Üle pika aja oli hommik jälle päikeseline. Oli kohe rõõm üles tõusta. Ja veel suurem rõõm rattale hüpata ja metsa vahele tuisata. See rõõm ei jäänud viimaseks! Pärast seda, kui ühel hommikul täieliku üllatusena musträhni kohtasin, olen teda ikka ja jälle otsimas käinud. Ta elab kusagil seal Põlvamaa metsavahes, kus me rattaga sõita armastame. Kuulnud olen teda seal vist küll iga kord, näinud vähem ja normaalselt pildile saanud üldse mitte.

Rähne on sealkandis üldse palju. Alles hiljuti mängisin seal ühe hallpeaga. Suur-kirjurähne on ka piisavalt.

Jalutasin pisut mööda metsavahelist teed edasi-tagasi. Päris suur rohu sisse ei tahtnud minna, sest kõik oli kasteselt märg. Ühe puuotsas jäi silma uudishimulik punarind.

Üldiselt oli väga ilus hommik. Päike paistis ja kuldas kogu maa üle.

Tagasiteel kuulsin mingit kahtlast hüüdu. Otsisin silmadega sõidu pealt, kust see hääl tuleb, ja leidsingi.