Minu lapsepõlvekodus olid leevikesed täiesti tavalised talvised külalised. Arvan tagantjärele, et ega ma tol ajal eriti peale leevikeste ja rasvatihaste talvistest aialindudest kedagi nimepidi teadnudki. Meie praeguses kodus on lindude söögikoht kohe suure akna all ja neid on sealt imehea vaadelda. Meil käib väga palju rasvatihaseid, varblasi, rohevinte, siisikesi ja vähemal määral muid sulelisi, kuid leevike on ikka väga harv külaline ning tekitas minus seepärast hommikul täitsa korraliku elevuse.
Kuu: veebruar 2016
Facebookis on üks grupp nimega “Eestimaa virmalised”. Kui selles grupis muutub õhustik ärevaks, on õige aeg õue minna. Eile õhtul viisin kaamera õue ja lasin tal umbes 50 minuti jagu pilte teha ning panin sellest hiljem ühe väikese video kokku.
Muidugi, tuleb tunnistada, et inimsilmaga ei näe Eestis vist virmalisi kunagi nii eredatena, kuid näha on need siiski.
Juba peaaegu aasta algusest tegelen enda jaoks uue asjaga – kudumisega. Millegipärast ei ole see mulle kunagi meeldinud. Koolis tõin põhjenduseks oma haige sõrme ja üldiselt läks see vabandus läbi. Üha enam märkan, et kootakse väga imelisis asju ja kurb on, et mina selliste asjadega hakkama ei saa. Ma pole mingi allaandja! Võtsin aga vardad kätte ja hakkasin pihta. Eile lõpetasin salli sisu kudumise ja lõin pitsi silmad üles – 914 silma!
Kui mulle hommikuti tundub, et on aeg üles tõusta, siis tõmban ruloo üles, et valgus magamistuppa paista saaks. Täna hommikul nägin, kuidas mingi suurem lind minu sahmimise peale minema lendas. Ma ei saanudki aru, kellega tegemist. Siis aga silmasin veel mingit liikumist. Orav! Ta ei ole meie aias just igapäevane külaline, vaid pigem hästi harv. Pildile saada pole teda veel õnnestunudki. Uni oli loomulikult kohe läinud ja tormasin hoopis kaamera järele. Õnneks oligi õige toru ees ja pidin ainult kiirelt seaded üle vaatama. Ise palusin mõttes kogu aeg, et oravapoiss mind ikka niikaua ootaks. Ta ootas. Ja mitte ainult! Ta tegi kiiruskatseid meie restorani ja puuriida vahel. Vahepeal läks sebimine lausa nii kiireks, et hakkasin juba kahe orava kohalolu kahtlustama, kuid ta oli siiski üksi.
Jaan õppis koolis origamit ja kirigamit. Esimese hooga ei vaimustanud mind kumbki eriti. Origamit olen lapsena päris palju teinud, kuigi ma siis ei teadnud, et see on origami, vaid minu jaoks oli see lihtsalt paberist voltimine. Isegi mingi selline raamat oli olemas. Kirigami tundus veel igavam. Kui me aga ühel õhtul tema kirigami tööst fantastilisi fotosid tegime, tundsin, et tahan ka seda proovida. Vaatasin internetist igasuguseid variante, salvestasin endale mõned arvutisse ja plaanisin neid lõikama ja voltima hakata. Nägin seal ka õnnitluskaarte ning mul tekkis idee ühele armsale töökaaslasele midagi sellist teha. Alguses otsisin sobivat lõiget, kuid ükski ei tundunud päris õige. Lõpuks otsustasin lõike hoopis ise teha. Esimese kohta sai minu meelest päris hea.
Seekordse ooperigala juhatas sisse Vanemuise sümfooniaorkester avamänguga Verdi ooperile “Sitsiila verepulm”. See kõlas nii hästi, et minu poolest oleks võinud nad mängima jäädagi. Ma lihtsalt uppusin sellesse muusikasse. Kogu gala oligi pühendatud Itaalia muusikale. Külalistena tegid kaasa tenor Federico Lepre Itaaliast, bariton Janis Apeinis Lätist ja sopran Henriette Bonde-Hansen Taanist. Nimetan neid siin selles järjekorras vastavalt esinemisjärjekorrale. Tegelikult oli nii, et pärast lätlast oleks kõik teised võinud ära koju minna. Kui lätlane ja itaallane kõrvuti laulsid, siis oli selline tunne, et lätlane laulab orkestri üle ja itaallane pingutab-pingutab-pingutab, umbes nagu kukeke aia peal, et lätlasele natukenegi paariline olla.
Viimasel ajal olen käsitööalaselt tegelenud ühe enda jaoks väga suure projektiga, mis tõenäoliselt võtab veel mõnda aega enne kui valmib. See aga tekitab natuke lootusetuse tunde. Tahaks vahelduseks ka seda head hakkama saamise tunnet tunda, kui miski valmis on saanud. Millegi väikese ja kiire jaoks sobib alati makramee – lõbus sõlmimine. Eile õppisin, kuidas kivi ümber makrameed punuda.
Ma pole kunagi joonistada osanud ja disainist ei tea ma ka eriti midagi. Aga ma tahaks teada. Sellepärast üritan end igal võimalusel harida. Coursera-s on viimasel ajal avaldatud mitmest kursusest koosnevad nö spetsialiseerumised ning graafilise disaini spetsialiseerumise esimeseks osaks oli “Graafilise disaini alused”(Fundamentals of Graphic Design). Otsustasin proovida, kas saan sellega hakkama. Kohe esimese nädala ülesandeks oli piltide loomine ning ma olin juba valmis püssi põõsasse viskama ja selle kursuse lihtsalt ära vaatama. Õnneks saab Courseras oma õpinguid ka nö edasi lükata ehk järgmise kursusega liituda ja ma otsustasin lõpuks seda teha, et ikkagi piltide loomist proovida. Hakkama sain! Täna potsatas postkasti teade, et olen kursuse läbinud.
Courseras on viimasel ajal ka see muutunud, et enam ei anta kursuste tasuta läbimise eest mingit tunnistust. Nii ongi see väike pildike mu ainus tunnistus. Aga sellest pole midagi. Mul poleks selle tunnistusega niikuinii kusagile minna. Teadmised on ikkagi minu!