Tänase päeva esimene osa oli pirukaküpsetamine. Teine osa oli hommikukohv kallite külalistega. Aitäh, et tulite! Ja päeva kolmas osa oli jalutuskäik metsas. Pärast seda on lihtsalt löss.
Päike paistis nii ilusti, et ma ei saanud kuidagi kodus istuda. Samas ei tahtnud ka täpselt sama marsruuti käia, mis eelmisel pühapäeval ette võetud sai. Väike arvutus ja otsustasin teha väikese ringi. Selle algus oli ikkagi sama nagu tavaliselt. Mind üllatas, kui palju teeservi sead üles kündnud olid ja et ma seda eelmisel korral ei märganud. Kas tõesti sadas eelmisel korral nii kõvasti, et ma ei suutnud silmi lahti hoida? Või on need jäljed tekkinud viimase nädala jooksul?
Minu lemmik metsalank sätendas täna päikese käes otsekui oleks keegi selle suhkruvaabaga katnud. Imeline!
Mihklimäel jäi seekord jõe äärde minemata, sest sel hetkel kui mina kase otsas samblikke pildistasin, kimas minust mööda mingi auto ja sõitis jõe äärde. Pole viga, ma alles käisin seal. Seekord läksin hoopis otseteed edasi. Päris huvitav on vaadata, kui erinev ilme on metsal erineva ilmaga. Ma polnud varem märganudki, kui palju sipelgate “kinnisvara” seal puude all on. Nüüd ootan huviga, et lumi ära sulaks. Siis saaks vaatama minna, kui palju neid seal päriselt on.
Jalutasin ja jalutasin ning mingil hetkel avastasin, et tee on jalge alt kadunud. Esimese hooga arvasin, et sealt pole lihtsalt sõidetud ja läksin julgelt edasi. Avastasin metsa alt ämbri. Tegin pilti ja itsitasin oma ette. Siis aga märkasin, et olen ühele majale suhteliselt lähedale jõudnud. Seda ma ei tahtnud ja kiirustasin uuesti veidi mäest ülespoole, et teele tagasi jõuda. Sinnani ei olnud ma veel kaardile vaadanud, nüüd aga tegin selle vea (et see viga oli, sain hiljem teada). Selgus, et olen teelt kõrvale kaldunud ning sinna tagasi jõudmiseks peaksin vasakule hoida. Hakkasin ühte loomarada pidi minema. Kiiresti muutus maapind väga lumiseks, ainus mugava käimise pind tundus jäätunud oja, kuid see jää ei tundunud eriti usaldusväärne ja nii ma siis läbi lume kahlasingi. Hämmastav, et metsas nii palju lund on! Astusin sammu ja vajusin tagumikuni lumme. Proovisin roomata, kuid ka see ei õnnestunud eriti hästi. Vaatasin uuesti kaarti ja see näitas, et olen oma otsitavast teest juba üle läinud. No mis valemiga? Vaatasin natuke ringi ja kujutlesin end edasi roomamas – no ei! Otsustasin hoopis tagasi minna. Kõndisin tagasi traktori jälgedeni, kus olin varem liikunud ja läksin jälgi mööda edasi mõttega, et kusagile need ikka välja viivad. Muidugi viisid. Lõpuks jõudsin ikkagi selle tee peale välja, kuhu olin tahtnud. Isegi jõe äärde jõudsin. Kusjuures, jõgi oli täiesti lahti.
