Olime eelmisel õhtul saanud peremehelt vihje, et Cesise lähedal on võimalik näha kaameleid. Peremees oli nii abivalmis, et näitas meile kaardi pealt täpse suuna kätte. Nii asusimegi hommikul teele ja leidsime Rakši loomaaia ilma igasuguste probleemideta üles. Tee sinna oli omaette vaatamisväärsus. See polnud enam mingi Võrumaa, vaid juba midagi enamat. Tagasiteel nägime teel jalgrattureid. Ausalt, me ei kadestanud neid. Rakšis oli peale kaamelite näha ka laamasid, alpakasid, eesleid, lambaid ja guanakosid. Küülikutest ja koertest ma parem ei räägi. Erinevalt tavalisest loomaaiast ei pidanud me loomi läbi puuri vaatama, vaid saime nende aedikutesse minna ja neid oma käega katsuda, isegi kallistada. Loomad olid juba harjunud, et aedikutes ringi jalutavatel tüüpidel on topsiga head nosimist kaasas. Mõned neist olid topsiga tüüpide suhtes vägagi pealetükkivad.
Pärast laamade ja kaamelite seltskonna nautimist sõitsime läbi Sigulda Turaida poole, läbi sealse imeilusa oru. see org on minu jaoks alati kuidagi maagiline olnud. Sealsamas all orus asub Baltikumi suurim koobas – Gutmani koobas. Käisime eelmisel aastal Helme koobastes ja kuna Gutmani koobas pidavat kirjelduste järgi suur ja võimas olema, ootasime sealt tõelist elamust. Tegelikkus oli midagi muud. Ma ei teagi, ma ei nimetaks seda koopaks, pigem oli see suur uure. Kõigest hoolimata oli tegemist kena jalutuskäiguga.
Meie järgmine sihtpunkt ei olnud Gutmani koopast kuigi kaugel, aga jalgsi mäest üles polnud ma nõus kõndima. Olen seda kunagi teinud ja mul on ikka veel meeles, kuidas ma seal mäe peal tookord surin. Ei, seekord sõitsime autoga Turaida piiskopilinnuse ülemisse parklasse. Turaida kivilinnuse ehitamisega alustati 1214. aastal. Selle täiendamine jätkus kuni 17. sajandini ning selles elati kuni 1776 aastani, mil seal oli tulekahju.
Turaida linnuses torni tippu ronimine tuletas meelde, et oleks vaja end tankida. Sõitsime Sigulda kesklinna ja astusime esimesse ette juhtuvasse Bistro’sse. Siguldas on köisraudtee, millega ma pole veel kunagi sõitnud. Seekord oli see plaanis ära teha, kuid pärast pisukest surfamist selgus, et oleme hiljaks jäänud. Selleks päevaks oli köisraudtee lõpetanud. Mis siis ikka, läksime hoopis Paradiisi mäge otsima. Kui võtta suund Sigulda kalmistule, siis ei ole selle mäe leidmine kuigi raske. Mitmel mäeküljel käis treppide remont või ehitus. Me ei hakanud kusagile ronima, vaid jalutasime lihtsalt mäele. Vaade Gauja orule on võimas! Tahan sinna mäele kunagi sügisel tagasi. Kujutan ette, et värviliste puulehtede ajal on see mitte ainult võimas, vaid hingemattev. Tean-tean, liiga palju ei tohi oodata, siis on oht pettuda.
