Neljapäev – Ateneum ja Kiasma
Startisime kodust päris varakult, sest pidime poole üheteistkümnesele laevale jõudma ning olime natuke mures, kuidas Tallinna liiklus hommikul olla võiks. Kõik läks väga hästi, jõudsime isegi sadamas ühe kohvi juua.
Helsinkis ostsime endale esimese asjane kolmepäevase ühistranspordipileti, sest seekord ei viitsinud me päris igal pool jalgsi käia. Seejärel suundusime esimese asjane Kiasmasse, et sealt aastased muuseumikaardid osta, aga selgus, et kui meil Soome aadressi ei ole, siis me neid ei saagi, sest originaalkaart saadetakse koju, aga välismaale ei saadeta. Seega polnud meil valikut ja pidime ostma nädalased muuseumikaardid, aga neid jälle Kiasma ei müünud, tuli minna turismiinfopunkti. Juba oligi hea meel, et saime rahulikult trammiga sõita. Tagasi kõndisime küll jalgsi, kuid siis mitte Kiasmasse, vaid alustasime hoopis Ateneumist, kus oli Alvar Aalto näitus.
Alvar Aalto – Art and the Modern Form
Minu jaoks on Alvar Aalto nimi seotud kõikvõimalike toolidega, aga loomulikult oli ta ka arhitekt ja maalikunstnik.
Väga huvitav oli vaadata nii Alvar Aalto jooniseid, kui ka tema puidukatsetusi. See põhjalikkus on imetlusväärne!
Tema arhitektuuriloomingust on minu jaoks kõige tuntum nimi muidugi Finlandia-talo. Etteruttavalt võin öelda, et jõudsime seekord päriselt ka Finlandia-talo juurde jalutama.
Vahepala
Pärast Ateneumi kõndisime siiski Kiasmasse, aga mul oli kõht juba tühi ja ma vajasin väikest turgutust. Istusime korraks Kiasma kohvikusse maha. Seal aga avastasime, et kell on juba piisavalt palju, et jalgu saaks puhata ka hotellis. Seekord olin ööbimiseks valinud Omena Hotelli Yrjonkatul. Asukoht oli super! Kõik muu oli rohkem selline suhtumise küsimus. Ööbida sai, väga must ka ei olnud, aga tunne oli kogu aeg selline nagu oleks laevas olnud. WC-s tekkis isegi kerge kõikumise tunne. Käsidušši ei olnud, ainult laest langeva veega versioon. Kõige rohkem häiris mind tegelikult see, et kuigi mikrolaineahi oli olemas, siis peale mõne papist topsi ei olnud seal ühtegi sööginõud. Ma pole varem papptopsis putru tegema pidanud ja loodan, et edaspidi ei pea ka. Aga noh, ööbida sai, asukoht oli väga hea ja hind oli Helsinki kohta odav – mis sa hing veel ihkad. Puhkasime natuke jalga ja läksime sama päeva jooksul juba kolmandat korda Kiasmasse – sari-kiasmatajad vist.
ARS 17 Hello World!
Seekord jõudsime Kiasmas esimeselt korruselt kaugemale ka ja nautisime näitust ARS 17.
Teisel korrusel oli palju videoinstallatsioone, kuid me oleme Jaaniga mõlemad selles mõttes väga laisad, et videosid eriti vaadata ei viitsinud. Seepärast jäid kõige rohkem silma hoopis ühe videoinstallatsiooni kõrval asunud skulptuurid, mis kujutasid, kuidas tänapäeval digiinfot lihtsalt “ära süüakse” (või vastupidi).
Kolmandal korrusel oli meie jaoks vaatamist rohkem. Mõned huvitavamad tööd sai pildile püütud.
Mul oli väike seljakott seljas ja huvitaval kombel ei olnud kuni neljanda ehk viimase korruseni kellelgi selle kohta ütlemist. Seal aga tuli üks muuseumi-tädi mulle märkust tegema, et tohin kotti kanda kas käes või kõhu peal, aga mitte seljas. Nojah, mida iganes. Jaan võttis mu seljakoti siis kätte. Üldiselt läks neljas korrus jälle väga kiiresti.
Reede – Suomenlinna ja Sibelius
Kuna meie Jaaniga oleme need eestlased, kes kõige viimasena esimest korda Soomes käisid, siis ei olnud me ka eriti kursis, mis asi on Suomenlinna. Helsinki vaatamisväärsusi guugeldades ei saa aga Suomenlinnast ei üle ega ümber. Seepärast tegin Jaanile ettepaneku, et kui ilm meid soosib, siis läheme käime reedel seal ära. Ilm oli meie poolt ja nii suundusimegi reede hommikul turu kõrval asuvale kaile, kust sai nö linnaliini laevaga Suomenlinna sõita. Meie kolmepäevapiletid sobisid sinna hästi. Olime veel natuke unised ja uimased ning istusime sinnasõidul laevas sees. Kohapeal oli ilm juba päris soe ja meie ka üles ärganud. Otsustasime algatuseks pisikese ringi teha, et mitte kogu selle massiga koos jalutada, kes just laevalt maha oli tulnud.
Eriti palju ei tahtnud me teelt kõrvale kalduda, sest arvasime, et parem karta kui kahetseda. Me pole mingid erilised sportlased, kelle jalad oleks nõus kõik nurgatagused läbi käima. Seepärast keerasime uuesti kiriku poole tagasi. Tegime väikese tiiru ümber kiriku ja kiikasime sisse ka. Ja jäime kohe sõnatuks! Seal harjutas üks tütarlaps orelimängu, kuid ta ei mänginud üldsegi mingit oodi jumalale, vaid hoopis poplugusid, mis kõlasid orelil lihtsalt imeliselt. Tagantjärele oleme mõelnud, et see oli kogu meie seekordse Soome-reisi kõrghetk.
