Võtsin täna õhtul kaamera ja läksin jalutama. Õigem olek vist küll öelda, et läksin lonkima, sest just seda ma tegin. Peaaegu kahe tunniga peaaegu kuus kilomeetrit ei anna kuidagi mingit muud mõõtu välja.
Mets oli kisakõrisid täis. No olgu, tegelikult ma ju neid vaatama ja kuulama läksingi.
Meie abajas on hetkel tõeline konnatiik. Lisaks konnakudule on seal ka korralik hulk mõnusalt päikeses peesitajaid ning ka neid, kes üritavad veel endale kaaslast leida. Hääli kostab igasuguseid.
Kui ma harakat näen, tuleb mul alati Hunt Kriimsilm meelde:
Meie iga-aastane naaber on tagasi. Kui me siia kolisime, siis tõstis üks kanepilind meie peale kõvasti häält. Ju ta arvas, et oleme tema territooriumile sisse tunginud. Eks ta õige oli. Nüüd aga saame enamasti ilusti kõrvuti hakkama.
Tegin väikese tiiru jõe äärde ka. Lahe peal ujus veel üks sõber. Kahjuks hakkas ta mind küll õige pea kartma ja väga ilusat pilti temast ei saanud.
Olin parasjagu aias, kui märkasin, et Juss üritab käpaga midagi lüüa ja seejärel raputab käppa nagu oleks selle ära määrinud. Veidi hiljem vaatasin järele – ta oli konna leidnud. Lonni alles ärkas. Veel veidi hiljem oli ta pea püsti tõstnud. Ja siis umbes sama palju hiljem end uuesti mulla sisse magama tagurdanud.
Vaatamata sellele, et viimasel ajal on siin konnapilte, ei pea ma konni kuigi ilusateks. Seepärast mõned lillepildid ka, et viimane mälestus ikka kenam jääks.
Üks aktiivne Bufo bufo ehk harilik kärnkonn oli täna nõus mulle korraks poseerima.
Varem käisid rähnid lausa mitmekesi meie juures söömas, aga sel aastal on ainult eemalt toksimist kuulda. Mõni aeg tagasi üks rähn küll käis siin, kuid piirdus vaid kuuse otsast vaatamisega. Otsustasime siis, et neile on mingit huvitavamat süüa vaja tuua. Hiljuti avati Prisma hoones uus lihapood ja seal müüakse pekki. Jaan tõi korraliku känaka ja pani lindude jaoks peki sireli otsa rippuma. Ära tasus! Täna hommikul oli punane kõht peki kallal.
Jaan märkas täna, et restoranis on uus külaline. See on talvike:
Talvike
Siiani oli minul õnnestunud meie restoranis ainult isast leevikest näha. Jaan küll rääkis mulle emasest ka, aga pildile ei olnud ka tema seda veel püüdnud. Nüüd aga olid nad mõlemad korraga õhtusöögilauas.
Tõesti-tõesti, kuldnokal on laul lahti ja järelikult on kevad käes.
Jõe ääres oli täna päris palju sebimist. Sõtkastel on kiired ajad:
Ka haigrud olid aktiivsed
Hommikul ei saanud ma kuidagi kodust minema, sest akna taga oli üks tore tegelane.
Mul on endal ka juba imelik, et viimasel ajal peale lindude eriti midagi pildile ei jää, aga mis teha. Linnud on lihtsalt toredad modellid. Eriti kui mõni selline ka kambas on, keda vahepeal mõnda aega näinud ei ole. Nagu näiteks puukoristaja.
Täna oli lausa nii palju vahvaid linnukesi korraga restoranis lõunal, et ma ei suutnud otsustada, keda pildistada ja õues tundus ka korralik pidu olevat.
Ka leevike oli kohal.
Ja siisikesed on viimasel ajal väga tihedad külalised. Võiks lausa öelda, et püsikliendid.
Tupsukesed käivad õnneks ka iga päev meie juures söömas.
Oleme sel aastal korduvalt omavahel arutlenud, et restorani külaliste mitmekesisus on vähenenud. Tasapisi märkame siiski, et pole väga viga, käib ikka igasuguseid tegelasi. Täna näiteks käis ohakalind.
Minu lapsepõlvekodus olid leevikesed täiesti tavalised talvised külalised. Arvan tagantjärele, et ega ma tol ajal eriti peale leevikeste ja rasvatihaste talvistest aialindudest kedagi nimepidi teadnudki. Meie praeguses kodus on lindude söögikoht kohe suure akna all ja neid on sealt imehea vaadelda. Meil käib väga palju rasvatihaseid, varblasi, rohevinte, siisikesi ja vähemal määral muid sulelisi, kuid leevike on ikka väga harv külaline ning tekitas minus seepärast hommikul täitsa korraliku elevuse.
Täna meie restoranis:
Tean küll, et see muutub juba igavaks, aga nii on – suvel saab palju lilli pildistada ja talvel peavad linnud modellideks olema. Igatahes meie restoran töötab ka lumesajuga,
Sel talvel on ikka imelikke ilmu. Täna hommikupoole oli pilves, siis näitas pisut päikest, seejärel käis lumesadu üle ja pärastlõunal enne loojumist oli veel imeline päikesevalgus. Ka linnud nautisid seda täiega.
Kui mulle hommikuti tundub, et on aeg üles tõusta, siis tõmban ruloo üles, et valgus magamistuppa paista saaks. Täna hommikul nägin, kuidas mingi suurem lind minu sahmimise peale minema lendas. Ma ei saanudki aru, kellega tegemist. Siis aga silmasin veel mingit liikumist. Orav! Ta ei ole meie aias just igapäevane külaline, vaid pigem hästi harv. Pildile saada pole teda veel õnnestunudki. Uni oli loomulikult kohe läinud ja tormasin hoopis kaamera järele. Õnneks oligi õige toru ees ja pidin ainult kiirelt seaded üle vaatama. Ise palusin mõttes kogu aeg, et oravapoiss mind ikka niikaua ootaks. Ta ootas. Ja mitte ainult! Ta tegi kiiruskatseid meie restorani ja puuriida vahel. Vahepeal läks sebimine lausa nii kiireks, et hakkasin juba kahe orava kohalolu kahtlustama, kuid ta oli siiski üksi.
Viimastel päevadel on lumi ära sulanud ja õues on porine kevad. Linnud ei lase end sellest segada ja käivad usinalt meie juures söömas.
Meie restoranis käib suhteliselt palju rasvatihaseid, sinitihane annab ka ennast tihti näole, aga salutihased on nii vilkad, et neid pildile saada on päris keeruline. Eile see mul siiski õnnestus.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén