Täna oli üks äraütlemata ilus ilm. Käisin juba hommikul mööda aeda ja nautisin olemist. Nädala sees on veel ühed krookused õitsema hakanud. Seekord ‘Spring Beauty’. Muidugi on see puhmas veel suhteliselt väike. Eriti kui võrrelda nendega, mis juba mõnda aega õitsevad ja end oma täies ilus presenteerivad. Pilte vaadates meenub, et meil on ju ka valge krookus, aga millepärast läheb kogu aeg meelest seda pildistada.
Keset päeva oli mul linnas natuke tegemist, aga kui koju jõudsin, ruttasin kohe uuesti aeda. Olin nimelt hommikupoolikul avastanud, et meil on üks puškiinia veel ja see vajab ka ümberistutamist enne kui ta ära õitseb ja ma teda jälle ära ei tunne. Pärast puškiinia kolimist tegelesime ühe väikese projektiga, mis mul juba mõnda aega meeles oli mõlkunud. Nimelt nägin kusagil pilti roosipeenrast, mille servad olid punutud ja jäi mulje nagu kasvaksid roosid suures korvis. Roosidele meil sellist serva vaja pole, aga pojengidele kuluks tugi ära. Meil on jõe ääres pajuvõsa rohkem kui küll. Piisavalt suur osa sellest on veel noor ja sobib punumiseks. Juba eelmisel nädalavahetusel andsin seal kääridele valu ja täna jätkasin. Jaan lõi pojengipeenra serva tokid püsti ja siis asusime punuma. Ei, me pole kumbki korvipunumisega tegelenud, aga ega see mingi raketiteadus olla saa. Mina alustasin, aga õigepea selgus, et ma polnud seda protsessi enda jaoks läbi mõelnud. Jaan tuli palju parema ideega ja minu tehtud algus sai kõik üles harutatud. Lasin Jaanil punuda ja tegelesin ise peamiselt uute okste lõikamisega. Projekt pole veel lõpetatud, aga mingit aimu saab:
Oma tõelist palet näitab see projekt niikuinii alles siis, kui pojengid õitsevad ja veidi üle selle punutise kaarduvad.
