Täna oli imeilus päikeseline ilm. Lausa nii ilus, et pidasime terrassil hooaja avasöömaaega. Kuiv ilm on tore küll, aga maa on praeguseks nii kuiv, et kõik tolmab. Tunnen end kui vigisev põllumees, aga midagi ei ole teha, tuleb lilledele vett tassida, sest isegi tulbid olid juba longus. Uusi õitsejaid on meil ka. Siin nad on:
Nädalavahetus oli nii soe, et täna olid avanenud kõige esimesed nartsissiõied. Sellekevadiseks esimeseks avanejaks on meil “Jetfire”.
Jetfire 2014
Sügisel sai terve hulk uusi nartsissisorte maha pandud. Nüüd on põnev oodata, millised õied lahti minema hakkavad.
Segane kevad on ka mind täiesti segi ajanud. Eelmisel aastal külvasin esimesed seemned ikka märtsis ja hilisemad siis aprillis nagu ette nähtud, kuid sel aastal on mul kogu aeg tunne, et ilm on omadega nii sassis, et olenemata sellest, mida silmad näevad, on tegelikult veel liiga vara midagi loota või unistada. No vot, ja nii jäi mul märtsis kõik külvamata. Panin esimesed seemned mulda alles eelmisel pühapäeval (6. aprill). Rukkililled on kõik juba ilusti oma ninad välja ajanud. Lobaoad sirguvad ka. Teisi rohelisi on veel vähem, aga küll need ka tulevad.
Lisaks tavapärasele seemnete külvamisele panin eelmisel pühapäeval mulda ka seemnemati virkliisudega. Selle sain õepojalt ja tema kaasalt sünnipäevaks. Ma pole varem sellistega kokku puutunud, seepärast on kuidagi eriti põnev. Alguses oli kästud korralikult niisutatud mullaga poti peale panna kilekott niiskuse hoidmiseks. Nüüdseks vajavad taimed juba valgust, sest on umbes 2 cm pikad.
Täna sattusime Prismas sarnaste seemnemattide peale ja muidugi tahtis üks pakenditäis (Brilliant Blue & Sunset Mix) meiega koju kaasa. Meil oli eelmisel aastal terrassi postide küljes kaks amplitäit fuksiaid. Kahjuks ei ole meil fuksiate talvitamise tarvis sobivat kohta ning nad surid välja. Nüüd täitsin amplid värske mullaga ja panin seemnematid mulda.
Kui veel Prismat kommenteerida, siis ükspäev oli mul tõsine tahtmine esimene ettejuhtuv müüja läbi sõimata, sest seal müüdi imelisi lillesibulaid. Ma ei saanud sealt kuidagi ilma ühe pojengita ära tulla. Prisma tekitab kiusatusi!
Vaikselt on ka meie aias kevadet näha:
Haarasin Juhani juurest ükskord kaasa nende kataloogi. Valisime mõlemad sealt endale meeldivaid lilli ja märkisime need ära. Käisin ka pärast seda Juhani juures, kuid sealne kohapealne valik oli võrreldes kataloogiga väga kehv. Natuke aega lihtsalt mängisin mõttega, et telliks lillesibulaid e-poest, kuid kui Jaan selle mõtte heaks kiitis, polnud vaja kaua mõelda – tegin tellimuse ära.
Täna lõuna ajal tuligi oodatud sõnum ja pärast tööd tõin paki ära. Kodus arutasime paki lahti ja sorteerisime lilled ära. Korraga kõiki niikuinii maha panna ei jõua, seepärast alustasin täna nartsissidest. Nüüdseks on päevaliiliate peenra keskel rida nartsisse.
Kui maja poolt vaatama hakata, on selles reas:
Rip Van Winkle
Professor Einstein
Miranda tavaline
Art Design
Altruist
Miranda tavaline
Flower Drift
Velasques
Miranda tavaline
Avalon
Sweet Pomponette
Miranda tavaline
Viimase nädala jooksul olen mütanud liiliapeenra muutmise kallal. Enne päris sirge servaga peenrast sai mõnusa kaarega peenar. Tänu sellele on peenras nüüd palju rohkem ruumi ja üldmulje on kuidagi mahedam. Kolisin vanast peenrast üle kõik liiliad. Nad ei ole nüüd muidugi enam nii ilusti rivis, et neid saaks järjest üles loendada.
Kivimüüri taha, kus varem oli osa liiliaid, kolisid nüüd aga hoopis sinised siberi iirised. Need olid ka nii puntrasse kasvanud omadega, et mul pole õrna aimugi, kui kaua nad juba seal ühe koha peal kasvanud olid. Igatahes sain sealt lausa seitse korralikku nutsakat iiriseid. Ma polegi varem kunagi siberi iiriseid ümber istutanud, loodan, et nad jäävad oma uue kohaga rahule. Loogiliselt võttes peaks seal märgatavalt vähem tigusid olema.
Enne iiriste ümberkolimist pidi ka kontpuu oma kohta vahetama, sest seal, kus ta varem asus, ei meeldinud ta mulle üldse. Ta jäi lihtsalt ette. Nüüd istutasime ta sinna nurka, kus meil on mõned väikesed okaspuud ja ka näiteks forsüütia.
Täna hüppasime korraks Juhani juurde sisse. Ootasin juba kannatamatusega, millal neil rohkem lillesibulaid müügile tuleb. Täna oli neid seal piisavalt. Kuna mul on liiliate ja tulpide peenras nüüd ju piisavalt ruumi, oli minu tähelepanu suunatud peamiset tulpidele. Meiega tuli kokku kaasa lausa viis sorti:
Pop up Yellow – 45 cm
Carribean Parrot – 50 cm
Blue Parrot – 50 cm
Bleu Amaible – 60 cm
Green star – 45 cm
Jaani tähelepanu püüdsid nartsissid ja ka neist tulid mõned meiega kaasa:
Tricollet – 35cm
Vanilla Peach – 35 cm
Peale selle ostsime ka ühe koerahamba nimega “White beauty”. Mul pole kunagi varem ühtegi koerahammast olnud. Eks vaatame ära, mis temast saab.
Täna hommikul sõitsin tööle ja nägin tee ääres viljapõllu peal kappamas suurt põdrapulli. Lausa kahju oli, et fotoaparaati kaasas ei olnud. Nii väga oleks tahtnud üritada seda meeleolu pildile püüda. Kas midagi välja ka oleks tulnud, selles ma kahtlen, kuid nii silm, käsi kui ka tunne tahavad ju harjutamist.
Kui pärast tööd koju jõudsin, oli väljas küll kergelt vihmane, kuid Juss tegi nägu, et tahab õue. Tegin talle terrassile viiva ukse lahti ja sealt põrkas rahe tuppa. Väga lahe! Haarasin kohe fotoaparaadi ja klõpsisin erinevaid motiive. Terrassi põrand oli märg, aga keda see segab kui ise saab tooli peal istuda ja fotokas on statiivil? Loomulikult läksid enamik pilte aia taha, aga see ei kurvasta mind üldse. Nautisin lihtsalt seda tegevust ka vihma ning rahe segu. Mulle meeldib vihm! Tõesti meeldib. Muidugi ei meeldi vales riietuses vihma käes külmetada, aga lihtsalt vihma nautida meeldib väga!
Pärast vihma tuli jälle päike välja, kuid vikerkaart seekord ei olnudki. Neid on sel aastal nii palju olnud, et olen juba harjunud pärast vihma aknast välja vaatama ja pilguga vikerkaart otsima.
Viimasedki liiliad olid täna oma õied avanud. Üks on Cherbourg ja teine on see tundmatu, mille paki peal oli kirjas Time Out.
Täna hommikul ärgates oli tunne, et oleme korralikult petta saanud. Lubatud ilusat sooja ja päikesepaistelist ilma ei paistnud kusagilt. Õues oli vaevalt 17 kraadi sooja ja taevas pilvedega kaetud. Ei tundunud just eriti meeldiv.
Samal ajal kui Jaan oma emale järele läks, et ta meile külla tuua, vaatasin mina meie päevaliiliate peenra üle. Fantastiline! Täna oli seal ilusaid õisi kohe mitu!
Ka trompetliiliad on täies õiteilus. Nende iseloomustamiseks ei ole mul isegi piisavalt sõnu. Muidugi, Jaani ema mega-super-giga-hüper suurte õitega liiliatele jäävad need alla, aga on ikkagi kaunid.
Selleks ajaks kui Jaan koos emaga tagasi jõudis, oli ilm pisut heledamaks läinud ning peagi tuli päike välja. Tänu sellele saime veeta mõnusa päeva terrassil.
Pühapäeval laienes meie päevaliiliate peenar päris korralikult. Juba eile näitasin esimesed uustulnukad oma õisi ning täna juba järgmised. Kõik pildid pole küll ilusad, sest enne kui mina pildistama jõudsin, oli vihm juba õite kallal käinud.
Tänase päeva märksõna on igal juhul Aiasõber. Nimelt käisime täna Aiasõbra aiandis. Aga selleks, et kõik ilusasti ära rääkida, tuleb alustada hoopis mujalt. Türgis Arasta Bazaaril lasime Jaani emale spetsiaalse paki türgi maiust kokku panna. Sellise, kus oleks võimalikult palju erinevaid sorte. Eile otsustasime, et on aeg see saajale ära viia ning läksime Jaani emale külla. Pärast kohvi-kooki-jutuajamist palus ta meid oma aeda imetlema. Ja me jäime sõnatuks… keset kõike muud ilusat oli kaks SUUREÕIELIST liiliat. Ma pole eluski nii suuri trompetõisi näinud! Selgus, et ta oli need tellinud Bakkeri kataloogist. Mul isiklikult on Bakkeriga seoses pärast eelmise sügise esimest ja seni viimast sealt kauba tellimist tohutu tõrge ning ma pole kindel, millal ma sellest üle saan. Mul on küll kõik kataloogid alles ning lehitsesin neid õhtul, aga praegu olen veel seda meelt, et kindlasti saab ka kohalikust kaubandusest selliseid liiliaid. Jõudsin oma liiliate mõttega õhtul Aiasõbra kodulehele ja avastasin sealt soodushinnaga päevaliiliad. Jaani polnud vaja ära rääkida, et täna kohale minna. Vahel tundub, et tal on kõiki lilli rohkemgi vaja kui mul. Ma olin veel täna hommikul valmis kogu üritusest loobuma, aga Jaan ütles, et tuleb ära käia ja need päevaliiliad koju tuua. Loomulikult! Peale võimaluse endale sealt kõike koju kaasa tuua, saime ka sealsete peenarde vahel ringi jalutada ja praegu õitsvaid päevaliiliaid imetleda. Me kumbki ei olnud neid varem korraga nii palju näinud. Seal oleks võinud igal sammul vaimustusest lamaskile langeda. Nojah, igal juhul lõppes kõik sellega, et lisaks seitsmele soodusmüügis olnud päevaliilia sordile pidi üks täishinnaga peaaegu valge õiega isend ka meiega kaasa tulema. Peale selle veel kolm trompetliiliat ja kolm iirist. Õhtu lõpuks võin uhkusega öelda, et kõik need lilled said veel täna maha istutatud ning enamgi veel. Eile Juhani juurest tulnud kaks päevaliiliat on ka omal kohal.
Päevaliiliate peenra värske nägu:
Lõpuks ometi sadas täna hommikul vihma! Õnneks mitte ainult ühe korra, vaid ikka kaks ja pool korralikku sahmakat. Tänu sellele langes ära vajadus tiigist vett tassida. Eile puhastasin nii liiliate kui ka iiriste peenraid ja pidin tunnistama, et muld on nii kuiv, et võiksin terve päeva rahulikult vett tuua. Igatahes mul vedas väga, sest tiik on nõlva all ja ämbriga nõlvast üles ronida on päris väsitav. Vihmahoogude vahel paistis päike. Märkasin aias jalutades, et kõige tumedam liilia Landini on õitsema hakanud. Kahju ainult, et ta niimoodi upakil on meil sel aastal. Pole hullu, varsti saab ta õige peenra peale ja siis peaks kõik jälle hästi olema.
Peale selle on vihmal ka see hea omadus, et see teeb maa pehmemaks ja nii on võimalik normaalselt maad kaevata. Kuivanud maad kaevata on pea võimatu. Nüüd aga leidsin end mingil hetkel aias seismas, endal labidas käes ja suutmata otsustada, kust pihta hakata. Ülemine aiake on praegu selline, et ma ei oska kuidagi edasi minna. Seepärast asusin hoopis pojengide kõrvalt nurgast juurikaid välja kaevama. Seal kasvas varem üks kõrgekasvuline kollaseõieline umbrohi, mis kasvab metsikult paljudes metsaservades. Milleks mulle umbrohi aeda? Kui see oleks ilus põõsas, siis oleks teine asi, aga see kasvas metsikult pojengide vahel ja kõrval ja üldse igal pool. Oleme juba kevadest saati üritanud seda kontrolli all hoida, kuid kui ikka välja juuritud ei ole, siis on see kontrolli all hoidmine pidev töö. Niisiis lõingi labida just seal maasse. Teadsin, et juurikaid on rohkem kui küll, sest Jaan kaevas sinna jasmiini istutamiseks augu ja peale juurikate sealt august midagi eriti välja ei tulnudki. Peale selle kollase umbrohu on keegi kunagi teinud sinna maa sisse eterniidist serva, mis jookseb naabrite madala võrkaiaga paralleelselt. Serv on piisavalt kõrge, et segada muruniitmist. Ega see niisama ka ilus ei ole. Arusaadav, et serva sünni ajal ehk polnudki paremaid variante, aga nüüd on see selgelt ajale jalgu jäänud. Seega ühendasin juurikate ja eterniidi väljakaevamise. Kuidagi sattus nii, et suurem aur läks eterniidi peale. Õhtul ei paistnud päike enam sinna peale ja isegi tööd tehes hakkas jahe. Ei viitsinud riidesse panna ja jätsin hoopis töö pooleli.
Jaan niitis trimmeriga nõlva pealt ja tiigi äärest pika heina maha ja mina sain jälle rahulikult tiigi äärde. Ma kohe ei salli, kui rohi vastu kintse käib ja seepärast viimastel päevadel eriti sinna alla ei tikkunud. Nüüd aga sain tiiki “rehitseda” ehk rehaga pealt vetikaid ära riisuda. Pole aimugi, kas sellest ka mingit kasu on, aga vähemalt on mul tunne, et olen midagi teinud.
Uuesti nõlvast üles tulles märkasin, kui ilusad punased sõstrad meil põõsas kasvavad. Eelmisel aastal ei olnud sõstardega mingit probleemi. Meil on kaks põõsast ja linnud suutsid mõlemad korralikult tühjaks süüa. Sel aastal ma ei saagi aru, milles asi, aga sõstrad on söömata. Tõin toast kausi ja korjasin marju. Lapsepõlv tuli meelde. Ainult selle vahega, et lihtsalt kausitäit marju tuli väga harva korjata. Enamasti korjati sõstraid ikka ämbrisse ja istuti selleks pingiga päevade kaupa põõsastes. Meil oli neid põõsaid kodus palju. Ema aurutas mahla ka päevade kaupa. Nüüd oma põõsast marju korjates imestasin omaette, et kuidas küll mahla tehakse kui aurutajat ei ole. Mitte et ma nüüd hirmsasti mahla tegema hakkaks, mul pole pudeleidki, aga võib-olla järgmisel aastal…
Olgu, päris 50 sinise varjundit ei ole, kuid jupike sinist peenart sai valmis küll.
Pärast suurt juurikate sõelumist on ebaküdoonia lillepeenrast jäädavalt kadunud ning selle asemele said täna hoopis meie uued sinised sõbrad. Kõik sai alguse sinisest ogaputkest “Big Blue“, mis meile Juhani juures silma jäi. Just enne seda olime möödunud kukekannustest, mille hulgas oli erinevaid sinise varjundeid. Need olid ka esmasel vaatlusel ilusad, kuid just ogaputk oli see, mis sundis meid kukekannuste juurde tagasi minema ning nende hulgast mõned kaasa võtma. Meiega tulid “Dasante“, “Lavander White” ja hiina kukekannus “Diamond’s Blue”. Otsevaates jääb selle sinise peenrajupi ette täpselt tokkroosi puhmas ja seepärast on siniseid raske pildile saada, aga mingi ettekujutuse saab ikka:
Pildilt ei paista veel üks sinine – Lokilt saadud harilik sinilatv. Kuna ta oli ära õitsenud, siis lõikasin ta madalaks ja ootan järgmist aastat.
Üks sinine sai eile endale uue poti. Alustaldrik vajab veel väljavahetamist, kuid pott sobib minu meelest lillele päris hästi.
Praegu on aias nii palju ilusat, et ei tahaks kõike pildistada, jäädvustada või niisama endasse ahmida. Igal hommikul käin terve aia läbi ja vaatan, kus ja mis jälle õitsema on hakanud. Isegi ilma õiteta on, mida imetleda. 
Kohe aeda astudes jäi silma, et päevaliilia “Red Rum” on õied avanud. Väga ilus punane toon! Kahjuks ei saa ma väikesele kollase õiega päevaliiliale kuidagi õigel ajal jaole. Õis on kas liiga vähe lahti või juba liiga ära õitsenud, et pilti teha. Pean teda vist tihemini vaatamas käima.
Veel üks naabritädilt saadud liilia on lahti läinud. Peaks nüüd veel kuidagi välja uurima, mis selle sordi nimi on.
Meie roosipeenras õitseb praegu “Landora“. Selle roosiga oli selline lugu, et ta lausa tahtis minuga Juhani juurest kaasa tulla. Olin just temaga kokkuleppele saanud, et ma võtan ta kaasa, kui sealsamas kõrval peatusid naine ja mees. Neil oli juba käru peal neli erinevat roosi ning naine osutas minu Landora kõrval seisvale roosile. Mees arvas selle peale vinguva häälega, et see olevat mitte midagi ütlev. Mulle tundus situatsioon koomiline, haarasin Landora kätte ja muigasin mehele näkku. Ta vist sai ikka aru, et see irooniline muie oli talle. Igatahes jõudsid nad mulle pärast kassa juures järele ja ta vahtis mind mõrvari pilguga. Ärgu siis ülbitsegu lilledega!
Paar päeva pärast Landorat tuli meie aeda veel kaks roosi. Need pidi küll mõnda aega potis ootama kuni ebaküdoonia neile peenral ruumi teeb, kuid kolmapäeval kolis ebaküdoonia lõpuks oma uude kohta kohe päevaliiliate peenra otsas ning roosid said oma kohale asuda. Üks neist on antiikroos “Nina Renaissance” ja teine peenraroos “Sutter’s Gold“. See on ikka kohutav, milliseks võib ebaküdoonia minna, kui teda ei piirata. Peale selle ei ole keset lillepeenart kindlasti mitte tema õige koht. Nüüd on tal oma pesa, mille serv on piiratud ja tahaks loota, et suudame teda seal ilusti ohjata.
Tõin kolmapäeval vanemate juurest uuesti jupikese näärelehist kibuvitsa (Rosa pimpinellifolia) ning üritan teda meie pargirooside hekki kasvama saada. Eelmine kord ei õnnestunud, sest ta kuivas lihtsalt ära. Ema õpetas nüüd oma väikest last, et kasta tuleb ka :) No ma ju kastan. Käisin täna kontrollimas, vähemalt üks leheke on täiesti heas konditsioonis, seega peaks lootust olema. Sealsamas kõrval ajab uusi nuppe “Yellow Dagmar Hastrup”.
Tänahommikune silmarõõm on liilia “Ballroom” oma selle aasta esimese õiega. Tõime selle sibula eelmisel aastal Türi lillelaadalt ja juba eelmisel aastal õitses see väga ilusti.
Eile vanemate juurest tulles jäi mulle teele ette Jardini aianduskeskus. Pean sealseid hindu küll kalliteks, kuid neil on Juhanist erinev sortiment ja seepärast tuleb sinna aeg-ajal sisse vaadata. Unistasin juba eelmisel aastal lembeliiliast ning nüüd ta tuligi minuga koju kaasa. Eks saab näha, kuidas ta talve üle elab, aga esialgu saan lihtsalt tema ilu nautida.
Tänase päeva kokkuvõtteks võib öelda, et mitme õhtu pikkune kaevamine sai lõpuks kroonitud valmis peenraga. Päevaliiliad kolisid sirelite alt peidust ära ja astusid päevavalgusesse. Kollast päevaliiliat oli üllatuslikult kaks puhmast. Ühtemoodi madalad, aga ühel on lehed palju peenemad kui teisel. Seepärast sai kollast päevaliiliat praegu kaks puhmast. Punase päevaliilia, mida pean Red Rum’iks, istutasin ka ümber ja jagasin sedagi. Puhmas oli küll suur, kuid jagada oli seda väga raske. Suurest puhmast sai üks suurem ja üks väiksem puhmas ning natuke sai veel eraldi potti ka tõstetud, et teda saaks õele anda. Õhtul vaatasin peenra veel üle – keskmine suur punane puhmas on kuninglik. Kui see kõik nüüd veel õitsema ka läheb… mmmm…
Laupäeval lustisime natuke Juhani juures ja tõime seal kaasa ühe kollase pargiroosi. Meil on plaan aia serva teha pargiroosidest hekk. Värava juures on esimesed puhmad juba olemas, nüüd sai see kollane ka sinna ära isutatud. Roosi täpne nimi on “Yellow Dagmar Hastrup“.
Juba pikemat aega ootas istutamist Mustjas luudpõõsas “Cyni” Tegelikult oli sellel ootamisel põhjus ka. Nimelt pidi ta saama koha seal, kus praegu on kollane puispojeng (ei saa märkimata jätta, et kuigi see õitses, siis kollast ei suutnud me tuvastada). See omakorda pidi kolima allapoole aeda teiste pojengide juurde. Kuna see aga eeldab suuremat kaevamist, siis läheb natuke aega, luudpõõsa istutamine ei kannatanud enam oodata. Nii saigi luudpõõsas vaid pisut puispojengist tahapoole isutatud.
Jaan tõi töölt tulles terve hulga kive koju kaasa. See on suure töö algus, aga minu unistustes saab nendega kaetud heki ja peenarde vaheline ala, et seal ei peaks muru niitma, aga et sinna ikkagi ligi saaks. Hekki on ju ka vaja pügada.
Esimesed liiliad on oma imekaunid õied juba avanud. Esimene, kes meile aias vastu vaatas, on eelmisel aastal naabritädilt saadud ja see on arvatavasti “Lollypop“.
Teine tubli on “Cocktail twins“, mis sai eelmisel aastal isutatud. Nii nagu eelmisel aastal on see ka sel aastal pisut nadi. Pean ta ikka ka liiliate ühispeenrasse ümber tõstma. Sinna on tegelikult veel päris mitu sõpra vaja ümber kolida. Küll jõuab. Ootan põnevusega, kas kollane topeltõieline ka õitsema läheb.
Meie uus päevaliilia suutis oma esimese õie ära õitseda nii, et me seda pildistada ei jõudnudki. Seekord palusin Jaani, et ta päeval foto ära teeks, sest hommikul nägin küll, et õis on lahti, kuid pildistamiseks aega polnud. Õhtul selgus niikuinii, et vihm jõudis õie enne ära rikkuda, kui mina töölt koju jõudsin. Aga siin see on, päevaliilia “Daring Deception” teine õis meie peenral:
Meil on aias eelnevatest elanikest kaks puhmast päevaliiliaid. Arvan, et üks on “Red Rum“, mille kohta Juhani kodulehel kirjutatakse:
Keskmise kõrgusega puhmikuline. Helepunased õied. Õitseb VI-VII. Täispäike kuni poolvari. Normaalne parasniiske aiamuld. Sobib üksikult, püsikupeenrasse. Sobib lõikelilleks. Sobivad naabrid on kurerehad, lupiinid, mesiohakad, käokingad, astilbed, hostad, kobarpead, kukekannused, kõrged kõrrelised.
Eelmisel aastal nägi see välja nii:
Teine on mingi väike kollane. Kas tõesti “Eenie Weenie“? Ei tea, Juhan kirjutab, et lehed on tumerohelised. Sellega küll 100% nõustuda ei saa. Igatahes on tegemist väikese puhmaga. Eelmise aasta pildil on see selline:
Täna sai lisaks istutatud veel “David Kirchoff“. Selle kohta kirjutatakse Juhani kodulehel:
Väga dekoratiivne õis! Keskmise kasvuga puhmikuline. Puhmiku kõrgus 50-60 cm. Õite värvus lillakasroosa, neelust kollane, kroonlehed kollase säbrulise äärega. Õitseb VII-VIII Sobiv kasvukoht päikseline kuni poolvarjus. Kasvab tavalisel aiamullal. Sobib üksikult või grupina püsikupeenrasse.
Lisaks on meie aias nüüd ka “Daring Deception“. Selle kohta kirjutab Juhan:
Keskmise kasvuga puhmikuline. Puhmiku kõrgus 50-60 cm. Õite värvus kreemikasroosa, tumelilla laiguga õieneelus, südamikust kollane. Õitseb VII-VIII Sobiv kasvukoht päikseline kuni poolvarjus. Kasvab tavalisel aiamullal. Sobib üksikult või grupina püsikupeenrasse.
Kuna tigude näritud iiriseid oli lausa valus vaadata, võtsin eile labida kätte ja kaevasin iirised kõik välja. Puhastasin nad ära ja tegin lõikekohad söega kokku nagu ikka. Arvasin, et mul on seal kaks erinevat sorti, kuid kui hiljem hakkasin eelmise aasta fotosid vaatama, selgus, et peab olema kolm sorti.
Arvatavasti läksid mul nüüd sinised omavahel väga segi. Üritasin küll silma järgi kuidagi veel sorteerida, aga vaevalt, et sellest midagi kasu oli. 
Igatahes said need kõik nüüd endale koha maja kõrvale pikale iiriste peenrale.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén
