Täna istusin nõlva peal pingil ja vaatlesin võsa ning söötsin sääski, fotokas muidugi käes. Ja äkki nägin midagi punast! Kes see siis on? Ärevusega ei suutnud ma isegi normaalselt teravustada. Olin täitsa unustanud, et ilm on natuke hämar ja võiks fotokat natuke aidata. No igatahes, see punane oli karmiinleevike!
Hommikul oli naabri aias üks valge-toonekurg. Lihtsalt seisis. Varsti oli neid juba kaks! Ja veel natuke hiljem lamasid nad maas. Ma pole varem lamavaid kurgi näinud, aga küllap on see uus mood.
Mõned nädalad tagasi käisin tööasjus Saksamaal Kölnis Interzumi messil. Ei, ma ei taha siin praegu oma tööst rääkima hakata. Pigem tahan rääkida sellest, mis mulle silma hakkas. Kohe meiega samas hallis oli üks vahva näitus, mida käisin päris mitu korda vaatamas.
Mulle meeldis siit näiteks vanadest jalgrattaraamidest tehtud mööbel. FormsitzDesign kodulehelt saab selliseid toole endalegi tellida. Isegi oma jalgrattast, kui see nii armsaks on saanud. Odav see lõbu pole, aga välja näeb igatahes väga äge.
Silma jäi ka savist kõlarikomplekt Mapuguaquén. Nende kohta saab rohkem infot Documentarty Design’i kodulehelt. Jällegi ma ütleks, et kõlarid näevad väga ägedad välja. Kuna need on võitnud mitmeid auhindu, siis võiks loota, et need ka kõlavad hästi. Saadaval nii mono, stereo kui ka 2.1 kõlarisüsteemina. Wifi!
Kahjuks ma enam täpselt ei mäleta, mis teema nende teksakiududega oli. Kui vaatan, kes kõik eal näitusel esindatud olid, sobiks need kiud ainult selle juurde: http://www.denimx.nl aga tegelikult ma ei tea, kas see on õige.
Väga vahva asi oli samblast vaip (Studio M. Bellinghausen):
Tekstiilijääkidest vaip on valmistatud tootmisjääkidest. Seda saab tellida, kuid hind paneb mind küll pikali kukkuma. 150 cm vaip, mille eest küsitakse 1250 eurot – kõlab metsikult, aga kõigel pidi ju oma ostja olema.
Taaskoodud tekstiil
Huvitavad värvilised punutud lambid olid ka:
Sel aastal oli kõige esimene avaneja iiriste hulgas ‘Brassie’. Minu lemmik ‘Gingerbread Man’ kasvab meil praegu juba kahe koha peal.
Juss on meiega koos elanud alate 2012. aasta septembrist. Sündis ta sama aasta augustis ehk praeguseks ei ole veel viie aastanegi. Sellest hoolimata kimbutab teda miski, mille kohta ei oska isegi arst midagi asjalikku arvata. Esmaspäeval oli Jussil üks väga halb päev. Tema jalad ei kandnud õieti ja ta liikus ringi nagu joobes. Õnneks sai ta jalad peagi uuesti alla. Mõned päevad söötsime teda süstlaga, kuid neljapäeva õhtul tõestas ta meile, et saab ise pasteedilimpsimisega hakkama. Nüüdseks on tal veel vaid suu kogu aeg avatud. See ei sega tal vahepeal natuke hulluks minemist ja mööda aeda ringi tormamast. Aednikuks olemisega saab ta ka ikka ideaalselt hakkama.
Kauni kanepilind laulis õitsva õunapuu otsas:
Selle nädala veetsin tööasjus Saksamaal ning koju jõudsin alles laupäeva pärastlõunal. Minu õnneks oli ka pühapäev imeliselt soe ning ma sain sellel aastal esimest korda muru niita. Jaan tegeles tiigi ääres pumbaga ning õhtul said lillepeenrad kauaigatsetud vett.
Hommikul nägin akna taga ühte uut tegelast, keda ma varem ei olnud märganud. Õhtul oli neid juba mitu.
Nädalavahetus oli imeline! Lõpuks ometi viitsisin ma lilledest mõne pildi teha ja lillepeenardes umbrohtu kitkuda.
Maikuu esimesel nädalavahetusel olid jälle kohal kuldnokad, keda vahepeal päris pikalt ei näinud. Sel aastal polnud me varem ka suitsupääsukesi näinud.
22. aprillil 2017 Eesti Rahva Muuseumis
Käisime vaatamas nii peaproovi kui ka etendust. Pilte sai ka mõlema ajal tehtud ja seetõttu juhtus see, mida meil veel kunagi varem ei ole juhtunud – kaamera mälukaart sai täis. Seepärast ei saanud ma viimastest kollektsioonidest etenduse ajal enam normaalselt pilte teha. Proovi ajal asusin pildistamise jaoks kehvemas kohas ega olnud valmis kuigi hästi modellide tegevusele reageerima. Nii ongi viimastest kollektsioonidest pildid kehvemad ja neid on ka vähem.
Mood-Performance-Tants 2017 pildid on teie ees:
Aias lendas täna ringi teinegi huvitav tegelane – punarind:
Täna tekkis tunne, et fotoaparaat peaks kogu aeg käes olema. Nägin tutt-tihast meie akna all ainult korraks. Õnneks sain mõned pildid siiski tehtud.
Täna oli jõekohal kisa päris vali. Kohal oli terve hulk naerukajakaid.
Kõige rohkem pilte on mul muidugi Donnast, aga alles hiljuti sain pildile ühe naabruses elava kena noore koera ja nüüd ka ühe vanema koeradaami. Lubage esitleda, see on Steffi:
Me ei olnud Donnat juba peaaegu kaks kuud näinud. Ega ta kasvult palju muutunud ei olegi, aga kasukas tundub tal küll värvi vahetavat. Vahepeal oli ta täitsa rebane. Nüüd enam mitte.
Sellekevadised paraadfotod:
Läksin täna jõe äärde parte pildistama, kuid ühel hetkel pöörasin end hoopis maa suunas. Mu salapalveid oli kuulda võetud! Jaa, seal kase otsas olid siidisabad! Ma olen neid nii palju fotodelt imetlenud ja unistanud, et saaksin ise ka selliseid värvilisi pilte teha ja nüüd saingi selle võimaluse. Siin nad on:
Täna olid kohal nii hallhaigrud kui ka sinikaelad.
Vaatasin täna pisut tõsisemalt suur-kirjurähni fotodele otsa. Selgub, et need kaks, kelle sepikodasid ma metsas tean, on mõlemad emased. Meie aias liigub aga mõlemaid: nii punase kuklaga isaseid, kui ka punase kuklata emaseid.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén