Kolmapäeva hommikul oli maas selle aasta esimene valge ollus. Täna aga sadas päeval taevast suuri ilusaid lumeräitsakaid. Samal ajal paistis läbi pilve päike, mis tekitas õue imelise valguse. Juss ei olnud sellest valgest sodist just eriti vaimustuses, aga häda ei andnud häbeneda. Pärast esimest ringkäiku oli tal igatahes tuppasaamisega kiire ja enne sisenemist said kõik käpad korralikult puhtaks raputatud.
Alustasin kardinale pitsi heegeldamast vist juba veebruaris. Esialgne plaan oli see sirelite õitsemise ajaks valmis saada, kuid millegipärast ei jõudnud. Küllap ei olnud telerist piisavalt midagi vaadata. Suvel jäi heegeldamine päris soiku ning valmis sai see pits alles septembris. Asjaolude sunnil ei liikunud vahepeal midagi edasi ning kardina külge sai see alles nüüd – novembri lõpus. Peaaegu terve aasta projekt! Uskumatult piinlik.
Täna vaatasin sügisel Lääniste linnamäel tehtud pilte. Suuremat osa pole ma siia veel üles pannud, kuid see linnamägi on väärt seda, et seal tehtud pilte näidata. Me elame ikka ilusas kohas! Jalutasin seal ringi septembri algusess ühel imelisel udusel hommikul. Tegelikult läksin sinna otsima kalmistut, kuid sellest enda jaoks meeldivat pilti ei saanudki. Sain aga tõelise elamuse kaunist kohast. Inimtühjal linnamäel imetlesin inimeste tehtut ja korraks isegi tundus, et siin on liiga palju vaeva nähtud, kuid ma olen sedasama linnamäge ju näinud ka siis, kui siin oli palju rohkem inimesi kui ainult mina üksi ja tean, et kõik need ehitised leiavad aeg-ajalt kasutust.
Kui kaua läheb piltide üle vaatamisega ja logiraamatusse sissekande tegemisega? Njaa, pea kaks kuud, vahel.
Jägala oli küll meie sõidu sihtpunkt, kuid ei jäänud ainsaks vaatamisväärseks kohaks meie teel. Tegelikult tegime veel ühe imepisikese peatuse Aegviidus ja väikese ringi Jänedal. Ma ei teagi miks, aga Aegviidu seostub minu alateadvuses positiivse tundega. Ma pole enda teada seal varem käinud. Kõige enam paelus meid Aegviidu jaama veetorn, mis on pärit 1870. aastast. Samast ajast pärineb ka veetorni kõrval seisev elamu, millel on kaunid korstnad. Tegelikult oli kogu jaamahoonete ansambel väga vahva.
Jänedal tehtud peatus oli Aegviidu omast pisut pikem, kuid tegelikult on Jäneda üks nendest kohtadest, kuhu tahaks kevadel või suvel tagasi minna ja rohkem ringi vaadata. Näiteks jäi meil nägemata vesiveski ja järve ääres on suvel kindlasti väga ilus.
Jänedalt edasi võtsime suuna Porkunile, kuid veel enne Amblat saime nautida imelisi vaateid ilmastikuoludele. Sel aastal oli lihtsalt fantastiline sügis. Suhteliselt kuiv ja värviline. Nüüdseks on ilusast kuivast sügisest saanud hall ja vihmane sügis, aga eelnenut ei tohi nii kiiresti unustada.
Porkunis vaatlesime korraks paepaljandit, aga tegelikult oleks pidanud ka paemuuseumi minema. Millegipärast oli minu enesetunne tol hetkel nii kesine, et tegime ainult väikese jalutuskäigu järve ääres ja poolsaarekesel. Igaljuhul on Porkuni väga ilus koht ja väärib kunagi uuesti külastamist.
Laupäeval avalikustati Tallinnas arhitektuurimuuseumis Vikipeedia fotovõistluse tulemused ning osalejad kutsuti kohale. Ma pole kunagi varem sellisel üritusel osalenud, seepärast tundus täitsa huvitav see üle vaadata. Üritus ise oli pisike, kuid ülevaatlik. Usun, et järgmisel aastal osaleme samuti.
Kuna olime juba pealinnas ja reedel avati Lennusadamas Titanicu näitus, siis tuli ka see võimalus ära kasutada. Punkt 1: me kumbki Jaaniga ei olnud veel Lennusadamas käinud ja punkt 2: väike boonus-näitus Titanicust ei olnud ka üldsegi paha mõte. Pidi teine Euroopa suurim olema. Sellise suurejoonelise näituse puhul oli Lennusadam terve öö avatud. Me ei hakanud end päris ööseks siiski sinna sättima. Eks me kartsime natuke, et on liiga palju inimesi ja seda ka, et väsime liialt ära. Leidsime probleemideta parkimiskoha ja kassaski pidime ainult ühe inimese järel ootama. Võtsime hästi rahulikult ja tutvusime kõigepealt Lennusadama püsiekspositsiooniga ning alles siis vaatasime ka Titanicu üle.
Lennusadama angaarid on tõeliselt võimsad! Respekt inseneridele, kes need välja mõtlesid ja ehitajatele ka. Kõige meeldejäävam eksponaat oli muidugi allveelaev Lembit. Väga vahva, et sinna sai sisse minna. Ise vist küll ei tahaks pikemat aega allveelaevas elada. See võib suhteliselt rusuv ja masendav olla.
Mulle jäi lennusadamast väga hea mulje. Sattusime sinna minu meelest täpselt õigel ajal. Inimesi ei olnud liiga palju ja liiga vähe ka mitte (tühjas muuseumis pole ka eriti meeldiv käia). Kui oleksime sinna läinud ekstra Titanicu näituse pärast, oleksin arvatavasti pisut pettunud olnud, kuid nüüd olin väga rahul. Igal ööl ju muuseumis ei käi.
Pühapäeval oli ilm väga tuuline, kuid tahtsime oma paari vaba tundi ikkagi kuidagi ära kasutada. Pärast mõningast vaidlemist tegime siiski väikese ringi loodusesse ehk esimene peatus oli Türisalu pank ja teine peatus Keila-Joa. Minu jaoks olid mõlemad külastamata kohad. Türisalu pangalt nägime fantastilisi vahuseid valgeid laineharju ja kaugemal paistsid seda köike nautivad lohesurfarid. Meil oli panga peal tuule käes seistes parasjagu jahe ning me liikusime edasi.
Järgmine peatus oli meil Keila-Joal. Imeilus koht! Kujutan täiesti ette, kui meeldiv võiks seal kevadel jalutada olla. Jällegi üks koht, kuhu peaks ilusama ilmaga tagasi minema. Jalutasime pargis ja nii ühel kui ka teisel pool jõge. Otse jõe kõrgel kaldal on korda tehtud Keila-Joa loss ning kõrvalhoonete renoveerimisega tegeletakse praegugi.
Vahel on hiiglama tore, kui saab lihtsalt terve nädalavahetuse maha lebotada. Kui see aga natuke liialt raiskamisena tundub, võib ju autosse istuda ja kusagile sõita. Täpselt seda me laupäeval tegimegi. Juba suvel oli juttu, et peaks Taagepera lossi juures ära käima. Minul oli see siiani nägemata. Kuna suure lebotamise peale ühtegi targamat mõtet pähe ei tulnud, läksimegi Taageperasse. Enne seda jäi teel muidugi veel Helme ette.
Helmes on päris võimsad ordulinnuse varemed. Kahjuks oli väljas juba peaaegu hämar ning tuul oli kõle ja seepärast tuleb sinna kindlasti tagasi minna, et saaks pilti teha ja kõik korralikut üle vaadata. Oleme sel aastal päris mitmes kohas mõelnud, et “siia tuleb tagasi tulla”, aga praegu tundub, et ainult mõtlemisest ei piisa, tuleb kirja panna. Helmes on linnuse varemete taga koopad, mille ava eest võiks kevadisel või suvisel hommikul avaneda ilus vaade orule.
Taageperas jõudsime ainult ringi ümber lossi jalutada. Oli tunda, et talv ei ole enam kaugel ja me kibelesime võimalikult kiiresti sooja autosse tagasi. Ka sinna tuleb tagasi minna. Pealegi on meil ju NatGeo aken Barclay de Tolly mausoleumi juures niikuinii pildistamata.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén