Laupäeval avalikustati Tallinnas arhitektuurimuuseumis Vikipeedia fotovõistluse tulemused ning osalejad kutsuti kohale. Ma pole kunagi varem sellisel üritusel osalenud, seepärast tundus täitsa huvitav see üle vaadata. Üritus ise oli pisike, kuid ülevaatlik. Usun, et järgmisel aastal osaleme samuti.
Kuna olime juba pealinnas ja reedel avati Lennusadamas Titanicu näitus, siis tuli ka see võimalus ära kasutada. Punkt 1: me kumbki Jaaniga ei olnud veel Lennusadamas käinud ja punkt 2: väike boonus-näitus Titanicust ei olnud ka üldsegi paha mõte. Pidi teine Euroopa suurim olema. Sellise suurejoonelise näituse puhul oli Lennusadam terve öö avatud. Me ei hakanud end päris ööseks siiski sinna sättima. Eks me kartsime natuke, et on liiga palju inimesi ja seda ka, et väsime liialt ära. Leidsime probleemideta parkimiskoha ja kassaski pidime ainult ühe inimese järel ootama. Võtsime hästi rahulikult ja tutvusime kõigepealt Lennusadama püsiekspositsiooniga ning alles siis vaatasime ka Titanicu üle.
Lennusadama angaarid on tõeliselt võimsad! Respekt inseneridele, kes need välja mõtlesid ja ehitajatele ka. Kõige meeldejäävam eksponaat oli muidugi allveelaev Lembit. Väga vahva, et sinna sai sisse minna. Ise vist küll ei tahaks pikemat aega allveelaevas elada. See võib suhteliselt rusuv ja masendav olla.
Mulle jäi lennusadamast väga hea mulje. Sattusime sinna minu meelest täpselt õigel ajal. Inimesi ei olnud liiga palju ja liiga vähe ka mitte (tühjas muuseumis pole ka eriti meeldiv käia). Kui oleksime sinna läinud ekstra Titanicu näituse pärast, oleksin arvatavasti pisut pettunud olnud, kuid nüüd olin väga rahul. Igal ööl ju muuseumis ei käi.
Pühapäeval oli ilm väga tuuline, kuid tahtsime oma paari vaba tundi ikkagi kuidagi ära kasutada. Pärast mõningast vaidlemist tegime siiski väikese ringi loodusesse ehk esimene peatus oli Türisalu pank ja teine peatus Keila-Joa. Minu jaoks olid mõlemad külastamata kohad. Türisalu pangalt nägime fantastilisi vahuseid valgeid laineharju ja kaugemal paistsid seda köike nautivad lohesurfarid. Meil oli panga peal tuule käes seistes parasjagu jahe ning me liikusime edasi.
Järgmine peatus oli meil Keila-Joal. Imeilus koht! Kujutan täiesti ette, kui meeldiv võiks seal kevadel jalutada olla. Jällegi üks koht, kuhu peaks ilusama ilmaga tagasi minema. Jalutasime pargis ja nii ühel kui ka teisel pool jõge. Otse jõe kõrgel kaldal on korda tehtud Keila-Joa loss ning kõrvalhoonete renoveerimisega tegeletakse praegugi.
