühtegi fotot.
