Rubriik: Uitamised Page 4 of 8

Laupäeval käisime Tartus. Meie põhieesmärk oli natuke kangapoes hullata ja varusid täiendada, aga lisaks tahtsin ka Vikipeediasse veel mõned pildid teha.

Vahepeal jõudsime veel Tartu Kunstimuuseumi näitusele “Tartmusi kogu peidetud pool“. Näidati Tartu Kunstimuuseumi kogudes olevate maalide tagumisi külgi. Eriti huvitav oli vaadata neid maale, millel sai vaadata mõlemat poolt.

Oleme sel aastal seoses Vikipeedia fotokonkursiga suhteliselt laisad olnud, aga eile sõitsime korraks sisse Tusti külla, et seal asuva mõisa hoonesd pildile püüda. Peahoonet ei kippunud siiski pildistama, sest tegemist oli elumajaga.

Kunagi ammu-ammu käisin ma Berliinis IFA messil. Arvan, et aasta võis olla 2000 või 2001. Mulle jäi sellest väga ere mulje ning kui nüüd selgus, et mu reisiplaan viib mind Berliini sellel õhtul, kui selleaastane IFA lõpeb, tegin kõik endast olenevad, et päev varem kohale jõuda. Kuna ootused olid väga kõrged, siis seekord loomulikult nii ägedat muljet ei jäänud, aga tõenäoliselt on see mu oma viga.

Mis ma seal siis nägin? Alustasin muidugi My Media osast, sest seal pidi olema nii pildindus, fotondus, audio, video, muusika, arvutid kui ka muu sarnane. Fotondusest midagi väga erilist silma ei jäänud. Muidugi olid kõigil tootjatel suured torud lagedale toodud, aga mis neist ikka vaimustuda, kui rahakott neile niikuinii peale ei hakka. Midagi erilist suuremad fotokraamitootjad välja pannud ei olnudki. Ainult Sony stendil nägin erinevaid kaameraid, mis huvi tekitasid. Ise näppu külge ei pannud, aga nägin, et tehti ülikiireid võtteid. Lasti pallidel alla kukkuda ja selle ajaga jõudis kaamera päris mitu kaadrit püüda.

Kõik kohad olid täis 3D printereid ja ka 3D skännerid olid olemas. Kõikvõimalikest juhtmeabadest kõlaritest ma ei hakka üldse rääkimagi. 4K telerid on vist ka juba kõigil tootjatel olemas, Isegi ühte 8K telerit nägin. Sonyl on esimene 4K nutitelefon valmis.

Mul oli kindel plaan messil tutvuda Wacomi graafikatahvlitega. Teadsin, et Wacom on seal esindatud ja hoidsin omast arust silmad lahti küll, aga lõpuks leidsin nad üles ainult tänu sellele, et vaatasin väga täpselt nende stendinumbri järgi ja otsisin seda. Hämmastav, olin suutnud sealt kolm korda mööda kõndida, sest ma ei näinud kusagil nime Wacom. Igal pool oli kirjas ainult Bamboo. No igatahes sain ma nüüd proovida, kuidas oleks pliiatsi ja tahvliga hakkama saada. Ei saanud eriti hästi hakkama. Pliiats töötas mingitel juhtudel nagu pliiats ja mingitel juhtudel nagu hiir. Kuidagi õnnestus mul kogu aeg menüüde peale sattuda ja seepärast muutus pliiats ka pidevalt hiireks ning valis midagi menüüst. Õudne! Minu jaoks igatahes väga harjumatu. Ma pole veel selleks valmis. Ük noormees näitas mulle ka nende mingit toodet, kus on pliiats ja sensor ning seda saab ühendada tahvelarvutiga. Kirjutad või joonistad pliiatsiga paberi peale ja nupule vajutusega salvestatakse kirjutatu tahvelarvutisse. Sensor on pealegi aja- ja survetundlik ehk pärast saab arvutis vajadusel oa jälle maha kustutada ning edasi töödelda.

Messil oli näiteks veel näha külmkapp, millel on kaamera, mis teeb sinu külmkapi sisust pilte. Neid saad pärast poes vaadata, et midagi olulist meelest ei läheks. Kohvimasinaid olid ka kõik kohad täis, aga neid ma vaatamas ei käinud. Huvitav teema oli veel induktsioonpliidiplaat, mis on ühenduses äppiga, millest saad näiteks retsepti välja valida ja pliit muudab vajalikul hetkel temperatuuri.

Pilte tegin väga vähe:

Septembri alguses pidin tööasjus Poolas käima. Linnas, kus ma veel kunagi ei olnud jalutanud – Bialystokis. Poolas on ikka imeliselt ilusad linnad. Alguses käisime jalutasime Branicki lossi aias:

Meie hotelli juurest lossini oli põhimõtteliselt vaja ainult üle tänava minna. Pärast lossi juures käimist jalutasime veel mõõda jalakäijate tänavat ning kui see ära lõppes, siis ikka edasi kuni roomakatoliku kirikuni välja.

Eile oli taas üks Unustatud mõisate päev. Tahtsime end veidi tuulutada ja võtsime suuna Räpinale. Seal oli Teeliste kirikute raames avatud ka kirik, seepärast astusime kõigepealt sinna sisse. Tegemist on väga ilusa kirikuga. Eriti hästi meeldis meile laekonstruktsioon.

Pärast kirikus jalutamist läksime edasi Räpina mõisasse ehk Sillapää lossi. Seal asub praegu muusikakool ja mõned ruumid on eraldatud muuseumile. Liitusime seal mingi grupiga, kellele giid parasjagu ekskursiooni tegi. Onu rääkis palju ja vahepeal kippus natuke igavaks minema. Tagantjärele võib öelda, et Muuga mõis on palju uhkem, aga Räpinal on nimi lihtsalt kuulsam. Räpinas oli rahvast võrreldes Muugaga väga palju, aga näha oli tegelikult vähem. Nii nagu Muugalgi, oleme ka Räpinas pargis mitmeid kordi jalutamas käinud ja seepärast seekord ei viitsinud.

Pärast lossi külastamist sõitsime hoopis korraks õigeusu kiriku juurest läbi, et ka see pildile püüda.

Muuga mõis on koht, kus oleme juba mitmeid kordi jalutamas käinud. Tegemist on Jaani esimese kooliga ja esimene kord jalutasime seal koos ühel külmal novembripäeval 2011. aastal. Teist korda käisime seal eelmise aasta juulis, sest jahtisime Vikipeedia jaoks vajalikke fotosid. Mõlemal korral saime ainult pargis jalutada. Sel aastal aga osales Muuga mõis Unustatud mõisate projektis ja meil oli kohe selga, et seekord tuleb siis mõisa ka seestpoolt vaadata.

Uksel võtsid meid vastu kolm agarat poisikest, kellelt saime pileti osta. Ma küll ei saa aru, miks kaks täiskasvanut peaks kahepeale 4 eurot maksma, aga pere käest küsitakse 3.50, aga olgu pealegi, me ei hakanud poistega vaidlema. Poisid kutsusid meile giidiks ühe tütarlapse, kes hoiatas kohe, et temast võib vahepeal raske aru saada olla, sest ta räägib kiiresti ja segaselt, aga mind see küll ei seganud. Tüdruk oli täiesti oma ülesannete kõrgusel. Oskas vastata meie küsimustele ja esitas ka ise küsimusi. Väga tore ekskursioon oli.

Ja milline mõis! Olen ise ka nö mõisakoolis käinud, aga nüüd tagasi vaadates oli minu kool ikka täiesti tavaline maja. Muuga mõis seevastu on uhke ja võimas.

Neljapäeval võtsime suuna Põltsamaa Roosiaiale. Olen sellest kohast palju kuulnud, kuid oma silm olla ju ikka kuningas. Algul üritasime Waze järgi sinna kohale jõuda, kuid kuigi Waze ise arvas, et ta teab, kus see roosiaed on, siis kohale ta meid siiski juhatada ei osanud. Omast arust hoidsime küll silmad lahti, aga ka teeäärsed viidad olid nii halvasti pandud, et sõitsime siiki mööda. Lõpuks üritasime lihtsalt kaardi ja oma silmade abil kohale jõuda. Uuesti tagasi sõites paistsid ka viidad paremini välja. Mingil hetkel jõudsime kohani, kust liiklusmärkide järgi läks edasi vaid jalgtee. Parkisime auto ära ja läksime jalgsi edasi. Oma üllatuseks jõudsime alles siis õigele parkimisplatsile. Tundus, et osad inimesed, kes seal varem käinud olid, ei pidanud liiklusmärke oluliseks ja sõitsid rahulikult selle viimase parklani. Eks me siis teame ka edaspidi paremini.

Hakkasime juba roosiaeda pöörama, kui mu pilku köitis kasvuhoonele kinnitatud pisike silt. Sellelt selgus, et aia külastamise eest tuleb kassasse kaks eurot tasuda. Olgu, me oleme korralikud inimesed ja läksime kassasse maksma. Seal muidugi ei olnud mitte kedagi, sest tundus, et tööl oli vaid üks inimene ja loomulikult ei jookse ta ju iga külastaja pärast kohe kassasse, vaid tegeleb kõigepealt nendega, kes midagi osta tahavad. Töötajale pole midagi ette heita, kuid korraldus ja teavitus on puudulikud. Roosid aias olid väga kaunid. Suuremal osal olid sildid juures. Saime kassast ka aiaplaani, kuid selle peal orienteerumine võttis meil natuke aega. Meil oli Põltsamaale minnes ka üks kindel huvi – roos ‘Pomponella’, mida Juhani juures kasvamas nägime, kuid mida seal enam müügil polnud. Põltsamaal leidsime, et väga sarnase õiega on ka sort ‘Raubritter’.

Kui aias jalutuskäik tehtud, siis läksime kasvuhoonesse endale seda ‘Pomponella’ istikut otsima. Teenindaja tegeles klientidega ja nii üritasime ise selgusele jõuda, kust seda istikut otsima peaks. Me ei saanudki päriselt aru, mis loogika järgi potid põrandale laotud olid. Ridade ees olid pabertahvlid, kus olid sordinimed läbisegi. Leidsime lõpuks siiski oma ‘Pomponella’ üles, kuid istikute õied ei olnud üldsegi sellised nagu me neid õues ja ka Juhani juures näinud olime. Ei hakanud riskima ja taim jäi ostmata. Kokkuvõtlikukt võib öelda, et Põltsamaa roosiaed on ilus koht, kuid korralduslik pool jätab kõvasti soovida. Asukoht on halvasti leitav ja viited ning liiklusmärgid segased. Samuti on müügi- ja turunduse osa veel väga lapsekingades. Loodame, et nad arenevad.

Tagasiteel oli meil plaanis Aiasõbrast läbi astuda ja seda me ka tegime. Mõned aastad tagasi sai sealt alguse meie päevaliiliate peenar. Või noh, päris algust ei saanud, sest esimesed olid siinsed kohalikud taimed, kuid kõvasti täiendust sai küll. Sel korral oli minu jaoks üllatav, et seal oli kogu see ala, kust me esimesel korral just päevaliiliate taimi välja valisime, üldse tühjaks koristatud. Jalutasime korraks nende kollektsiooniaias. See aasta on pistu jahedam olnud ja päevaliiliate kõrgaeg pole veel alanud, aga pungi oli ikka kõvasti. Ajasime paar sõna premehega juttu ja lõpuks tulid meiega koju kaks uut liilia sorti. See on Aiasõbras mulle ka alati meeldinud, et nad liiliaid potis ette kasvatavad. Nii lihtne, võtad sealt endale sobivad liiliad kaasa ja võid kodus kohe maha istutada. Näitavad oma ilu kohe samal aastal.

Järgmisena käisime Jardinis ja lõpuks ka Juhani juures.

Kuna Altja oli vaid nelja kilomeetri kaugusel Vihulast, siis tuli seal loomulikult ka ära käia. Kunagi algkooli aegadel käisime klassiga Lahemaal ekskursioonil, aga tookord me Altjas ei käinud. Samas olin juba siis näinud pilti Altja suurest rändrahnust ja kuulnud sealsest kalurikülast. Nüüd oligi aeg seda kõike oma silmaga näha.

Altja

Altja kaluriküla

Altja kõrts

Altja rändrahn

Pärast väikest jalutuskäiku Altjal asusime koduteele, aga ega see ei tähenda kohe, et peab silmaklappidega kõige otsemat teed koju sõitma. Tühjagi! Järgmine peatus oli meil Veltsil. Mulle nimelt meenus, et me pole sel aastal veel eriti Vikipeedia jaoks pilte teinudki. Oi-oi! Pole veel liiga hilja seda viga parandada ja Veltsi tundus just sobiva kohana, sest sealsed mõisahooned on enamasti veel Vikipeediast puudu.

Veltsi mõisa peahoone

Veltsi mõisa peahoone

Veltsi mõisa peahoone

Veltsi mõisa viinavabrik

Veltsi mõisa viinavabrik

Veltsi mõisa kelder

Veltsi mõisa moonakatemaja 2

Veltsi mõisa moonakatemaja 1

Veltsi mõisa moonakatemaja 1

Veidi hiljem jäi meie teele veel üks koht, kuhu olin tahtnud juba ammu minna – Äntu järved. Täpsemalt on seal Sinijärv, Rohejärv ja Valgejärv. Nimede valikust ei saa ma küll päris täpselt aru, sest minu meelest oli Sinijärv kõige rohelisem. Seekord olin mina pika seeliku ja valgete tossudega ning Jaan üldsegi kingadega. Seepärast me eriti pikka matka ette ei võtnud, käisime täpselt nii palju, et kõik kolm järve ära näha. Kunagi aga tahaksime terve 18-kilomeetrise matka ette võtta.

Pärast eilset kontserti ei hakanud me enam koju tagasi sõitma, vaid ööbisime Vihula mõisas. Kuigi esimene mulje oli, et parkima me sinna küll ei mahu, polnud sellega tegelikult probleemi. Kuna meie tuba asus Viinaköögis, siis saime ka sealsamas parkida. Tuba oli tõesti superluks. See koosnes elutoast ja magamistoast. Magamistoast läks veel eraldi väike uks … riidekappi. Mul ei ole kunagi varem üheski hotellis nii lahedat riidekappi olnud! Elutoast omakorda viis uks vannituppa, kus oli mullivann. Kuna kontserdi ajal sadas vihma, siis olime päris korralikult läbi külmunud ja kuum vann läks täiega asja ette.

Vaade Vihula Viinaköögi aknast

Vaade Vihula Viinaköögi aknast

Hommikusööki pakuti peamaja teisel korrusel. Sinna pidime paar sammu jalutama, aga kuna hommik oli ilus ja päikesepaisteline, siis oli see väga mõnus. Hommikusöök mõisa rõdul pole üldsegi paha variant. Päike paistis küll kohati liigagi eredalt, aga sellel suvel on see pigem meeldiv. Pärast hommikusööki jalutasime natuke ka mõisapargis ringi. Väga ilusti korda tehtud kompleks!

Eile õhtul käisime Rakvere linnuses Evelin Võigemasti ja Raul Ukareda bändi bluusikontserdil. Vihm hakkas sadama enam-vähem kaks minutit enne kontserdi algust. Rahvas üritas hoovi servades vihma eest varjuda. Meie trotsisime vihma ja üritasime keset hoovi vastu pidada. Ega me seal päris üksi muidugi olnud. Mõned inimesed avasid täiesti süüdimatult vihmavarjudki. Uskumatu! Õnneks istusin mina nö väikese vahekäigu kõrval ja nägin ilusti esinejaid. Hoolimata vihmast oli kontsert fantastiline.

Evalin Võigemast & Raul Ukareda Band

Seitsmes päev

Startisime umbes üheksa paiku, et rahulikult 16:30 laevale jõuda. Helsinkis sõime veel kõhu täis ja oligi aeg laevale minna. Võrreldes tulekuga oli ilm hoopis teine – udune ja niiske. Helsinki kadus varsti vaateväljast.

Kodutee läks väga kiiresti. Tundub, et välismaised pikad vahemaad ja tuhanded kilomeetrid olid meid piisavalt palju mõjutanud. Päris viimasel kodutee jupil saime veel sellise vihma kaela, et sellist pole ammu nähtud. Kodus ootas meid õnnelik Juss. Sel õhtul ei jäänud ta meist tõesti sammugi maha ja tuli ööseks mõnusalt kaissu magama ka. Tavaliselt on ta selleks liiga uhke ja magab maja teises otsas.

Reisi kokkuvõte:

7 päevane reis marsruudil kodu – Tallinn – Helsinki – Raahe – Kilpisjärvi – Birtavarre – Skarsvåg – Knivskjellodden – Nordkapp – Karasjok – Vuostimo – Pyhä-Luosto – Rovaniemi – Saarijärvi – Helsinki – Tallinn – kodu
Läbisõit: 4196,7 km
Kütusekulud: ca 400 eurot
Majutuskulud: 331 eurot
Sissepääsupiletid: ca 200 eurot
Toidukulu ei oska päriselt hinnata, umbes 200 euro kandis
Laevapiletid: 244 eurot

Kogukulu peaks jääma 1500 euro kanti.

Kuuenda päeva hommikul ärkasime täiesti normaalsel ajal – mitte liiga vara nagu eelmisel päeval. Olime eelmisel päeval juba aru saanud, et ega me ühe päevaga siit niikuinii laevale jõua ja seepärast ei ole mõtet kiirustamisega üle pingutada. Üks nendest vähestest vaatamisväärsustest, mis mul olid selleks reisiks plaanis, oli ametüstikaevandus. Õnneks ööbisime sellele suhteliselt lähedal ja sõitsime nüüd hommikul sealsesse parklasse, et veel 2,5 km jalutada ja kaevandusse jõuda. Jalad ei olnud veel Nordkapi matkast täielikult taastunud, kuid võib-olla oli just see 2,5 km nüüd paras lõdvestus. Kaevandus avati kell 11 hommikul ja me olime piisavalt varakult kohal, et veel enne üks kohv juua. Ilm oli vihmane ja pigem vastik ning kuum kohv seepärast ideaalne. Kui aeg sealmaal, palus seesama kohviku teenindaja, kes oli ka kaevanduse piletimüüja, meid kaevanduse väravast sisse astuda. Kõigepealt tuli veel terve hulk treppe läbida ja siis jõudsime mäe otsa, kus pileteid kontrolliti ja midagi räägiti. Ma ei saanud mitte vaiki olla ja palusin ingliskeelset tõlget, mispeale meid hoopis ühe teise giidi juurde saadeti. Selgus, et me moodustasimegi kolmekesi ingliskeelse grupi. Tütarlaps rääkis meile natuke ajaloost ja selgitas, kuidas ametüstid on tekkinud. Seejärel viis ta meid mäeküljele, kus saime ise ametüste kaevandada. Kokkulepe oli selline, et igaüks saab ühe ametüsti kaasa võtta. Tingimuseks ainult niipalju, et see peab pihku ära mahtuma. Kui on suurem, siis tuleb natuke läbirääkimisi pidada, mis hinnaga ametüsti kaasa võiks võtta. Mina pole vist suurem asi kaevur. Eriti midagi ma ei leidnud, ainult pisikesi tükikesi. Teistel läks paremini. Jaanil läks kohe eriti hästi. Tema leitud ametüst on päris suur ja ilus. Muidugi tabas teda kohe ametüsti-narkomaania, mis tähendab seda, et ta tahaks nüüd veel ja veel neid seal otsida. Kui enne oli tal kahtlus, et mis see kaevandus ikka siis on ja kas sinna tasub minna, siis nüüd on teemaks pigem see, et edaspidi ei saa Soomes ilma ametüstikaevandusest läbi käimata üldse enam käia.

Järgmine koht, mis on tõeline turistikas, aga ikkagi “peab nägema” on Rovaniemi Santa Park. Esiteks jäi see meile ju peaaegu et teepeale ette ja teiseks on see suvel palju odavam kui talvel. Tagantjärele võin öelda, et selleks, et ainult selle pärast talvel Rovaniemisse sõita, peab ikka väga jõuluvana-fänn olema. Jäägalerii oli päris vahva ja “saanisõit” ka. Piparkooke me kaunistama ei hakanud, aga jõuluvanaga ajasime küll paar sõna juttu. Jõuluvana fototeenus on igatahes tõeline röövimine! Tegime endast ka päkapiku pildi, mille sai meilile saata. Siiani pole kohale jõudunud, võib-olla tuleb jõuludeks. Jõuluvana postkontorist saatsime endale ka jõulukaardi. Vähemalt on see koht nüüd nähtud ega jää kripeldama.

Tee äärde jäi selline koht nagu Vaskikello. Sõitsime sealt ka Norra poole sõites mööda, aga siis sadas vihma ja me ei hakanud kinni pidama. Nüüd ka kergelt udutas, aga kui me juba teist korda järjest sealkandis olime, siis oli väike fotopeatus lausa kohustuslik.

Järgmiseks ööbimiskohaks valisime endale Saarijärvil asuva Ahvenlampi kämpingu. Seal sai 45 euro eest kolmele inimesele hüti. Tundus väga ilus koht, aga kuidagi läks nii, et ma ei teinud mitte ühtegi fotot.

Viienda päeva hommikul ajas Jaan meid nii vara üles, et ma ei suutnudki päriselt ärgata. Lihtsalt uimasin terve päeva teistega kaasa. Lahkusime kämpingust ja võtsime suuna uuesti kodu poole. Sõitsime uuesti läbi Nordkappi tunneli, mis olevat varem tasuline olnud, kuid nüüd õnneks enam mitte. Kohtusime ka veel hopi-hopidega teel ja teeservas.

Mingil hetkel tegime peatuse, et Norra lumistele mägedele tagasi vaadata. Usun, et see ei ole meie viimane kohtumine nende mägedega, sest nad jätsid meile nii sügava mulje.

Karasjokis tekkis mul vajadus Saami kulutuurist osa saada ja ma sundisin teised endaga koos ühte muuseumisse tulema (Riddo Duottar Museat). Midagi väga eriliselt meeldejäävat seal kahjuks polnud.

Rohkem ma ei tihanud teisi oma kultuurivajadusega tüüdata. Tuleb muidugi tunnistada, et ma polnud ikka veel üles ärganud ja olla oli päris halb, seega ega ma isegi väga kusagile minna tahtnud. Hakkasime hoopis õhtuks ööbimiskohta otsima. Algne plaan oli sõita võimalikult kaugele, kuid eks me olime kõik ikkagi väsinud ja seepärast valisime ööbimiseks Vuostimos asuva Kuukiuru majutuskoha. Seal saime kolmekesi ööbida 48 euro eest. Õues eriti ringi vaadata ei jaksanud ega tahtnud, sest seal olid jälle tüütud sääsed platsis. Toas unustasin puhkenurgast pilti teha, aga seal oli isegi väike teler. Meie elamine asus kolmel eri tasapinnal: kõige all puhkenurgake diivani ja teleriga ning magamisnurk kahe voodiga ning WC/dušš, teisel tasandil oli köök ja kolmandal ehk katuse all oli lihtsalt põrand, kuhu sai madratsid maha panna. Õhtu lõppes sellega, et teised jäid magama, mina aga vaatasin esimest korda üle pika aja AK-d ja ärkasin alles siis esimest korda üles. Magama jääda oli raske, sest päike paistis otse voodisse – asusime ju veel seal pool põhjapolaarjoont.