Täna oli imeline soe laupäev. Selline, mil ei taha mitte kusagile minna, vaid mille tahaks lihtsalt mõnusalt oma aias veeta. Mina korrastasin peenarde servi ja istutasin suurest peenrast kaks tulpi alumisse tulbipeenrasse ümber. Jaan pügas hekki. Juss magas toas nagu tavaliselt ja käis ainult vahepeal meid aitamas.
Eelmisel aastal käisime Võhmas mingil lillepäeval ja tegime sealsete iirisemüüjate hulgas puhta töö. Nüüd hakkavad esimesed sealt ostetud taimed õitsema. Sulev Savisaarelt saadud ‘Imeline’ ja ‘Toonik’ ongi juba oma õied lahti teinud.
Eelmisel aastal tõime Võhmast Sulev Savisaare käest mõned iirised. Esimesed neist avavad juba oma õisi. Ka madal lilla, mille kõige esimesena ema juurest tõin, avaneb juba.
Mõned tulbid ei olegi veel pildile saanud. Mõned aga on nii vahvad, et neid tahaks ikka ja jälle pildistada.
Laupäeval oli meil asja minu vanemate juurde Viljandimaale. Facebookis olin näinud, et kusagil Sinialliku kandis tegeleb keegi aiakujudega. Läksime kujusid ise vaatama. Kuna mees teeb neid hobikorras, siis ei olnud valik väga suur, kuid me leidsime kiiresti endale sobivat kraami. Eriti positiivne on see, et kujudel on normaalsed hinnad. Ühtegi poodi enam küll kujusid ostma ei kutsu. Lisaks kasutasime oma Prisma punktid ära ja muretsesime oma aeda pingi. Nii pingist kui skulptuurist olime juba ammu unistanud.
Enamik kultuure eelistavad kergelt happelist mulda (pH 6-7). Sibul, salat, herned ja seller vajavad pigem aluselist mulda (ph üle 7). Rododendronid, kõrge mustikas, astilbed, hortensiad, mõned okaspuud tunnevad end hästi happelises mullas.
Happelise mulla pH-d võib tõsta, lubjates mulda aialubjaga, mis lahustub kiiremini kui tavaline lubjakivijahu. Aialupja võib puistata kevadel või sügisel, soovitatavalt koos maaharimisega. Samuti võib seda kasutada murul ja puude juurestiku alal.
Happelistele muldadele tuleks põhilupjamiseks jasutada 40-100 kg aialupja 100 m2 kohta, aia hoolduslupjamiseks piisab 10-30 kg 100 m2 kohta igal teisel või kolmandal aastal. Savise või lagunenud mulla happesuse vähendamiseks on vaja rohkem lupja kui kergetele kruusa- ja liivmuldadele.
Regulaarne aia lupjamine on vajalik mulla varustamiseks kaltsiumiga, see on väga vajalik toitaine, mis tagab taimede arengu. Lubi neutraliseerib kahjulikke happeid ja taastab huumust, muutes mulla viljakaks.
Lubi tagab taimede kasvu ja saagikuse kujunemisele vajalike toitainete motoorika ja vastuvõtuvõime. Samuti võtab osa rakuseina moodustumisest, reguleerib taimede pinnapealse osa kasvu ja neutraliseerib orgaaniliste hapete kahjulikku mõju taimerakkudes.
Kui mulla happesus taimedele sobib, suudavad nad ka toitained omastada. Heas mullas toimetab palju mikroorganisme ja vihmausse, mis loovad ja säilitavad mulla struktuuri. Nad lagundavad järk-järgult mullas orgaanilise aine, see-tõttu on asjakohane orgaanilist ainet igal aastal veidi täiendada.
Väetisena kasutatakse ka puhast puutuhka, mis sisaldab lupja, samuti dolomiidijahu. Väetamiseks võib kasutada ka taimetõmmist, mis valmistatakse nõgestest, harilikus varemerohust, põldosjast ja mõnedest maitsetaimedest.
TM kodud ja õued Kevad 2014
Panoraamitud ja panoraamimata vaated:
Mõned pildid:
Ilma tulpideta ei saa ju ka ometigi:
Jälle tulpe:
Eelmisel aastal ostetud tulbid hakkavad end vaikselt näitama:
Mõned varasemad õitsevad ka juba:
Kevadel on raske hoiduda uutest lillepiltidest.
Olin vahepeal nädal aega kodust ära ja nüüd on nii põnev vaadata, kuidas loodus vahepeal arenenud on. Jaan on muru ära niitnud ja maasikad korda teinud. Mina saan nüüd lilli nautida. Nartsisside puhul on juba täitsa keeruline nimesid ja nägusid kokku panna. Tundub, et nii mõneski pakis on sibulad segamini olnud. Näiteks ‘Ice King’ on mul varem hoopis teise õiega pildile jäänud ja ‘Orangery’ hulgas on ka mingi teise sordi sibul.
Tulpidega on pisut lihtsam. Ainus, mis mind häirib, on see, et järjekordselt olen Juhani juurest saanud sibulad, mis vist ei ole päris need, mida ma ootasin. ‘Blushing Apeldoorn’ peaks siiski heledam olema. Praegu jääb kaugemalt vaadates mulje, et tegemist on täiesti tavaliste punaste tulpidega. Kurb, aga Juhani Puukoolist vist ei tasu enam lillesibulaid osta. Vähemalt mitte enne, kui nad oma koostööpartnerit vahetavad, sest praegune tundub üks paras puterdis olema.
Ka mõned muud õied jäid pildile:
Mulle meeldib pärast vihma õues pilte püüda.
Täna oli siis lõpuks see päev, kui mina ka selle turkestani tulbi õitsemise ära nägin. Siiani oli kogu aeg nii, et kui koju jõudsin, olid õied juba kinni. Tõesti huvitav tulp! Eelmisel aastal oli meie üheks varasemaks lemmik tulbiks ‘Compostella’, mis kasvab meil puuriitade juures ja paistab toaaknasse nagu lõke. Kohe selle kõrval kasvab Urmia tulp. Tänaseks hommikuks olid mõlemad juba oma õied avanud.
Peale selle oli uusi nartsissi õisi avanenud.
Tänane ilm oli küll tuuline, aga kuiv ja suhteliselt soe. Päike paistis läbi mingi vine. Üritasin seda ilma ära kasutada ja rohisin iiriste vahelt umbrohud välja. Jah muidugi, kõik need kannikeselised on ilusad, aga mulle tõesti ei sobi see, et nad terve peenra juba enda alla võtavad. Sama lugu on karikakraga. Tuleb süda kõvaks teha ja näpud tööle panna. Iiriste peenar on nii suureks kasvanud, et servad said küll korda, aga keskmine osa tahab veel kõvasti hoolt ja vaeva saada. Selle kallale lihtsalt ei viitsinud minna. Selle asemel võtsin hoopis kõige uuema päevaliiliate ja nartsisside peenra ette. Leidsin sealt väikese sisalikulise, kes ei liigutanud oimugi, et ma teda sabast tõstsin ja kivi peale panin. Arvasin, et ta on niikuinii surnud ja küll ma pärast pilti teen. Kui mul töö tehtud, siis polnud sisalikku enam kusagil. Ma ei teagi, kas ta soojenes üles ja jooksis ise ära või puhus tuul ta lihtsalt minema. Jäigi nii, et ainult konn sai pildi peale.
Kägu kukkus vist küll terve päeva. Part oli ka tiigi peal ujumas. Meie tiik tundub nüüd päris suur. Jaan on viimase nädal aega seal kõvasti vaeva näinud ja kõrvalt võsa maha võtnud. Isegi tiigist seest koukis pajud välja.
Varem oli meil aias suvaliste kohtade peal erinevaid priimulaid ja nurmenukke. Kuna need kippusid planeeritud peenardele ette jääma, kuid päriselt ära kaotada neid ei tahaks, siis kogusin ebaküdoonia alla erinevat tooni lilled kokku. Päris huvitav peenar on juba koos. Täna aga avastasin, et meil on aias veel üks lillakat tooni priimula. Tuleb see ka ümber asustada.
Aprilli lõpus on juba ilusaid õisi
Juss oli ka valmis mulle natuke poseerima.
Täna hommikul ärkasin kaheksa paiku. Juss käis ja tüütas mind mõnda aega ja pärast seda mul enam und ei olnud. Tõusin ja nautisin aknast sisse paistvat päikest.
Viimastel õhtutel olen õmmelnud. Tahan teha teksalapiseelikut. Täna hommikul jõudsin seelikuosa põhimõtteliselt kokku õmmelda. Nüüd on vaja veel värvliosa ja alaservale õige lahendus leida.
Pärastlõuna veetsin õues. Päikese käes oli nii soe, et fliisi ei olnud vajagi. Tegin päevaliiliate peenra korda.
Täna oli üks äraütlemata ilus ilm. Käisin juba hommikul mööda aeda ja nautisin olemist. Nädala sees on veel ühed krookused õitsema hakanud. Seekord ‘Spring Beauty’. Muidugi on see puhmas veel suhteliselt väike. Eriti kui võrrelda nendega, mis juba mõnda aega õitsevad ja end oma täies ilus presenteerivad. Pilte vaadates meenub, et meil on ju ka valge krookus, aga millepärast läheb kogu aeg meelest seda pildistada.
Keset päeva oli mul linnas natuke tegemist, aga kui koju jõudsin, ruttasin kohe uuesti aeda. Olin nimelt hommikupoolikul avastanud, et meil on üks puškiinia veel ja see vajab ka ümberistutamist enne kui ta ära õitseb ja ma teda jälle ära ei tunne. Pärast puškiinia kolimist tegelesime ühe väikese projektiga, mis mul juba mõnda aega meeles oli mõlkunud. Nimelt nägin kusagil pilti roosipeenrast, mille servad olid punutud ja jäi mulje nagu kasvaksid roosid suures korvis. Roosidele meil sellist serva vaja pole, aga pojengidele kuluks tugi ära. Meil on jõe ääres pajuvõsa rohkem kui küll. Piisavalt suur osa sellest on veel noor ja sobib punumiseks. Juba eelmisel nädalavahetusel andsin seal kääridele valu ja täna jätkasin. Jaan lõi pojengipeenra serva tokid püsti ja siis asusime punuma. Ei, me pole kumbki korvipunumisega tegelenud, aga ega see mingi raketiteadus olla saa. Mina alustasin, aga õigepea selgus, et ma polnud seda protsessi enda jaoks läbi mõelnud. Jaan tuli palju parema ideega ja minu tehtud algus sai kõik üles harutatud. Lasin Jaanil punuda ja tegelesin ise peamiselt uute okste lõikamisega. Projekt pole veel lõpetatud, aga mingit aimu saab:
Oma tõelist palet näitab see projekt niikuinii alles siis, kui pojengid õitsevad ja veidi üle selle punutise kaarduvad.
Kevad on juba sealmaal, et igal hommikul jalutan põnevusega mööda aeda. Meil on jõe kaldal selline nõlv, kuhu on aastaid igasugu aiajäätmeid visatud ja üks naabrinaistest on sinna päris suure hulga lillesibulaid visanud. Tänahommikuse ringi ajal märkasin seal nõlval ühte puškiiniat. Ma pole neid vist kunagi päriselt näinud, vaid alati ainult pildi peal. Aga nüüd on vähemalt üks taim meie aias! Õhtul kolisin selle taimekese kohe ülemisse aeda sidrunkollase sireli alla ära. Selleks, et ta enam kaotsi ei läheks.
Ajakirjadega koos saabusid meile ka Kekkilä ja Biolani väikesed teatmikustiilis reklaamid. Ma ei taha neid alles hoida, sest meil lihtsalt ei ole sellise kraami jaoks ruumi, ga mõned mõtted otsustasin siia kirja panna:
Sammal ja muru:
Sammal vohab happelises mullas, samas muru vajab lubjarohket alusmulda. Seetõttu on oluline regulaarne muru lupjamine. Ka varjulises kasvukohas tunneb sammal ennast murust paremini. Peamine eeldus sambla levimiseks on maa tihenemine, mistõttu murutaimede juured ei saa enam küllalaselt hapnikku. Sellisel juhul tuleb mulda õhutada. Väiksetel aladel saab auke teha hanguga või kangiga, lüües umbes 10 cm sügavusi auke. Parim aeg muru õhutamiseks on kevad, aga õhutada võib ka muru kasvuperioodil. Kui muru on õhutatud ja sammal mehhaaniliselt eemaldatud, muru väetatakse. Väetisele puistatakse õhuke kiht musta mulda. Rehitsemine viib mulla murutaimede varte juurde. Mulla all aktiviseerub mikroorganismide tegevus, mille tulemusena paraneb mulla struktuur ja õhuvahetus. Selle tulemusel paraneb ka murutaimede juurestik.
Viljapuud:
Viljapuude kasvukohal peab mulla sügavus olema umbes 80 cm.
Istutamise järgselt kasta taime iga nädal, 30-40 liitrit korraga.
Õuna- ja pirnipuude õige hoolduslõikuse aega on kevad-talvel, kui pungad ei ole veel puhkenud.
Eelmisel aastal kasvasid meil lumikellukesed muru sees. Et neid sealt päästa, kaevasin nad välja. Sel kevadel aga ei olnud mul enam meeles, kuhu ma need istutasin. Mu õde avaldas juba arvamust, et jätsin nad maha istutamata. Nüüd aga leidsin lumikellukesed üles! Ebaküdoonia all on neile sobiv koht küll.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén