Mõned vihmapiiskadega õied:
Täna öösel sadas lõpuks korralikult vihma. Kuu aega põuda on päris pikk aeg. Vahepeal oli küll mõned korrad ka natuke sadanud, aga mõnda piiska ei saa ju vihmaks nimetada. Veel eile õhtul kastsin aeda, sest kõik oli tuhkkuiv. Vihmahoogude vaheajal oli õues päris mõnus. Püüdsin seekord pildile maailma läbi vihmapiiskade.
Eile olid lepalinnud meie aias aktiivsed külalised. Nad jalutasid põhimõtteliselt kogu õhtupooliku siin ringi.
Nartsiss ‘Rip van Winkle’ on üks igavesti huvitav sakiliste täidisõitega nartsiss. Ta kasvab mul päevaliiliate peenras ja jääb iga aastaga üha kehvemaks ja kehvemaks. Olen tema peale palju mõelnud ja sel aastal oli mul plaan ta välja kaevata, muld välja vahetada ning siis sibulad tagasi istutada. Arvasin, et kuna tegemist on savise maaga, siis see talle ei sobigi. Nüüd aga leidsin ühest raamatust info, et ‘Rip van Winkle’ile meeldib kõige rohkem kiviktaimlas, kus oleks suvisel ajal kuiv ja soe. No minu päevaliiliate vahel kindlasti kuiv ei ole ja muld on tõenäoliselt pigem jahe, sest see on suurte taimede varjus. Nüüd aga lugesin, et paljud madalad väikeseõielised nartsissid vajavad just sooja ja kuiva kasvukohta. Mis siis ikka, nüüd tuleb vastav koht leida.
Rip van Winkle 2014
Kivikimalase tööline lendas ümber lupiini.
Tänaseks on juba päris paljud iirised lahti.
Iga päev on uusi iirisesorte, mis on oma õie avanud. Pildistan nad küll võimalikult kohe üles, kuid siia neid kirja panna kogu aeg ei jõua. Panen parem mõned koos.
Naabrite õunapuu otsas kondas musträstas ja jäi kohe mu pildile.
Käisin täna jõe ääres linde luuramas. Vahelduseks on päris huvitav ka jalgupidi vees sulistada. Üks pisike tegelane tundis ennast seal üsna koduselt. No ja miks ta ei peaks? Kõrkja-roolind sobis sellisesse kooslusesse ju ideaalselt.
Kõrkja-roolind
Iirised on minu meelest imelised lilled. Nende õiteehitus on nii omapärane ja mitmekesine, et neid võikski vaatama jääda. Iga päevaga avaneb uusi madalakasvuliste iiriste õisi.
Sebisin täna jälle iiriste peenras ja üritasin sealt umbrohtu eemaldada, aga kuna vihma pole olnud, siis on maa nii kõva, et see on suhteliselt raske tegevus. Juba kolmas iiris on õitsema hakanud – küll nad on sel aastal ikka varased!
Mõned hilisemad tulbid näitavad alles praegu oma täit ilu. Mõneti on mul neist kahju, sest varasemad tulbid saavad alati palju rohkem tähelepanu. Praegu aga on teised õied juba huvitavamad. Proovin end siiski niipalju distsiplineerida, et nad vähemalt pildile saaks ja nö kataloogis olemas oleks.
Eelmisel reedel ehk siis 6. mail sai esimest korda muru niidetud. Nädal hiljem ei tundunud muru ka üldsegi pikk, aga piisavalt palju niidet jäi maha. Vihma pole juba ammu tulnud ja maa on kohati täitsa betooniks kivistunud. Ei jõua piisavalt palju kobestamas käia.
Kevad on olnud soe ja loodus on arenenud väga kiiresti. Nartsissid ja tulbid on teinud korraliku õitsemisralli. Piibelehed õitsevad. Hämmastav on see, et kohe varsti avab esimene iiris oma õie.
Tundub, et kõik hostad on kasvama hakanud. Mõned on küll veel nii pisikesed, et võivad vabalt märkamata jääda.
Pühapäeval tõstsime kuuse alla nõlva peale aiapingi, sest selle koha pealt on hea võsa vahtida. Võsas aga on pidevalt sebimist. Isegi ööbik on sinna laulma kolinud. Pildile teda siiski ei saanud. Ööbiku asemel olid nõus poseerima väike-põõsalind ja metsvint.
7. mail Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis
Valge:
“Experimental collection about silent, pure and sensitive state” – Morta Nakaite (Leedu)
“Succulent” – Karin Kreek
“Illusion (of adulthood)” – Cathreen Selgis
Must:
“MUST JOON” – Krete Beljaev, Manni Aia & Kätrin Beljaev
“Oma mõtete vang” – Laura Viia
Puu
“Kaasiku taga kuusikus” – Liisbet Saue
“MMinimalism” – Elise Kruusel & Lisette-Maria Puhalainen
Vesi:
“Element M” -Diana Kivits
“Girls from the reef” – Elina Heilanen (Soome)
Noorus:
“I love you ‘till death” – TKK Tektsiiliosakond
“God save the punks” – Liucija Kvasyte (Leedu)
Mul on siiralt hea meel, et järjekordne Pythoni kursus on jälle lõpule jõudnud. Seekord oli see ootamatult kerge! Teiste kursuste koduste ülesannetega olen ikka maadelnud ja vahel isegi mitu õhtut mõelnud, aga seekord oli kõik kuidagi imelihtne. Ei teagi nüüd, kas asi on selles, et Python hakkab tuttavaks saama või on SQL nii lihtlabane asi? (No kuhu see 0,9% siis jäi?!)
Võtsin täna õhtul kaamera ja läksin jalutama. Õigem olek vist küll öelda, et läksin lonkima, sest just seda ma tegin. Peaaegu kahe tunniga peaaegu kuus kilomeetrit ei anna kuidagi mingit muud mõõtu välja.
Mets oli kisakõrisid täis. No olgu, tegelikult ma ju neid vaatama ja kuulama läksingi.
Meie abajas on hetkel tõeline konnatiik. Lisaks konnakudule on seal ka korralik hulk mõnusalt päikeses peesitajaid ning ka neid, kes üritavad veel endale kaaslast leida. Hääli kostab igasuguseid.
Suutsin neljapäeval mingi viiruse hankida ja veetsin terve reede voodis pikali. Tegelikult isegi mitte reede, vaid lausa neljapäeva õhtust laupäeva hommikuni.
Tänane ilm on imeliselt soe ja käisin juba hommikul vaatamas, kuidas mu haigusest vaevatud keha sellesse suhtub. Väga mõnus oli! Loomulikult oli mul fotokaamera kaasas ja praegused õied said jäädvustatud.
Vahepeal on mitu päeva vihma sadanud. Ei, mul ei ole üldiselt vihma vastu midagi, saabki kõik puhtaks. Natuke muidugi oli kahju ka, sest õues peale rohelise midagi muud huvitavat ei olnud. Täna õhtupoolikul paistab jälle päike ja nartsisside esimesed õied on ka lahti läinud. Mõned varased tulbid on ka juba täitsa värvilised. Tulp ‘Giuseppe Verdi’ näiteks on meil täitsa esimest aastat.
Kui ma harakat näen, tuleb mul alati Hunt Kriimsilm meelde:
Meie iga-aastane naaber on tagasi. Kui me siia kolisime, siis tõstis üks kanepilind meie peale kõvasti häält. Ju ta arvas, et oleme tema territooriumile sisse tunginud. Eks ta õige oli. Nüüd aga saame enamasti ilusti kõrvuti hakkama.
Tegin väikese tiiru jõe äärde ka. Lahe peal ujus veel üks sõber. Kahjuks hakkas ta mind küll õige pea kartma ja väga ilusat pilti temast ei saanud.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén