Lõpuks ometi sadas täna hommikul vihma! Õnneks mitte ainult ühe korra, vaid ikka kaks ja pool korralikku sahmakat. Tänu sellele langes ära vajadus tiigist vett tassida. Eile puhastasin nii liiliate kui ka iiriste peenraid ja pidin tunnistama, et muld on nii kuiv, et võiksin terve päeva rahulikult vett tuua. Igatahes mul vedas väga, sest tiik on nõlva all ja ämbriga nõlvast üles ronida on päris väsitav. Vihmahoogude vahel paistis päike. Märkasin aias jalutades, et kõige tumedam liilia Landini on õitsema hakanud. Kahju ainult, et ta niimoodi upakil on meil sel aastal. Pole hullu, varsti saab ta õige peenra peale ja siis peaks kõik jälle hästi olema.
Peale selle on vihmal ka see hea omadus, et see teeb maa pehmemaks ja nii on võimalik normaalselt maad kaevata. Kuivanud maad kaevata on pea võimatu. Nüüd aga leidsin end mingil hetkel aias seismas, endal labidas käes ja suutmata otsustada, kust pihta hakata. Ülemine aiake on praegu selline, et ma ei oska kuidagi edasi minna. Seepärast asusin hoopis pojengide kõrvalt nurgast juurikaid välja kaevama. Seal kasvas varem üks kõrgekasvuline kollaseõieline umbrohi, mis kasvab metsikult paljudes metsaservades. Milleks mulle umbrohi aeda? Kui see oleks ilus põõsas, siis oleks teine asi, aga see kasvas metsikult pojengide vahel ja kõrval ja üldse igal pool. Oleme juba kevadest saati üritanud seda kontrolli all hoida, kuid kui ikka välja juuritud ei ole, siis on see kontrolli all hoidmine pidev töö. Niisiis lõingi labida just seal maasse. Teadsin, et juurikaid on rohkem kui küll, sest Jaan kaevas sinna jasmiini istutamiseks augu ja peale juurikate sealt august midagi eriti välja ei tulnudki. Peale selle kollase umbrohu on keegi kunagi teinud sinna maa sisse eterniidist serva, mis jookseb naabrite madala võrkaiaga paralleelselt. Serv on piisavalt kõrge, et segada muruniitmist. Ega see niisama ka ilus ei ole. Arusaadav, et serva sünni ajal ehk polnudki paremaid variante, aga nüüd on see selgelt ajale jalgu jäänud. Seega ühendasin juurikate ja eterniidi väljakaevamise. Kuidagi sattus nii, et suurem aur läks eterniidi peale. Õhtul ei paistnud päike enam sinna peale ja isegi tööd tehes hakkas jahe. Ei viitsinud riidesse panna ja jätsin hoopis töö pooleli.
Jaan niitis trimmeriga nõlva pealt ja tiigi äärest pika heina maha ja mina sain jälle rahulikult tiigi äärde. Ma kohe ei salli, kui rohi vastu kintse käib ja seepärast viimastel päevadel eriti sinna alla ei tikkunud. Nüüd aga sain tiiki “rehitseda” ehk rehaga pealt vetikaid ära riisuda. Pole aimugi, kas sellest ka mingit kasu on, aga vähemalt on mul tunne, et olen midagi teinud.
Uuesti nõlvast üles tulles märkasin, kui ilusad punased sõstrad meil põõsas kasvavad. Eelmisel aastal ei olnud sõstardega mingit probleemi. Meil on kaks põõsast ja linnud suutsid mõlemad korralikult tühjaks süüa. Sel aastal ma ei saagi aru, milles asi, aga sõstrad on söömata. Tõin toast kausi ja korjasin marju. Lapsepõlv tuli meelde. Ainult selle vahega, et lihtsalt kausitäit marju tuli väga harva korjata. Enamasti korjati sõstraid ikka ämbrisse ja istuti selleks pingiga päevade kaupa põõsastes. Meil oli neid põõsaid kodus palju. Ema aurutas mahla ka päevade kaupa. Nüüd oma põõsast marju korjates imestasin omaette, et kuidas küll mahla tehakse kui aurutajat ei ole. Mitte et ma nüüd hirmsasti mahla tegema hakkaks, mul pole pudeleidki, aga võib-olla järgmisel aastal…
Seekordne retsept on pärit raamatust “Lihtne seebitegu”, mille autor on Helen Idarand. Olen seda seepi korra varem teinud ja see meeldis mulle väga.
