Meie naabritüdruk Mirri on kolme ja poole kuuga palju suuremaks kasvanud. Triipudest on saanud täpid ja sinisilmadest väga huvitavad suured kolla-rohelised silmad.
Laupäeva hommikule järgneb pühapäeva hommik ja see tuleb ära kasutada ja rattaga sõitma minna. Juba õige varsti pidin metsa vahel esimese peatuse tegema, sest keegi toksis kusagil väga raevukalt.
Järgmisena pani mind peatuma üks korralik trall. Selgus, et kaks rähni mängisid tagaajamist.
Samal ajal kui nemad seal teeäärse puu otsas möllasid, lähenes eemalt musträhn. Ma ei saa ikka veel aru, miks ta endast nii valjuhäälselt märku annab, aga tegelikult sobib see mulle väga hästi. Muidu oleksin võinud ta ju maha magada.
Üks rähn lubas mul oma hommiküsoogi nautimist natuke lähemalt vaadata, aga siiski mitte liiga lähedalt. Sealsamas kõrval olid ämblikud korralikult vaeva näinud.
Kodus lillepeenras kohtasin veel ühte liblikat:
Üle pika aja oli hommik jälle päikeseline. Oli kohe rõõm üles tõusta. Ja veel suurem rõõm rattale hüpata ja metsa vahele tuisata. See rõõm ei jäänud viimaseks! Pärast seda, kui ühel hommikul täieliku üllatusena musträhni kohtasin, olen teda ikka ja jälle otsimas käinud. Ta elab kusagil seal Põlvamaa metsavahes, kus me rattaga sõita armastame. Kuulnud olen teda seal vist küll iga kord, näinud vähem ja normaalselt pildile saanud üldse mitte.
Rähne on sealkandis üldse palju. Alles hiljuti mängisin seal ühe hallpeaga. Suur-kirjurähne on ka piisavalt.
Jalutasin pisut mööda metsavahelist teed edasi-tagasi. Päris suur rohu sisse ei tahtnud minna, sest kõik oli kasteselt märg. Ühe puuotsas jäi silma uudishimulik punarind.
Üldiselt oli väga ilus hommik. Päike paistis ja kuldas kogu maa üle.
Tagasiteel kuulsin mingit kahtlast hüüdu. Otsisin silmadega sõidu pealt, kust see hääl tuleb, ja leidsingi.
Vaatasin magamistoa aknast välja ja üle jõe paistis midagi valget. Mis see on? Mis see on? Mis see on? Haarasin jooksu pealt kaamera kaasa ja jooksin õue. Ta on tagasi! Mitu aastat tagasi nägime hõbehaigrut kevadel. Pärast seda ei ole me teda märganud ja nüüd on ta jälle siin!
Käisin karu otsimas, aga leidsin rähni.
Käisin natuke rattaga sõitmas. Sügist veel ei ole. Ainult ühes kohas nägin värvilisi puid. Üks hallpea lasi ennast mõnusasti lollitada ja üks voolik üritas üle tee roomata, aga kui ma talle lähenesin, siis põgenes rohu sisse tagasi.
Kodus muru niites avastasin, et meil on oma isiklik seenepeenar:
Maja seina peal päikese käes mõnules üks pisike tegelane. Ma küll kahjuks selliseid putukaid veel kuigi hästi ei tunne, kuid see on selge, et tegemist on tirtsulisega (tundlad kehast märksa lühemad). Arvan, et see on mingi rohutirts:
Aias oli ilusat ilma nautimas ka üks tüüp, kellele ma ei oska üldse nime anda.
Õnneks on liblikatega pisut kergem ja vähemalt need, kes meie aias oma aega veedavad, on juba tuttavad.
Üks huvitav roosakas karvik oli veel aias. Kahjuks ei oska ma talle päris kindlat nime anda. Arvan, et ta on hele-villkäpp. Tavaliselt olen neist palju kollasemaid isendeid näinud.
Ja lõpetuseks siia veel uks mumm:
Oi, küll oli vastik märg ilm! Olgu, tegelikult ei olnud ilm üldsegi nii hull, aga minul oli vale riietus ja veel valemad jalanõud. Jalad olid kohe läbimärjad ja nii oligi mul kohe külm ka. Jooksime Sürgavere laadalt korraks läbi ja heitsime pilgu võrride võidusõidule. EMHI torni ei hakanud seekord ronima.
Nägin internetis huvitavad, aga väga lihtsat makramee mustrit ega suutnud end kuidagi tagasi hoida. Oli vaja kohe ära proovida. Alustasin ainult siniste toonidega. Kui juba aru sain, kuidas paelad jooksevad, hakkas arenema idee, kuidas triipe teha. Jagasin oma õhinat Jaaniga ja värviline käevõru on juba tema valitud värvitoonidega tehtud.
Võtsin juba mitu päeva hoogu ja täna tegin lõpuks ära – seebi. Retsepti kohandasin vastavalt kodus olemasolevale Helen Idarandi raamatust “Lihtne seebitegu”.
117 g kookosrasva
110 g palmirasva
200 g oliiviõli
50 g magusa mandli õli
46 g kurgirohuseemneõli
73 g seebikivi
199 g saialilleteed
kollast seebivärvi
greipfruudi eeterlikku õli
saialille kroonlehti
No see oli nüüd raudselt vähemalt milline loojang (kui mitte mitmemilline)!
Sel nädalal oli Juhani juures püsililledele allahindlus 40%. Käisin juba eile seal vaatamas, aga siis tundus, et keegi minuga kaasa tulla ei taha. Tänaseks olin seda natuke seedinud ja teada saanud, et tegelikult tahtis üks päevaliilia siiski minuga tulla. Läksingi täna ja võtsin ta sealt kaasa.
‘Moonlight Masquerade’ – kõrgus 65 cm, Keskmise kõrgusega puhmikuline. Kreemikad õied on väga effektsed tänu tumedale lillakaspunasele südamikule. Õitseb VI-VII. Tumerohelised läikivad lehed. Täispäike kuni poolvari. Normaalne parasniiske aiamuld. Üksikult, püsikupeenrasse. Sobib lõikelilleks. Sobivad naabrid on kurerehad, lupiinid, mesiohakad, käokingad, astilbed, hostad, kobarpead, kukekannused, kõrged kõrrelised.
Nii ma seal siis kõndisin, päevaliilia pott näpus, aga inimesel on ju kaks kätt. Teise kätte tuli ka midagi haarata. Pildi pealt ja kirjelduse järgi tundus väga äge olema ‘Black Prince’ – Kõrge kasvuga puhmikuline. Suhteliselt varase õitsemise algusega.Tumelillade õite läbimõõt üle 11cm. Korduvõitseja!
Kõik oli ilus kuni selleni, et tulin koju ja hakkasin oma uut saaki kirja panema. No ja palun väga! See ‘Black Prince’ on mul nime järgi juba olemas, aga no päris kindlasti ei ole minu ‘Black Prince’ tumelilla, vaid on punane mis punane. Nüüd tuleb huviga oodata, millised õied minu uuel sõbral siis on.
Tegelesin uue lillepeenraga ja Juss tuli mind aitama. Järsku aga hakkas teda elupuuhekk hoopis rohkem huvitama. Läksin ka vaatama, mida ta seal näeb. Seal oli üks väike oravapoiss. Õnneks ta Jussi ülearu palju ei huvitanud, mind aga küll. Tõin fotoka ja läksin teda uuesti otsima. Seal ta istuski hästi vaikselt ja lootis, et ma ta rahule jätaksin.
Ta oli nii ilusti kuss seal, et ega mul ei olnudki väga kaua isu teda seal jälgida ja panin fotoka käest ära ja sebisin oma peenraga edasi. Varsti aga nägin oravapoissi elupuu tüve peal mind vaatamas ning pidin uuesti toast fotoka võtma. No loomulikult ei oodanud ta mind seal. Mis siis ikka, jätsin kaamera käeulatusse ja tegin tööd eedasi. Varsti märkasin hekis liikumist. Seal ta oligi ja mitte üksi! Hekis sebis kaks väikest oravat. Elupuude seemnekoored lendasid neil suunurgast välja nii hoogsalt, et tuletas kangesti meelde kunagist juttu sellest, kuidas venelased kinos sihvkasid söövad.
Jälgisin ja jälgisin neid, vahepeal jagasin oma vaimustust Jaaniga. Siis jälle üritasin tööd edasi teha. Lõpuks ei andnud hing siiski rahu ja tegin telefoniga väikese video ja saatsin naabrinaisele. Ta tuli ka meie juurde vaatama, sest ega sellest videost eriti midagi aru saada olnud. Seisime keset aeda ja vahtisime kahte oravat. Jaan tuli ka vaatama. Järsku tundus meile, et oravaid on vist hoopis kolm!
Tõe huvides tuleb lisada, et lõpuks nägime lausa viite väikest oravat, aga neist kaks ei olnud nõus teistega koos ühe pildi tarvis poseerima ja nii said korraga pildile vaid kolm.
Väga paljude päevaliiliate juures on kirjas sõna “dormantne”. Mida see tähendab? Selle mõistega viidatakse päevaliilia lehestikule või õigemini sellele, kuidas päevaliilia lehestik talve üle elab. Dormantne päevaliilia tähendab seda, et taime lehestikul on talvel puhkeperiood ning taim kaotab talveks kogu lehestiku. Kevadel tärkab kasvupungast täesti uus ja värske leherosett.
Tihti kohtab päevaliilia kirjeldustes termineid “diploidne” ja “tetraploidne”, mis näitavad kromosoomide arvu rakus: esimesed on ühe, teised kahe kromosoomi- paariga.
See ongi üks põhjus, miks päevaliiliatel on nii palju sorte – geneetiliste mutatsioonide võimalused on suuremad.
Üldiselt on tetraploidsed sordid suurema õie, kirevama värvi ja tugevama kasvuga. Paraku võivad neist paljud olla Eesti tingimustes külmaõrnad, kuna nende aretuses on kasutatud geene, mis pärinevad igihaljastelt liikidelt.
Praegu on siiski veel ülekaalus diploidsed sordid. Kuna neid on hästi palju, leiab nende hulgast hõlpsalt sobiva värvi ja õiekujuga päevaliilia.
Allikas: arvatavasti Maalehe lisa Targu Talita. Leidsin googeldades küll info ja failid lehekülgede kaupa, kuid kahjuks ei olnud failide järgi võimalik kindlaks teha, kust need pärit on.
Ikka ja jälle tekib olukordi, kus ei oska taimi kohe mitte kusagile istutada. Seekord sai kõik alguse sellest, et maranad vajavad ümberistutamist ning ka üks kukerpuu oli elupuu varju jäänud. Kukerpuu ‘Aurea’ saigi uue peenra nurgakiviks. Samuti kolisid sellesse peenrasse neli madalamat päevaliiliat:
Lisaks päevaliiliatele on selles peenras nüüd kaks helmikpöörist:
Peenra keskele istutasin kirju liilia sibulad ning kaks iirist: 60. tumelilla siberi iiris ja 61. ‘Pseudacorus Double’ (peaks olema kollane) – mõlemad eelmisel aastal Allilt saadud. Peale selle tõstsin sinna ka hariliku perovskia ‘Little spire’. Perovskia ei olnud ümberistutamise üle eriti õnnelik. Loodan, et ta jääb ikka ellu.
Hekipoolse peenranurga sisse sai elulõng ‘Viola’.
Ja muidugi, üks maran sai ka ära kolitud, aga milline nendest, seda näitab aeg. Vist punane.
Reede õhtul võttis Jaan mind töö juurest auto peale ja sõitsime otse Rohukülla. Sealt edasi praamile ja õhtuks Kärdlasse. Planeeritud ööbimiskohta jõudsime alles pärast kümmet. Väljas oli juba päris pime. Õnneks leidsime oma hosteli ilma igasuguse vaevata. Kõik oli bueno.
Meil oli Hiiumaal olemiseks aega ainult üks terve päev, aga me ei lasknud end sellest segada. Magasime hommikul rahulikult välja ja asusime siis saarele ringi peale tegema. Alustasime Tahkunast. Ot-ot, ega ikka ei alustanud küll. Meil oli plaan sealt alustada, aga enne seda jäi meile Ristimägi ette.
Peale selle nägime tee ääres ka Militaarmuuseumi reklaamivat tanki replikat, mida oli kasutatud filmis “1944”.
Tahkunas vaatasime kõigepealt üle Estonial hukkunud laste mälestusmärgi ja alles seejärel pöörasime tähelepanu tuletornile. Ronima siiski ei läinud.
Järgmisena pidasime kinni EAÕK Malvaste Prohvet Eelija Kabeli juures. Vihma hakkas küll sadama, kuid läksime siiski natuke kabeli ümber jalutama ning vihm jäi peagi üle.
Hiiumaa Eiffel on ka muidugi koht, millest ei saa niisama mööda minna. Vahva oli see, et just hommikul lugesin Postimehest Siiri Sisaski artiklit selle koha kohta. Seepärast oli mul väike ettekujutus, mida seal näha saab, aga Jaani jaoks oli üllatus suurem.
Reigi kirik oli minu jaoks väga huvitav ja eriline avastus. Ma ei ole varem näinud sellise laega kirikut ja ka kiriku kivitükkidest põrand oli väga huvitav.
Pärast Reigi kiriku külastamist sõitsime Suuremõisasse. Vaatasime seal endise Viskoosa tehase hooneid. Kohati tundus, et keegi on üritanud midagi taastada, aga aknad olid kõik katki lõhutud.
Järgmine peatus – Kõpu tuletorn. Seal otsustasime kõhud täis süüa ja tuletorni ronima ei viitsinud me siin ka minna. Me olime mõlemad siin juba käinud ega oodanud midagi uut. Tegin ainult ringi ümber tuletorni, et ikka mõni pilt saada.
Seejärel otsustasime ära vaadata Ristna tuletorni. See on küll koht, kus me kumbki varem käinud ei olnud.
Meri kohises väga-väga ahvatlevalt ja me otsustasime sellele ahvatlusele järele anda. Hakkasime lihtsalt kohina suunas minema ja jõudsime imeliste lainetega randa.
Rannas oli lisaks lainetele ka rahvast. Mõned jalutasid niisama, teised hullasid vees. Meie jalutasime ka niisama.
Seejärel võtsime ette pikema autosõidu ja liikusime Sõru sadamasse.
Järgmine peatus oli Orjaku linnuvaatlustornis.
Ja seejärel tegime väikese matka sääre tirbil. Meie jalutasime sinnani, kuhu sai kuiva jalaga, aga mingi seltskond daame oli otsustanud veel edasi minna. Me ei jäänud vaatama, kui kaugele nad siis täpselt läksid.
Pärast matka oligi õhtu käes ja võtsime suuna tagasi Kärdlale. Teel tegime veel mõned peatused. Esimene peatus oli Suuremõisas.
Muidugi jäi meie teele veel ka Pühalepa kirik.
Mõtlesime hiljuti välja, kuhu teha kõrgete lillede peenar ja eile istutasingi meie kõige kõrgema floksi ümber sinna peenrasse. Tema varasemasse kohta jäi muidugi auk, mis vajas täitmist madalama floksiga. Kuna Juhani puukool jääb mu koduteele ette, siis astusin sealt eile õhtul läbi ja vaatasin sealse floksivaliku üle. Eriti õnnelikuks see mind ei teinud, kuid leidsin siiski mõned uued sõbrad. ‘Goldmine’ sai koha meie uues kõrgete lillede peenras ja ‘Younique Red’ täitis koha, mis oli tühjaks jäänud.
Reede hommikul tööle sõites nägin, et teeäärses metsanoorendikus on ämblikud korralikult tööd teinud ja kui päike nende kastes sätendava vaeva üle ka kuldab, siis on vaated lausa hunnitud. Mul ei olnud laupäeval varase tõusmise jaoks rohkem motivatsiooni vajagi. Ajasin end kell seitse püsti ja umbes poole kaheksa paiku olin juba rattaga liikumas. Jaa, meil on nüüd jalgratas! Kõigepealt vaatasingi ämblike töö üle.
Seejärel otsustasin, et sõidan veel ühe langi juurde. Olin seal alles hiljuti väga palju liblikaid näinud ning lootsin seda ka seekord. Ma ei pidanud pettuma! Väikeseid siniseid tegelasi olid kõik kohad täis. Taustaks oli õitsev kanarbik. Imeline!
Ahjaa, vahepeal käisin Ahja jõe ääres ka ära. Üks suur kiil vuras seal vahetpidamata ringi, aga pildile ma teda ei saanud. See-eest poseeris pardiema mulle päris kenasti.
Kuulsin, et keegi teeb kusagil kõva häält. Otsisin silmadega ja leidsingi ühe silueti eemal männi peal. Päike paistis tagant, kahjuks. Tegin pildi ära ja üritasin lähemale minna. Kuigi lind tegeles muidu peamiselt enda puhastamise ja koristamisega, siis minu lähenemiskatse talle ei meeldinud üldse ja ta lendas minema. Ah, kui suur ta oli! Lennates tegi ta teistmoodi häält. Kuna ma linnuhääli ei tunne (miks ometi?), siis ma ei saanudki teada, kes see oli. Kodus vaatasin pildi pealt järele. Juhuu, olin pildile saanud musträhni! Ma pole teda varem isegi mitte näinud, pildistamisest rääkimata.
Musträhn. Tartumaa, 12.08.2017
Kübassaare tuletorni poole sõites nägime tee ääres sookurgi. Tagasiteel tegime väikese peatuse, et kured pildile püüda. Pisut kaugele nad ju jäid, aga pole hullu, küllap järgmisel korral tabame neid paremini.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén