Pole juba ammu viitsinud Fimot mätsida, aga mõned varem valmis tehtud elemendid olid mul varuks. Praegu tundus sobiv aeg sinililled kõrva panna. Järelikult pidin õied kõrvarõngasteks tegema. Peale sinilillede sai veel mõned lilled ära kasutatud. Juss aitas mind pildistamise juures nii kuis jaksas.
Autor: Sille Page 29 of 35
Õpikeskkonnas Codecademy saab eesti keeles õppida html-i ja css-i ning samuti JavaScripti kasutama. Hakkasime Jaaniga mõlemad usinalt õppima ning tänaseks oleme juba rohkem kui kümme päeva järjest koodi kirjutamist harjutanud. Täitsa põnev on! Keskkond on motiveeriv ja jagab õppijale vahepeal tubliduse eest auhindu ning saadab kiitvaid e-kirju. Nagu ikka: kiida lolli, siis … Saab näha, kui kaua meil seda usinust jätkub. Arvatavasti tuleb esimene tagasilöök siis, kui eestikeelsed kursused otsa saavad.
Segane kevad on ka mind täiesti segi ajanud. Eelmisel aastal külvasin esimesed seemned ikka märtsis ja hilisemad siis aprillis nagu ette nähtud, kuid sel aastal on mul kogu aeg tunne, et ilm on omadega nii sassis, et olenemata sellest, mida silmad näevad, on tegelikult veel liiga vara midagi loota või unistada. No vot, ja nii jäi mul märtsis kõik külvamata. Panin esimesed seemned mulda alles eelmisel pühapäeval (6. aprill). Rukkililled on kõik juba ilusti oma ninad välja ajanud. Lobaoad sirguvad ka. Teisi rohelisi on veel vähem, aga küll need ka tulevad.
Lisaks tavapärasele seemnete külvamisele panin eelmisel pühapäeval mulda ka seemnemati virkliisudega. Selle sain õepojalt ja tema kaasalt sünnipäevaks. Ma pole varem sellistega kokku puutunud, seepärast on kuidagi eriti põnev. Alguses oli kästud korralikult niisutatud mullaga poti peale panna kilekott niiskuse hoidmiseks. Nüüdseks vajavad taimed juba valgust, sest on umbes 2 cm pikad.
Täna sattusime Prismas sarnaste seemnemattide peale ja muidugi tahtis üks pakenditäis (Brilliant Blue & Sunset Mix) meiega koju kaasa. Meil oli eelmisel aastal terrassi postide küljes kaks amplitäit fuksiaid. Kahjuks ei ole meil fuksiate talvitamise tarvis sobivat kohta ning nad surid välja. Nüüd täitsin amplid värske mullaga ja panin seemnematid mulda.
Kui veel Prismat kommenteerida, siis ükspäev oli mul tõsine tahtmine esimene ettejuhtuv müüja läbi sõimata, sest seal müüdi imelisi lillesibulaid. Ma ei saanud sealt kuidagi ilma ühe pojengita ära tulla. Prisma tekitab kiusatusi!
Ühel ilusal veebruaripäeval oli Cherry-s pakkumine lennusimulaatoris lendamiseks. Vahva! Eriti pikalt ei olnud vaja mõelda. Ostsin voucheri kahele ära ja mõtlesin omaette, et pakun Jaanile pojaga võimalust lendama minna ja kui Jaani poeg tõesti sobivat aega ei leia, siis võin ju hädapärast ise minna. Kodus veenis Jaan mind ümber ja otsustasime, et läheme kahekesi. Kuidagi aga juhtus nii, et voucheri kasutamine jäi suhteliselt viimasele minutile. Tänaseks oli meil lõpuks aeg kinni pandud. Pean tunnistama, et mul oli veel minneski natuke kõhe. Ma pole kunagi arvutimängudes hea rallisõitja olnud, lendurist üldse rääkimata. Otse vastupidi, võin öelda, et mu lennud on väga lühikeseks jäänud. Istusime kahekesi kokpiti, instruktor istus meie selja taga ja selgitas meile kõige olulisemaid tegevusi ning näidikuid. Kapten Jaan sai esimesena oma tiiru teha. See sobis mulle väga hästi, sain kõik õpetussõnad rahulikult ära kuulata ja läbi seedida enne kui ise juhise kätte pidin võtma. Hämmastav! Lendamine ei olegi nii võimatu! Me saime mõlemad tõelise elamuse!
Me lähme sinna veel: http://www.lennuakadeemia.ee/akadeemiast/simulaator
Katie Melua Tallina kontserdi piletid müüdi välja viie päevaga, igatahes enne kui info kontserdi toimumisest jõudis tema enda kodulehele. Seda imelikum oli näha seal päris mitmeid tühje istekohti. Üks nendest oli täpselt minu ees (ma ei saa öelda, et see mind kurvastanud oleks).
Kontsert pidi algama kell 19.00. Pisut pärast seitset õhtul astus lavale mingi noormees, kes kusagil oma esinemise jooksul ütles ka oma nime, kuid minuni see ei jõudnud. Tegemist oli end kitarril saatva undajaga, kelle pool tundi kestnud esinemises oli minu meelest üks laul, mille ta vahepeal millegipärast katkestas. Ta ise arvas vist, et esitas mitut erinevat laulu. Tema esinemine oli kannatatav, kuid omast huvist ma küll poleks tema kontserdile läinud. Aga kui noormees lõpetas, tabas meid tõeline üllatus: vaheaeg pool tundi! Uskumatu! Ma tundsin end nii nagu oleks minult minu kallist elust tund aega lihtsalt välja petetud. Asja positiivne külg on see, et tundsin end väga väsinuna ja sain noormehe esinemise ja vaheaja jooksul natuke puhata ning kui Katie lavale tuli, oli mul juba päris hea olla.
Katie esinemise kohta ei oskagi midagi öelda, see oli lihtsalt suurepärane!
Vaikselt on ka meie aias kevadet näha:
-
- Sinililled 2014
-
- Sinililled 2014
-
- Siniliiliad 2014
-
- Siniliiliad 2014
Eile käisime Tartus Sõbra keskuses bowlingut mängimas. Me polnud tõesti ammu mänginud. Vanasti oli Eedenis Forselius Bowling ja seal sai ikka käidud, aga pärast seda, kui rajalt sealt üles võeti, ei tulnud nagu pähegi kusagile mujale otsima minna. Nüüd selgus, et seesama bowlingu on Sõbra keskusesse üle kolinud, kuid nime muutnud. Nad on nüüd Fun Bowling, aga telefoninumber on sama, mis Eedenis oli.
Meil oli aeg kella kuueks kinni pandud ja jõudsime ka ilusti õigeks ajaks kohale. Meile anti mängimiseks rada 7. Päris alguses ei saanud arugi, aga selle raja punktilugemissüsteem oli vigane ning jättis osad punktid päris lugemata ning osad luges tagantjärele. Olgu, päris poolt mängulusti ära ei võtnud, aga meeldiv ka ei olnud. Teenindaja võiks vähemalt hoiatada ning täishinda ei tahaks ju ka pooliku teenuse eest maksta. Kõigest hoolimata oli meil tore ja usun, et tasub korrata.
Pärast tegime Werneris väikese eine ka. ;)
Sel aastal sain oma sünnipäeva pidada kevadel. Ilm ei olnud küll soe, kuid muidu oli kõike: tuult, vihma, päikest. Üldse oli üks tore päev ja mul on hea meel, et olenemata sellest, et me mõnes mõttes pärapõrgus elame, leidus piisavalt neid, kes kohale tulid. Jaan tegi pärast kingitustest kokkuvõtte, et kohe näha, et tegemist pole linnamutiga, sellele poleks lilleseemneid ja -sibulaid kingitud. Ootan põnevusega aega, mil saab mullas sobrama hakata!
Pühapäeval võtsime hästi vaikselt ja rahulikult ega viitsinud isegi poodi minna, kuigi see oli algselt plaanis. Vabandust, kallid töökaaslased, aga te pidite jäänustega leppima. Nojah, nii hull see asi siiski ei olnud, lihtsalt kasutasime kodus leiduvad toiduained ära ja tööl said kõik kõhud täis.
Kolmapäeval tundus mulle ilm nii kevadine ja ilus, et võtsin kaks kevadist tööd ette. Pesin raamatukogu akna ära ja rohisin natuke. Heh, päris koomiline ikka mõelda, et 12. märts saab juba rohida. Maa oli küll väga märg, aga need vesiheinad ei andnud mulle seal tulpide vahel kuidagi rahu.
Ja mis sellest ilusast kevadest nüüdseks saanud on? Eile hommikul kuulsin akna taga mingit kobinat. Kui sinnapoole vaatasin, nägin ühte sinitihast aknaraamil vasakule ja paremale hüppamas ja sisse vaatamas otsekui tahaks öelda: “Lumi tuli maha! Kas sa ei näe? Lumi tuli maha! Anna süüa!” Minul läks muidugi süda haledaks ja viisin linnukestele seemneid. Pärast oli söögimajas sihuke laat, et kõrvatropid oleks toaski ära kulunud. Täna hommikul oli 8 kraadi külma, auto tuli lumest ja jääst puhtaks kraapida. Prrr! Tahaks talvelt küsida: “Kus sa enne olid?” Aitäh, aga nüüd tõesti enam ei soovi talve. Tahan kevadet.
Täna avati Tartu Ülikooli botaanikaaias orhideede näitus, kuhu oli kokku toodud väga erinevad orhideed. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju neist on pärit botaanikaaia enda kogust ja kui palju on näitusele toodud kodudest. Igatahes oli pea igal sammul tunne, et suud ei saagi kinni panna. Vaated olid lihtsalt vapustavad! Mul oli veel koduski emotsioon täiesti laes.
Meil oli mingist inertsist kodus jälle veisehakkliha, aga no kui palju seda strooganovi ikka süüa jõutakse. Surfasin mööda netti, et mõni muu isuäratav retsept leida ning jõudsin lõpuks kartuli-hakklihavormini. Modifitseerisin leitud retsepti nii, et saaksin kasutada kodus leiduvaid toiduaineid.
Kõigepealt keetsin koorega viis suurt kartulit, kuid pärast läks ainult kolme vaja. Ju said ikka piisavalt suured kartulid. Seejärel määrisin ahjuvormi võiga ning tükeldasin sinna põhja ühe tomati. Praadisin pannil kaks tükeldatud sibulat ja natuke suitsuvorsti, et maitset anda. Kui sibulad olid klaasjad, lisasin umbes 300 g veisehakkliha ning praadisin selle läbi. Lisasin umbes 1 sl tomatipastat, pisut soola ja pipart ning umbes 1 sl peterselli ning segasin korralikult. Seejärel valasin selle ahjuvormi teiseks kihiks. Kolmandaks kihiks sai kartuliseibid. Muidugi koorisin ma kartulid enne seibideks lõikamist ära. Kartulikihi peale laotasin Gouda juustu, nii et kartulid kaetud saaks. Ahju kuumutasin 200 kraadini ja lasin vormil pöördõhuga 25 minutit küpseda.
Sellel päeval, kui eelmine pererahvas oma asjad kokku pakkis (peab tunnistama, et suhteliselt vastumeelselt) ja meile maja võtmed üle andis, nägi kööginurk välja selline:
Tänaseks on vaatepilt muutunud selliseks:
Fantastiliselt mugav on toimetada korralikult valgustatud tööpinnal! Aitäh, Jaan!
Nõude pesemine ei ole enam nii tüütu kui varem ja kokkamine on samuti nauding. Minust võib niimoodi veel asja saada.
Köögikapi arengulugu oli lühidalt selline nagu piltidelt näha:
Eelmisel aastal Taasiseseisvumispäeva öösel vaatlesime terrassilt kuu imelist tantsu jõe kohal tõusval udul. Täna, Iseseisvuspäeva eelõhtul, nautisime jõeäärest virmaliste mängu. Jaan oli kaameraga ametis:
Jätkame loomalihast toitude otsinguid. Täna katsetasime ära hakklihastrooganovi šampinjonidega. Esimene positiivne asi: suhteliselt kiiresti sai valmis (loe: ma ei surnud pärast töölt tulekut ja enne söögi valmimist nälga).
Pruunistasin umbes 200 g veisehakkliha pannil õlis, lisasin kaks hakitud sibulat, u 200 g viilutatud šampinjone ning kaks hakitud küüslauguküünt. Praadisin kuni sibulad olid pehmed. Lisasin umbes 0,5 dl tomatipastat ja 1 sl mahedamaitselist paprikapulbrit ning praadisin ca 2 minutit. Valasin juurde ca 250 ml veisepuljongit ning maitsestasin u 0,7 tl roosat soola ja 0,3 tl pipraga ning lasin veel umbes 5 minutit podiseda. Seejärel segasin kastmesse ca 1,5 dl hapukoort ja oligi olemas.
Sinna juurde sai tehtud munanuudli pesasid. Ma pole neid varem teinud, täitsa huvitav sai.
Millal ma küll viimati seepi tegin? Eelmise aasta septembris. Nüüd oli jälle seebitegemise tahtmine, aga retsepti valimine tundus väga raske. Lõpuks otsustasin meeseebi kasuks.
190 g vett
69 g seebikivi
125 g kookosrasva
150 g palmirasva
170 g palmirasva
30 g porgandiõli
25 g mesilasvaha
2 spl mett
magusa apelsini ja ylang-ylangi eeterlikku õli
Seep sai tõesti kollane. Nagu näha, pilt ka :)
Reedel valisime endale Prismas nädalavahetuseks süüa. Sealihast on ammu isu täis söödud, lambaliha on väga kallis ja veiseliha valik on kesine. Mulle jäi pihku veiseliha strooganov. Jaan vaatas mulle otsa ja küsis, kas meil muud ka kodus on. Mida muud? Ma kavatsesin seda liha ainult praadida. Aga olgu pealegi, otsisin retsepti välja ja alustasin oma elu esimese böfstrooganoviga. Liha oli mu 270 grammi. Pruunistasin selle poti põhjas 1 sl õli ja 1 sl võiga. Lisasin ühe suure tükeldatud sibula. Lisasin 2 dl vett ning maitsestasin roosa soola ja valge pipraga. Lasin kõigel korralikult haududa. Kui liha pehme lisasin 0,5 dl veega segatud 1 sl jahu. Pärast seda korraliku hulga Mexican salsat (et tooni muutus ikka näha oleks) ja “löraka” sinepit. Seejärel 100 g hapukoort ja 2 tükeldatud marineeritud kurki. Lasin kõik veel kuumaks, aga mitte keema. Valma! Minu esimene böfstrooganov oligi valmis. Keedetud kartulitega maitses täitsa mõnusalt. Võib korrata (võib-olla pisut vedelamana).
Eile õhtul käisime Vanemuise kontserdimajas ooperigalal. Mõnus õhtu!
Esinejad olid:
Pirjo Püvi (sopran)
Karmen Puis (sopran)
Jovita Vaskevičiute (metsosopran, Leedu RO)
Valentina Kremen (metsosopran)
Aldo Caputo (tenor, Itaalia)
Simo Breede (bariton)
Märt Jakobson (bass)
Vanemuise kodulehel kirjutati nii: Ooperigalal kõlavad kaunimad aariad Donizetti, Verdi, Saint-Saënsi, Bizet, Dvořáki, Bellini, Delibes´i, Mascagni ja Mozarti ooperitest.
Väga mõnusa tugeva häälega oli leedulanna. Märt Jakobson vist on meeshäältest mu uus lemmik.
Tallink saadab igal aastal oma Club One klientidele jõuludeks kinkekaardi ja meie oleme juba neli aastat järjest selle ka ära kasutanud. Ühel aastal käisime jõuluturul, ühel aastal Vasa muuseumis ja siis akvaariumis. Sel aastal ei olnud meil ühtegi head ideed ja viimase hetkeni mõtlesime ja otsustasime lõpuks minna bussiga linnaekskursioonile. Selleks hetkeks ei olnud enam eestikeelseid ekskursioone saada ja me võtsime rõõmsalt venekeelse.
Eelmisel nädalal olid suurepärased päikeselised ilmad. Laupäeval leppisime kokku, et üritame pühapäeva hommikul minna Peipsi äärde päikesetõusu vaatama. Mõeldud-tehtud! Ainuke väike pisiasi oli see, et pühapäev oli ainus päev kui taevas oli pilve ja päikest ei olnud. Aga mis seal ikka, me olime end juba üles suutnud ajada ja käisime vähemalt Mehikoormas ära.
Sel nädalal tuli ette võtta tööreis Leetu. Täpsemalt sõitsime Klaipedasse ja külastasime seal paari tehast. Pikka juttu tööasjadest pole mõtet siia kirjutada. Jõudsin linnas teha ühe väikese tiiru ja sain natukese sellest linnast ka pildile. Klaipedas oli JUBE tuul ning seepärast kestis mu linnatuur vähem kui tunni. Pärast seda pidin end umbes sama pika aja vannis soojendama. Viimased pildid on vaade Kura säärele minu hotellitoa aknast.
Tagasiteel tegime imepisikese kõrvalepõike Ristimäele:
