Kuu: aprill 2014

Meie minipuhkuse viimasel päeval magasime end kõigepealt mõnuga välja. Meil ei olnud ju kusagile kiire. Pealegi, puhkuse ajal kiirustamine peaks küll kurjast olema. Nautisime veel seda paariks päevaks meie Läti koduks olnud maja. Meie üllatuseks tõi perenaine meile isegi värvitud mune. Tõeliselt vahva! Me saime küll sinnasõidul Valga Olerexi tanklast karbitäie valgeid mune kaasa, kuid nende värvimisele me küll ei mõelnud. Lahendasime seekord munakoksimise hoopiski üllatusmunadega.

Mingil hetkel pidime siiski oma asjad kokku pakkima ja end koduteele seadma. Teel koju külastasime Cesise ordulinnust. Olime seda autoaknast juba näinud, nüüd vaatasime lähedalt. Tõenäoliselt eksisteeris seal muinaslinnus juba 11. sajandil. 1209. aastal hakkasid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. 1577. aastal linnus hävitati. See taastati, kuid hävines uuesti Põhjasõjas 1702. aastal.

Viimane peatuspaik meie koduteel oli Rauna Staburags travertiin. Travertiin on allikalubi – poorne, peamiselt kaltsiumkarbonaadist koosnev sete, mis sadestub lubjarikka põhjavee väljumiskohta. Google juhatas meid küll ilusti kohale, kuid sealt me travertiini vaatama ei saanud, sest sellele tuli läheneda teiselt poolt jõge. Mis siis ikka, sõitsime tagasi ja läksime “nii nagu labaku näitasivad”.

Olime eelmisel õhtul saanud peremehelt vihje, et Cesise lähedal on võimalik näha kaameleid. Peremees oli nii abivalmis, et näitas meile kaardi pealt täpse suuna kätte. Nii asusimegi hommikul teele ja leidsime Rakši loomaaia ilma igasuguste probleemideta üles. Tee sinna oli omaette vaatamisväärsus. See polnud enam mingi Võrumaa, vaid juba midagi enamat. Tagasiteel nägime teel jalgrattureid. Ausalt, me ei kadestanud neid. Rakšis oli peale kaamelite näha ka laamasid, alpakasid, eesleid, lambaid ja guanakosid. Küülikutest ja koertest ma parem ei räägi. Erinevalt tavalisest loomaaiast ei pidanud me loomi läbi puuri vaatama, vaid saime nende aedikutesse minna ja neid oma käega katsuda, isegi kallistada. Loomad olid juba harjunud, et aedikutes ringi jalutavatel tüüpidel on topsiga head nosimist kaasas. Mõned neist olid topsiga tüüpide suhtes vägagi pealetükkivad.

Pärast laamade ja kaamelite seltskonna nautimist sõitsime läbi Sigulda Turaida poole, läbi sealse imeilusa oru. see org on minu jaoks alati kuidagi maagiline olnud. Sealsamas all orus asub Baltikumi suurim koobas  – Gutmani koobas. Käisime eelmisel aastal Helme koobastes ja kuna Gutmani koobas pidavat kirjelduste järgi suur ja võimas olema, ootasime sealt tõelist elamust. Tegelikkus oli midagi muud. Ma ei teagi, ma ei nimetaks seda koopaks, pigem oli see suur uure. Kõigest hoolimata oli tegemist kena jalutuskäiguga.

Gutmani koobas

Victori koobas

Meie järgmine sihtpunkt ei olnud Gutmani koopast kuigi kaugel, aga jalgsi mäest üles polnud ma nõus kõndima. Olen seda kunagi teinud ja mul on ikka veel meeles, kuidas ma seal mäe peal tookord surin. Ei, seekord sõitsime autoga Turaida piiskopilinnuse ülemisse parklasse. Turaida kivilinnuse ehitamisega alustati 1214. aastal. Selle täiendamine jätkus kuni 17. sajandini ning selles elati kuni 1776 aastani, mil seal oli tulekahju.

Turaida linnuses torni tippu ronimine tuletas meelde, et oleks vaja end tankida. Sõitsime Sigulda kesklinna ja astusime esimesse ette juhtuvasse Bistro’sse. Siguldas on köisraudtee, millega ma pole veel kunagi sõitnud. Seekord oli see plaanis ära teha, kuid pärast pisukest surfamist selgus, et oleme hiljaks jäänud. Selleks päevaks oli köisraudtee lõpetanud. Mis siis ikka, läksime hoopis Paradiisi mäge otsima. Kui võtta suund Sigulda kalmistule, siis ei ole selle mäe leidmine kuigi raske. Mitmel mäeküljel käis treppide remont või ehitus. Me ei hakanud kusagile ronima, vaid jalutasime lihtsalt mäele. Vaade Gauja orule on võimas! Tahan sinna mäele kunagi sügisel tagasi. Kujutan ette, et värviliste puulehtede ajal on see mitte ainult võimas, vaid hingemattev. Tean-tean, liiga palju ei tohi oodata, siis on oht pettuda.

Märtsis alguses ilmusid Cherry-sse mitmed pakkumised Lätti ja mitte ainult Riiga, vaid ka Cesise ja Sigulda kanti. Vaatasin neid nii ja naa, kuid miski mulle seal siiski ei meeldinud. Tahaks ju ikka, et saaks oma tahtmist mööda süüa teha ja et muidu ka mõnus oleks. Erinevate majutuspakkumiste hulgas jäi silma, et hotelliga võrreldava raha eest saab lausa maja rentida. No, aga meile Jaaniga kahepeale ei ole ju tervet maja vaja. Peitust ei viitsi mängida. Mis seal ikka, leidsime endale reisikaaslased. Leppisime kokku, et sõidame lihavõtte nädalavahetusel Lätti ja peatume Cesises omaette majas.

Kui õige aeg käes, asusime Tartust teele. Kõige esimene peatus oli Rõngus, sest sealsest poest oli vaja imehästi lõhnavat saia osta. Järgmine peatus oli juba Valga ja pärast seda jõudsimegi Lätti.

Lätis tegime esimese peatuse Valmieras. Parkisime kohe kiriku kõrvale ja käisime kirikus sees ka, täitsa kena oli. Ma ei tea miks, aga mul oli kuidagi meeles, et Valmieras oli veel midagi ilusat ja huvitavat vaadata, kuid seekord midagi väga toredat küll silma ei jäänud. Mul ei olnud kahjuks enne reisi ka piisavalt aega, et Valmiera vaatamisväärsustega süvitsi tutvuda. Tõmbasin endale mingi Valmiera äppi ja kui sealt pilte vaadata, siis tundub, et millestki olulisest ilma ei jäänud.

Pärast Valmierat võtsime suuna Cesisele, kuid enne plaanisime veel Sietiņiezis’ist (Sõelakivim) läbi käia. Punase liivakivi paljandiga oleme tänu Taevaskojale harjunud, kuid valge liivakivi paljand on midagi erilist. Räägitakse, et kivim sai oma nime tänu selle pinda augustatud, metsikute mesilaste loodud orgudele. Parklast ei olnud vaja kuigi pikalt jalutada. Esimesena leidsime trepi, mis viis alla jõekaldale. Suurem liivakivi paljand oli aga üleval pool. Ka seal oli korralik rada ja piisavalt treppe. Meie jalad said paraja koormuse ja silmad tõelise naudingu.

Korraks tekkis tunne, et nüüd võiks ööbimispaiga üle vaadata. Sõitsime isegi peaaegu kohale, kuid peremees ei kuulnud telefoni ning seepärast tegime veel väikese väljasõidu Āraiši järvelinnuse juurde. Olen seal kunagi käinud ja seepärast uskusin, et see koht võiks ka teistele meeldida. Tegemist on 9.-10. sajandi latgalite  elupaiga rekonstruktsiooniga. Järve keskel asuvale saarele on peenikestest palkidest nö lavatsile ehitatud samasugustest palkidest elamud.