Pühade puhul paistis päike täna eriti ilusti ja küttis toa väga soojaks. Tekkis vastupandamatu tahtmine jõeäärde pajuvõsa vaatama minna. Ma ei olnud küll varem märganud, et meil pajutibusid oleks, kuid otsustasin siiski üle kontrollida. Minu rõõmsaks üllatuseks midagi ikka oli. Jalutasin paraja ringi ümber meie pajuvõsa ning lõikasin mõned oksad juba kaasa. Kuna lumi kandis väga hästi, siis tegin väikese tiiru ka naaberkrundi pajude juurde. Kaugemalt vaadates tundus mulle, et just seal on üks ahvatlevalt ilusate tibudega põõsas. Läksin lähemale ning minu kurvastuseks selgus, et lähedalt vaadates ei ole asi üldsegi nii ilus. Isegi pajuvõsas kehtib elutõde, et kaugelt ahvatlevana tunduv võib lähedalt osutuda sisutuks ja mõttetuks.
Autor: Sille
Igal hommikul käin enne tööle minekut maja taga, et lindudele süüa viia. Nii ka 7. märtsil. Minu ehmatuseks ootas mind õues maja ukse ees hiir. Ei, ta ei olnud elus ja ta ei olnud ka kindlasti ise otsustanud, et tahab seal oma lõppu oodata. Keegi oli ta sinna toonud. Kahtlustan naabri kassi!
Igal hommikul läbin autoga tööle sõites ühte ringteed. Olen selle talvega juba harjunud, et see võib väga libe olla ning võtan tavaliselt juba kaugel hoo maha. Nii ka seekord. Lohkva poolt tuli mingi auto, millele pidin teed andma. Kõik oli ilus ja ma olin juba peaaegu jälle edasi liikumas, kui toimus väike kokkupõrge. Ma ei tea, millega minu taga sõitja tegelenud oli, kuid kuidagi oli suutnud ta mind või minu pidurdamist mitte märgata ning sõitis mulle tagant sisse. Mis porno see oligi: tagant sisse panema? Väike vaatlus tegi selgeks, et kärukonks päästis mind täielikult ja karistas tähelepanematut liiklejat piisavalt – tema auto küljes oli plastmass korralikult ribadeks.
Tuju oli igatahes väga hea – midagi tõsist ei juhtunud, tõeline kergendus!
Sünnipäev reedel on päris tore. Töölt koju sõites oli lausa tunne nagu pühad oleks tulemas. Tundus nagu oleks tööpäev eriliselt lühike olnud – päike paistis veel nii ilusti.
Jaani kingitud imelise kollase roosikimbu kõrval kahvatusid kõik teised lilled. Muidugi, tegelikult on kõik lilled ilusad ning terve tuba sai lilli täis, kuid eks armastusega kingitud lilled on ikka kõige ilusamad. :) Sel aastal oli paljuski kollaste lillede aasta.
Õhtul tegime pisut ettevalmistusi hommikuks, sest laupäeval oli meil minu sünnipäeva puhul avatud uste päev. Mul on väga-väga hea meel kõigi üle, kes kohale jõudsid. Küll on hea, et mu sünnipäev on talvel. Suvel oleks siin vist autode parkimisega veel raskem olnud. Praegu saime kasutada neid nurkasid, kus teadsime, et inimesed niikuinii ei käi. Mingil hetkel peame vist ikkagi parkla laiendamise peale mõtlema. Igatahes praegu saime hakkama ja päev oli mõnus.
Pühapäeva hommikul ärkasime taas vapustavalt päikeselisse päeva. Tegime väikese hommikusöögi ja sõitsime siis natuke ringi, et nautida ilma, loodust ja linde.
Juba eile pärast teatrist tulekut alustasime ettevalmistustega uute pereliikmete võimalikuks saabumiseks. Täna läks töö suure hooga edasi.
Edit (6. märts 2013): diivan ja kirjutuslaud on saabunud ja naudivad oma kohta meie hütis. Kass peab nii diivanit kui lauda täiesti omadeks ja vaatab meid väga imestunud pilgul, kui me üritame kumbagi neist kasutada.
Laupäeva hommikul otsustasime natuke loodusesse jalutama minna. Umbes nagu vanasti algklassides – matk loodusesse “Tere, talv!”. Hästi natuke oli libe, aga saapal naelu välja keerama ei pidanud. Saime vaid natuke jalutada, kui märkasime tee ääres korralikku songermaad. Pisut eemal oli teinegi. Teiseltpoolt teed tuli “maantee”. Sead olid endale raja sisse tallanud ja maad tuhnimas käinud. Ei olnud ei kärss kärnas ega maa külmunud.
Peagi hakkas päike paistma ning tegi olemise veelgi mõnusamaks. Aeg-ajalt seisatasime ja kuulatasime, kuid tundus, et linnud ei pea mõnusast talvisest ilmast midagi. Kõik oli vaikne. Selle asemel jalutasid meile vastu kaks koera. Mõlemad olid parasjagu argpüksid: üks keeras koju tagasi enne kui meieni jõudis ja teine läks meist mööda ning julges ainult selja tagant lähemale nuuskima tulla. Pildistasime hoopis mändide ilusaid tüvesid ja jalutasime üha edasi. Mingil hetkel kuulsime lisaks vaikusele ka mingeid helisid. Linnud! Kõrgete mändide ladvus oli neid küllaltki raske leida, kuid kuulda olid nad küll!
Mõne aja pärast otsustasime siiski koju tagasi pöörduda. Endomondo ütles, et läbisime 4,56 km, aga pean tunnistama, et panin selle alles postkasti juures käima. Seega pisut võib juurde mõelda. Kokku tarbisime värsket õhku üle pooleteise tunni. See mõjus mu nohule väga hästi. Saan nüüd jälle täiesti normaalselt hingata. Sellele toimele aitas kaasa reedeõhtune saun ja Vipise ninatilgad, mida pole pärast jalutuskäiku enam vaja läinud.
Pühapäeva õhtu veetsime Vanemuises Cabaret’ vaadates. Kahjuks pettusime.
Nädalavahetusel käisime päälinnas. Hea kombe kohaselt tuleb ju kohvikusse ja loomaaeda minna. Täpselt seda me tegimegi! Minu jaoks oli lumises loomaaias jalutuskäigu kõrghetk üks mängiv ilves. Käpad käisid sama kiiresti nagu Jussil, ainult kass ise oli märksa suurem. Kahjuks oli loomi näha suhteliselt vähe – talv ikkagi.
Õhtu möödus soovisaate stiilis muusika seltsis. Youtube lahutas meie meelt täie raha eest.
Laupäeval võtsime köögi lae tõsiselt ette. Olgem ausad, lagedega on siin majas igal pool suhteliselt halvasti, aga köögi lagi oli puhas porno. Nii porno, et arvasin, et pole sellest isegi mitte pilti teinud. Leidsin siiski kõige esimeste piltide hulgast ühe sellise, kust oli võimalik lae algset nägu tuvastada.
Jõupaberit hoidvad teibiribad kippusid aeg-ajalt järele andma ja nende all olevate laudade vahelt pudises vahel sodi. Kõigest hoolimata oli väljanägemine see, mis meid kõige enam häiris. Järelikult oli uut lage vaja.
Väike pildiseeria uue lae sünnist:
Hämmastav, aga tänaseks olen veendunud, et üks mõnusamaid talviseid tegevusi on lume koristamine. Isegi tänase suhteliselt märja ilmaga, mil lumi ei olnud eriti paks, kuid see-eest väga raske, oli mõnus õues labida ja luuaga möllata. Ühelt poolt sai majaesine korralikuma välimuse ning teiselt poolt sai ka väikese kehalise koormuse ehk kogu tegevus oli ka trenni eest. Mis saab veel parem olla?
Tänasest alates on ka minu vanal juustul windows 8.
Milline mõnus nädalavahetus! Reede õhtul käisime Vanemuises “Memory 2013” kontserdil. Ei ole vist mõtet pihta hakata Gerli Padari ja Tanja Mihhailova kiitmisega, sest see kestaks siin mitu lehekülge. Nad on lihtsalt nii head! Kuigi pärast korralikku tööpäeva on vaja end korralikult kokku võtta, et kusagile minna viitsiks, olime mõlemad väga rahul.
Pärast kontserti tuli Jaani poeg meile külla ja isa-poja vestlused olid nii intensiivsed ja pikad, et kui mina laupäeva hommikul ärkasin, ei olnud nemad veel lõpetanud.
Laupäeva õhtupoolikul tulid juba järgmised külalised. Seekord minu õde koos oma lastega.
Selle aasta esimene kaduneljapäev.
Eile surfasin terve tunni mööda Abakhani, et magamistuppa riidekapi uste ette sobivat kardinakangast leida. Algul jäid silma ainult väga õhukesed vuaalid. Olin juba peaaegu ühega leppinud, kuid otsustasin ikkagi veel tervele poele ringi peale teha. Pärast teisel korrusel käimist jäi silma peenetriibuline rõõmsameelne värviline kangas, mille enamus triipe olid just õiges värvipaletis. Hurraaa! Mu näost pidi vaimustus kindlasti saja meetri peale välja paistma, kuid müüja ei paistnud seda vaimustust üldsegi jagavat. Suht tujutult tõstis ta kanga lauale ja hakkas lõikama. Poole peal ohkas vaid: “Nii lai kangas!” Kassasse siirdudes oli müüja jõudnud juba kanga kogusegi unustada. Ta vabandas seda pika tööpäevaga. Muidugi, minu jaoks oli see õhtune tunnike kangapoes tõeline värviline vaheldus igapäevasele tööle, aga tema jaoks on see rutiin ja tõenäoliselt ei märka ta juba ammu enam ilusaid värve. Igatahes arvan, et suutsin talle siiski pisut positiivsust süstida, sest kassa juurest lahkudes ei tundnud ma, et tegemist oleks olnud mingi tobeda müüjaga, vaid inimesega, kes on oma päevatööst küll väsinud, kuid suudab siiki naeratada.
Kodus oli tohutu tahtmine kangast kohe mõõtu lõikama hakata. Vihkan kõveralt lõigatud kangaid, sest minu meelest rikuvad need vähemalt pool õmblusrõõmu ära. Loomulikult oli kõige suurem abiline Juss kohe platsis. Mina laotasin kanga sirgelt põrandale laiali. Tema võttis kaugemalt hoogu ja liugles kanga ühte kohta hunnikusse. Tundus juba, et selles võitluses on võitja ette teada. Asi lõppes sellega, et pidin paluma Jaanil natuke aega Jussi süles hoida. Ise muudkui lõikasin ja lõikasin. Triibuga kangast on õnneks hea sirgeks lõigata. Kui kangal servad sirged, siis vuristasin ühel kardinal kohe servad üle ka ja riputasin kardina kapile ette. Endale tundub, et rahuloluks on põhjust. Jaanile ka meeldis. Jussile meeldis samuti. Ei-ei, ta ei roninud mööda kardinat üles. Talle meeldis end hoopis kardina serva alla ära peita. Laskis pea põrandale lähedale ja nägi, mis toas toimus. Tõstis pea kõrgemale nii, et ise midagi ei näinud ja arvas, et on peidus. Laps on ikka laps.
Täna suundusin otse töölt koju ja jõudsin seepärast meeldivalt vara. Tegin pliidi alla tule ja asusin kohe teist kardinat servama. Leidsin end korduvalt mõttelt, et tegemist on väga ilusa kangaga. See Abahakanis ringi jalutamine tasus end ära. Teine kardin sai valmis ja ka ette pandud. Toal on kohe teine nägu.
Selle aasta esimene nädalavahetus möödus mõnusas kerges uneluses. Natuke sai koristatud nii toas kui ka õues. Jaan võttis kuuselt tuled maha ja mina koristasin seinapealt tähekese ära. Laupäeva õhtu veetsin arvutis fotosid koristades. Millegipärast satuvad samad fotod erinevatesse arvutitesse ja pärast ei saa keegi enam aru, kus see kõige õigem versioon asub. Tõstsin kõik fotod ühte arvutisse ja tegin esimese sorteerimise ära. Nüüd oleks vaja veel kõik kriitilise pilguga üle käia ja praht maha kustutada, siis võiks veel asjagi saada.
Fotode teema jätkus ka pühapäeva hommikupoolikul. Meil on akna taga sireli otsas lindudele nokkimiseks rasvapallid välja riputatud ja maha puistame seemnesegu. Toidulaud meelitab üha enam ja enam kostilisi. Veel kolm nädalat tagasi olin sillas, kui kohal oli 5 tihast ja 9 varblast. Nüüd ei jõua neid enam ammu üle lugeda. Lisaks tihastele ja varblastele on seal muidki külalisi. Jaan üritas neid pildile püüda ja tegi pärast Picasa programmiga lähemat tutvust. Üks külaline oli näiteks hallpea-rähn:
Koristamiseks võib nimetada ka seda, et kõik jalanõud majapidamises said üle vaadatud ja meie uude mõnusasse “riidekappi” ära kolitud. Ma armastan seda kapppi! Siiani on kõik ilusti ära mahtunud ja kõik on väga ülevaatlik. Natuke “baskets-baskets-baskets” tuleb veel lisada ja siis on ikka väga vinge.
Lausa hämmastav, aga aasta alguse väsimus ei ole ikka veel üle läinud. Täna ei olnud vaja päris pikali keerata, aga midagi asjalikku ka tehtud ei saanud. Nõude pesemist ei saa ju asjalikuks pidada.
Uskumatu, aga tänane õhtu on möödunud tõelise lössiga. Suutsin ainult oma eile valminud käteräti ära triikida ja mõnele üksikule piparkoogile glasuuri peale lasta ning magada :)
Nagu ikka algas uus aasta pauguga. Sel korral andsime ka meie sellesse oma panuse. Väikese suvilarajooni kohta oli ilutulestik väga kõva. Naabritele ka käsi pihku ja head soovid algavasse aastasse kaasa.
Päeval vaatasin lõpuks ära Raagi filmi “Eestlanna Pariisis”. Ei oskagi midagi eriti arvata. Ju peab seedima. Selle kõrvale heegeldasin käteräti pitsi valmis.
Jaan vaatas seejärel LOTR ROTKi (Return of the King) ja kohe pärast seda hakkas ETV-st “Seenelkäik” – osatakse ikka sürre filme teha meil siin Eestis! Vähemalt sai mu käteräti teine ots ka valmis. Nüüd vaja veel triikida ja üles pildistada. LOTR-i ajal alustasin punutud kaltsuvaiba tegemisega, kuid pidin villiohus tänaseks lõikamise katkestama. Hämmastav kui vähe see valge satiinist lina vastu pidas! See lihtsalt peab veel midagi head tegema, enne kui päriselt pensionile saab.
Viimase pingutusena sai tehtud süüteroose.
Kokkuvõte: esimene jaanuar möödus filmidega.