Meie lillepeenras elab üks ilus konn. Tema suurim probleem on see, et ta kui ma peenrast möödun, kipub ta end nähtavaks tegema ja ringi hüppama. No ei meeldi mulle see, kui mind ehmatatakse. Viimasel ajal olen tema etenduseks juba valmis ja asi pole enam nii hull. 100% kindel ma ei ole, aga arvan, et tegemist on rabakonnaga. Küll oleks tore, kui keegi tarkpea kõik meie konnad, kiilid ja ka muud putukad ära määraks.
Eile sõitsime Viljandist Tartu poole ja nautisime kogu sõidu aja täiesti imelist õhtuvalgust. Mõned peatused tegime ka, et seda ilu natukenegi pildile püüda.
Mu vanemate juures on sellest nädalast uus nunnu. Nimeks on tal Donna ja loomulikult ei saanud me edasi lükata seda, et teda vaatama minna. Esimesel võimalusel olime kohal ja jäädvustasime väikese tüübi piltidele, et hiljem tema kasvamist meenutada saaks.
Juhuu!
Üleeile avastasin, et ühte minu tehtud ja siin lehel avaldatud fotot on Instagramis kasutatud ilma minu loata ja mind ära märkimata. See, et pilt on tehtud mustvalgeks, ei tee seda veel kellegi teise fotoks. Tundsin end sel hetkel ikka täitsa halvasti. Piinlik on selle juures veel, et seda on teinud üks ansambel ehk siis inimesed, kes peaksid autorluse ja loominguga väga hästi kursis olema. Saatsin samast kontserdist pildi nende Facebooki lehele. Kui nad oleksid kasutanud seda konkreetset neile saadetud pilti mujal, saaksin vist ka veel aru, aga praegu tunnen, et ei ole õige võtta minu lehelt pilti ja seda oma Instagrami lehel avaldada ilma minu loata. Mina ju nende kontserdi eest maksin, mitte ei käinud aknast sisse piilumas. Kui oleks ilusti küsitud, siis oleksin tõenäoliselt heast meelest veel teisigi pilte pakkunud, mida ma kusagil avaldanud ei ole ja seda täitsa tasuta. Nüüd aga on mul tunne, et minult on varastatud. Tagantjärele tekkib küsimus, kas nad kasutavad ka ABBA lugusid ilma loata?
Kõnealune ansambel meeldis mulle varem väga… Nüüd? Ei teagi enam… Paha tunne on…
Eks need asjad, mis on tuttavamad, jäävad ikka paremini silma. Täna näiteks märkasin joonist, kus on paljud tüpograafiaga seotud terminid ühte kohta välja toodud. Mulle meeldivad sellised ülevaatlikud asjad.
Pealegi sobib see ideaalselt tüpograafiakursuse meeldetuletuseks.
Meil kasvab roosipeenra otsa peal üks suur põõsas punet. Kui pune õitseb, on see nii liblikate kui ka mesilaste-herilaste hulgas äärmiselt populaarne. Täna näiteks märkasin mingil hetkel seal korraga lausa kolme päevapaabusilma.
Tagantjärele võib öelda, et tegime reedel väikese tunne-oma-kodumaad tuuri. Kõigepealt võtsime suuna Türile, siis käisime minu vanemate juures ära ja kui olime Viljandisse jõudnud, siis arvas Jaan, et Kolga-Jaani kaudu oleks ka huvitav koju sõita. Täpsustades tuleb öelda, et esimese peatuse tegime juba enne Põltsamaad, sest tee ääres oli nii ahvaltevalt sinine rukkilillepõld, et seal lihtsalt oli vaja pilte teha. Õnneks oli meil ka statiiv autos ja nii saime ise ka pildile.
Türil käisime vaibapoes tagavarasid täiendamas. Kui Viljandist oli juba suund Kolga-Jaanile võetud, siis tundus ainuõigena väike peatus Parika järve ääres.
Ja kui me juba Kolga-Jaanis olime, siis tegime seal ka väikese peatuse ning käisime minu vanaema-vanaisa haual. Villem Reimani haud jäi ka silma.
Kolga-Jaanist sõitsime edasi Tartu poole läbi Lalsi ja Meleski. Mingil hetkel küsisin Jaanilt naljatades, kas edasi läheme Rannu kaudu ja nii see läkski. Saigi paras tunne-oma-kodumaad.
Ma olin varem oma teadlikus elus täpselt ühe korra Narvas käinud ja neljapäeval sai see fakt muudetud – tegime väikese Ida-Virumaa ekskursiooni. Eestimaa on ikka imeilus!
Esimesena jäi teele ette Pagari mõis. No tegelikult päris ette ei jäänud, aga ma olin eelmisel õhtul jälle pikalt ninapidi kultuuriväärtuste nimekirjades tuhninud ja endale Pagari mõisa kirja pannud. Juba päris mitu aastat tagasi hakkasime Vikipeedia jaoks pildistama ja kuigi esmane tuhin on möödas, teeme seda vaikselt ikka veel. Seepärast tuli Jõhvi maanteelt natuke kõrvale keerata, et Pagari külla jõuda. Pagari mõisa kohta kirjutab mois.ee portaal, et see on rajatud 17. sajandil. Peahoone on aastal 1877 ehitatud hilisklassitsistlik puithoone. Hoone katuseääri ja kolmnurkfrontooni kaunistab hammaslõikeline friis.
Kuna ma juba mois.ee-le viitasin, siis pean vajalikuks veel lisada, et seal on pilt, millel on väidetavalt Pagari mõisa ait, kuid Kultuurimälestiste riikliku registri põhjal on sellel pildil hoopiski tõllakuur. Seepärast nimetasin ka mina selle hoone pildil tõllakuuriks.
Lisaks mõisale asub samas külakeses veel Vabadussõja mälestussammas ja ka kool on Kultuurimälestiste registris.
Narva on Eesti suuruselt kolmas linn, peale selle idapoolseim, kuid ei ole Ida-Virumaa maakonnakeskus. Selleks on hoopis Jõhvi.
Narvas pidime kõigepealt ennast tankima ning seejärel suudusime Hermanni linnusesse. Jõudsime sinna suhteliselt hilja ning seepärast eriti ekspositsiooniga tutvuda ei saanud. See-eest jõudsime aga ronida Pika Hermanni tippu. See oli paras ronimine ja ma pean tunnistama, et ma polnud selleks üldse valmis. Pidin üleval lausa korralikult hinge tõmbama, sest loomulikult ei olnud mul jälle juua kaasas. Samal ajal kui mina seal ähkisin, tegi Jaan torni galeriist avanevatest vaadetest pilti:
Jalutasime linnuse ümbruses veel pisut ringi ja nautisime ilusat ilma ja kaunist linna.
Seejärel võtsime suuna Kreenholmi manufaktuurile. Vahtisime suud ammuli seda piirkonda ja sealseid hooneid. Ei oskagi ette kujutada, milline sealne elu olla võis. Punastest tellistest hoonetel oli väga huvitavaid detaile. Jalutasime ümber ühe hoone päris pikalt ja ehitasime õhulosse, kuidas sellist hoonet saaks kasutada. Sel hetkel me veel ei teadnud, et tegemist on Kreenholmi direktori Karri elamuga.
Ka teised Kreenholmi hooned olid pilkupüüdvad ja imposantsed. Tehaste ala on igapäevaselt suletud, aga avastasin, et Narva muuseum teeb sinna pühapäeviti ekskursioone. Ma pean sinna saama! Igatahes praegu tegime pilti nii nagu aia tagant võimalik oli.
Üldiselt jääb mulje, et Kreenholmis oli kõik olemas: vabrikud, elamud, klubi ja isegi arestimaja.
Järgmisena tahtsime suunduda Narva-Jõesuusse, aga veel enne sattusime ühe hämmastavalt kauni vaate peale:
Narva-Jõesuus käisime tõesti ainult korraks rannas jalutamas ja jäätist söömas. Kell oli juba päris palju, aga rannas oli rahvast veel piisavalt palju. Saame nüüd öelda, et oleme ka mere ääres ära käinud sel aastal.
Tallinn-Narva maanteele paistab Sinimäe külas asuv vaatetorn. See tundus nii ahvatlev, et otsustasime vaadata, kuidas sinna ligi pääseb. Ühes kohas nägime teeviita, aga pärast seda sõitsime ümber torni ega saanud ikka aru, kuidas torni saaks. Lõpuks küsisime ühe kohaliku käest.
Sillamäe on järjekordselt üks selliseid linnu, millest olen ainult läbi sõitnud. Midagi ilusat mul Sillamäega siiani ei assotsieerunud. Aga nagu öeldakse, on oma silm kuningas. Teadsin, et kusagil keset Sillamäed on üks tänav, mis on korda tehtud ja peaks päris hea välja nägema. Seda tänavat läksimegi otsima. Tegemist siis Mere puiesteega.
Ka Sillamäel ei saanud me kuidagi Ida-Virumaa ilust mööda vaadata. Ise kaugemal elades ja Ida-Virumaaga mitte kursis olles jääb üldiselt mulje, et seal on kõik halvasti, räämas, kole jne. Jaa, võib-olla tõesti ei ole kõik kohad nö euroremonditud, aga kui silmad lahti teha, siis on seal ikka tõeliselt kauneid pärle. Olgu näiteks seesama Sillamäe kesklinn – milline huvitav arhitektuur ja detailid!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et algselt oli mul käes hoopis teine kivi, millele makrameest ümbris teha. Kahjuks said paelad natuke lühikesed lõigatud ja siis pidin ma nö plaan B välja mõtlema. Lõpptulemusega olen ise täitsa rahul.
Bumblebee jasper – on see siis jaspis või päriselt ei olegi? Ei mina tea, ma pole mingi kiviteadlane. Mulle meeldib selle kivi välimus. Kollane toon tuleb kivi väävlisisaldusest. Väidetavalt aitab see kivi allergiate, kõhuprobleemide, närvisüsteemi- ja südameveresoonkonnahäirete puhul. Lisaks aktiveerib see sakraal- ja päikesepõimiku tšakraid. See aitab muutustega leppida, leida uusi võimalusi, tõsta enesehinnangut ja teha otsuseid ilma emotsioonidesse laskumata.
Liblikaid on praegu aias rohkem kui varem.
Mitu päeva rügamist tähendab seda, kui on plaani võetud aias kõik servad ja põõsaalused korralikult ära pügada. Sinna hulka kuuluvad ka peenarde servad ja tegelikult isegi peenrad ise, sest kuidas sa ikka jätad peenra rohimata kui serv juba korras on. Kui siis veel lisaks tahetakse mõned kohad ära multšida ja sellepärast peab aianduskeskusesse multši järele minema, sest kodus on ootamatult kogu varu otsa saanud, siis pole üldse vaja imestada, kui veel uusi taimi ka istutama peab hakkama. Ja nii ongi mitu päeva rügamist garanteeritud. Õnneks on tulemus selline, et paitab nii silma kui ka hinge.
Täna oli meil aias üks tõeline putumutukate päev. Alustuseks kohtusime emase väikekõrsikuga.
Pisut hiljem nägin imeilusat sinist liblikat lendamas. Ta ei olnud küll nõus oma täies ilus poseerima ja pani avas tiivad ainult lendamise ajaks. See väike ilus sõber on ogasäär-sinitiib. Kahjuks jättis tema maandumispaiga valik ka soovida. Ma oleksin eelistanud teda kusagil lillekese peal pildistada ja mitte oma aiasandaalis jalal.
Seejärel kohtusin veel ühe väiksemat sorti tegelasega, kes mulle siiani oma nime veel avaldanud ei ole.
Pisut hiljem nägime palju suuremat tegelast. Kui me nüüd õigesti aru saime, siis oli see harilik lauluritsikas, kes meie päevaliilia õies mõnuga heamaitsta lasi. Jaan tegi temast fotosüüdistused:
Tavaliselt oleme Stockholmis käinud Tallinki Club One’i pakkumistega aastavahetuse paiku või kõige hiljem märtsi lõpus. Juba ammu tahtsime ka suvist Stockholmi näha ning kuna me sel suvel kusagile kaugemale niikuinii ei lähe, otsustasime Stockholmis nüüd ära käia. Minu jaoks on laevaga Rootsi sõites kõige toredamaks osaks just sealsed skäärid. Laevasõidust veel nii palju, et seekord olime A klassi kajutis, kuid tundsime igal sammul, et talvine delux kajut oli meid ära rikkunud. Alla selle enam ei tahakski reisida.
Nagu ühel laevareisil vett veel vähe oleks, valisime ka päevaseks linnas olemise ajaks laevareisi. Ehk siis vaatasime Stokholmi veelt. Valisime selleks Stromma “Under the Bridges tour”-i. Kuna meil oli see varem broneeritud ja olime piisavalt varakult kohal, saime ka ilusti laevale ja kohad akna all. Tundus, et on päris popp tuur, sest laev oli päris täis. Kõrvaklappidest sai ümritsevate vaatamisväärsuste kohta kuulata ka eesti keeles.
Ilm oli super ilus nagu piltideltki näha ning stockholmlased tegelesid selle nautimisega. Nägime nii purjetajaid, kaljuronijaid kui ka lihtsalt päevitajaid.
Loomulikult nägime palju ilusaid hooneid. Paljusid neist oleme oma varasematel Stockholmi külastustel maa pealt näinud ning teine vaatenurk oli päris tore.
Ja muidugi nägime ka ilusat loodust ja lihtsalt huvitavaid kohti. Näiteks sõitsime läbi lüüsi.
Refereeritud ajakirjast DIGI november 2015. Autor Oliver Hainsalu.
Saab teha kõikvõimalikke retsepte. Näiteks, et veebisaidile tulevad positused tuleks kohe ka Facebooki ja Twitterisse
Saab siduda dlvr.it oma saidi RSS-vooga ja postitusi ajastada, et ei tekiks ülejagamist (liiga palju infot korraga)
aitab sotsiaalmeedia strateegiaid analüüsida ja hinnata. Saad vaadata, mitu korda mõnda konkreetset linki on sotsiaalmeedias jagatud.
aitab twitterit paremini kasutada. Twitteri enda tööriist.
kogub kokku veebilingid ja mõtted, mida soovid jagada ning aitab neid ajastada ja hajutada, et saaksid rohkem publikut püüda. Erakasutuseks tasuta
lihtne sotsiaalmeedia statistikamootor, mis jälgib, kuidas sinu saidil ja jagatud sisul veebis läheb.
sotsiaalmeedia haldamise tööriist, mis koondab kõik kanalid kokku ühte lihtsasse süsteemi.
arvutab algoritmide abil parima aja twitteris säutsu tegemiseks. Saadaval vaid äriklientidele ja tasulisena.
kõik-õhes-tööriist äriklientidele, et monitoorida ja hallata sotsiaalmeediat, statistikat ja SEOd. Põhiosa tasuta.
Instagrammi haldamiseks mõeldud veebipõhine tööriist. Saad luua reklaamikampaaniaid, võistlusi, hallata pilte, meeldimisi, sõnumeid, jälgimisi ja kõike muud, mida Instagram võimaldab. Tasuline (hind oleneb fännide arvust)
aitab linke jälgida.
Jaanipäeva ajal õmblesin endale uue pluusi. Seejärel selgus, et kuigi mul on päris korralik kõrvarõngaste kogu, ei ole uue pluusi juurde nagu midagi kõrva panna. Enne laevareisile minekut käisime Ülemiste keskusest läbi ja seal märkasin ühte helmepoodi. Poolvääriskivide sein tõmbas mind otsekui magnetiga enda juurde ja poest lahjusin juba uute hauliidist helmestega. Eile õhtul said helmestele konksud taha pandud ja täna pildile püütud. Rohelistel kividel on hõbedast konksud.
Hauliit on äärmiselt rahustav kivi, padja alla panduna on see suurepärane rohi unetuse vastu, eriti kui unetuse põhjuseks on liiga aktiivne meel.Hauliit sõnastab taotlused, nii vaimsed kui materiaalsed ning aitab neid saavutada. Hauliidi tükk taskus imeb endasse nii teie enda viha kui ka kogu viha, mis on teie poole suunatud. Kivi aitab üle saada kritiseerimiskalduvusest ja isekusest, tugevdades positiivseid iseloomujooni. Kivi tugevdab mälu ning stimuleerib teadasaamise soovi, rahustab mäslevaid emotsioone, eriti neid, mille põhjus on minevikus. Hauliit tasakaalustab kaltsiumitaset kehas ning tugevdab hambaid, luid ja pehmeid kudesid.
Eile oli selle aasta esimene Avatud Mõisate külastuspäev. Millegipärast on mul juba ammu tahtmise Rogosi mõisa näha. Reedel lugesin kuulutust, et esimesel külastuspäeval on seal ka kontsert ning esinejaks The Ilves Sisters. Jah muidugi, “Klassikatähtede” saatest on Silvia Ilves ju tuttav, aga bändist ei teadnud ma suurt midagi. Kui aga kaks kärbest saab ühe hoobiga ehk mõisa näha ja kontserti ka veel, siis on see minu meelest väärt ettevõtmist. Hommikupoolik möödus meil töiselt ehk shopates ja seepärast jõudsime Rogosi mõisa pisut enne kontserdi algust ning arvasime, et tutvume mõisaga hiljem.
Kui viis õde lavale tulid ja pilli mängima hakkasid, ei olnud muude mõtete jaoks enam ruumi. See oli fantastiliselt hea kontsert! Damaris Ilvesel on imeilus hääl. Tahaks teda juba mõnes ooperis näha. Tüdrukud tundusid soojad ja vahetud ning andsid rahvale vapustava kontserdi. Aplausid olid suhteliselt väikesearvulise publiku kohta lausa marulised.
Vaatasime natuke ringi ka ja enamik publikut tundus koosnevat vanemaealistest. Seda arvestades oli pisut koomiline kuulata, kui bänd oma tegemisi tutvustas ja Facebook’i lehest rääkis, kuid eks see ole kaasaegne elu. Postitasin mõned pildid ka oma Instagrami kontole ja seepärast said need ruudukujuliseks lõigatud.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén