Nõlva

Pildikesi elust enesest

Kuu: oktoober 2014

Kõlavöö

Neljapäeval mõõtsin välja uue kõlavöö lõngad. Suutsin vahepeal kõik sassi ajada ja lõngade kõladesse paigutamisel ikka korraliku masenduse saada, aga lõpuks sain hakkama. Nii nagu kunagi õppisin “Nõukogude Naises” avaldatud õpetuste järgi ära makramee, tegin endale mõned aastad tagasi Internetis leiduva materjali põhjal selgeks kõladega kudumise. Ma olen üldse väga vähe asju mingitel koolitustel õppinud. Suurem osa minu teadmisi ja oskusi pärineb raamatutest-ajakirjadest-internetist. Minu meelest on täiesti võimalik selliste õpetuste järgi midagi selgeks õppida. Jah, kindlasti võtab see rohkem aega, aga samas jõuavad õiged oskused ja teadmised minuni just siis, kui ma selleks ise valmis olen.

1. ja 2. kõlavöö on tehtud mõned aastad tagasi, kui veel Tartus elasime. Korteris elades oli vaba aega vist ikka rohkem. 3. kõlavöö sai täna alustatud.

Lugemispäevik

Kunagi lugesin ma väga palju raamatuid. 50 raamatut aastas oli täiesti normaalne. Veelgi enam, ma mitte ainult ei lugenud, vaid töötasin need raamatud läbi. Seedisin iga lauset ja meeldivamad ning minu jaoks tähendusega laused kirjutasin välja. Hiljem lugesin neid väljakirjutisi korduvalt. Ja nüüd? Miks ma nüüd suhteliselt vähe raamatuid loen? Sest väga palju aega kulub igasuguste muude asjade peale. Kas ma suudan end rohkem kokku võtta ja edaspidi jälle rohkem raamatuid lugeda? Tahaksin seda proovida ja üritan nüüd lugeda raamatuid ükshaaval, et vähem pooleli jääks.

Minu viimase aja nö öökapiraamat oli Michael Freemani “Fotograafi pilk”. Jutt oli üldiselt fotode kompositsioonist ja kujundusest. Mõnus mõtlemapanev lugemine.

Läti rongiajad

Enne kui viimane kord Lätti minema hakkasime, üritasin leida, millal saaks rongiga Cēsisesse sõita, kuid imelikul kombel jäigi see mul leidmata. Lätis olles leidis Google mulle vajaliku lehekülje mõne sekundiga: www.pv.lv. Sealt on ilusti näha, et Valgast saab parematel päevadel rongiga Cēsisesse pisut rohkem kui pooleteise tunniga. Panen selle siia kirja, et oleks, kust järgmisel korral otsida. Iial ju ei tea, millal peab jälle Läti raudteedel orienteeruma.

Cēsise majutuskohad

Oleme nüüdseks juba kolm korda Cēsises ööbinud – iga kord erinevas kohas.

Esimesel korral olime neljakesi ja peatusime sellises kohas nagu Holiday Home Tālavas kalns.  Seal oli tegemist eraldi majakesega omanike enda maja kõrval. Alumisel korrusel on üks magamistuba, köök, söögituba, elutuba, veranda ja dušš+wc. Ülemisel korrusel on üks magamistuba, üks läbikäidav kušetiga toake ja kinnine lodža. Kogu maja on sisustatud klassikaliselt. Kuna tegemist on vana majaga, siis annavad selle veidi kõverad seinad majale oma iseloomu. Ruumi on küll ja pererahvas väga meeldiv ja abivalmis. Ka aias on istumisvõimalus olemas. Köök on hästi varustatud, isegi nõudepesumasin on olemas, praeahju ei ole. Ainus asi, mille kallal selles majas viriseda võiks, on dušikardin. Kuna dušš ja wc on ühes ruumis, siis oli päris võimatu niimoodi duši all käia, et kogu põrand ei ujuks. Viimasel õhtul tõi perenaine meile omaküpsetatud kooki ja kuna me olime seal lihavõtete ajal, siis üllatas ta meid pühapäeva hommikul ka värvitud munadega. Imeline!

Järgmisel korral käisime Cēsises nö asja pärast ja kahekesi. Majutuskoha otsinguil alustasin tegelikult Recrole kõige lähematet kohtadest, kuid lõpuks olin endalegi teadmata valinud korteri päris kesklinnas: Vecpilsētas apartementi. Korteris on köök, avar duširuum wc-ga, magamistuba ja elutuba. Elutoa aknad avanevad Rigas iela’le. Kesklinn ja linnusevaremed on kohe sealsamas. Me olime tookord nii väsinud, et vajusime kohe diivanile magama. Selles korteris on korralik köök IKEA nõudega. Natuke üllatas see, et laia voodi peal oli liiga kitsas lina. Ülbitsesin ja võtsin kapist teise lina veel, et kogu voodi ikka linaga kaetud oleks. Wi-fi oli tasuta ja isegi ilma paroolita, kuid ühenduse alguses näidati reklaami. Iseenesest poleks ju hullu, kuid ühendus oli suhteliselt kehv ja kadus pidevalt ära. Seepärast oli seda reklaami natuke liiga palju vaja vahtida. Selle koha pealt võiks nad arenenda. Korteri asukoht on aga ideaalne.

Praeguseks viimasel korral elasime korteris, mida nimetatakse Rožu romantika. Kogu korter on sisustatud rooside teemal ja lõhnastatud. See lõhn oli minu maitse jaoks natuke karm. Kui sisse astusime, siis oli tunne, et lõhnaga anti lausa vastu pead. Korteris viibides harjusime sellega muidugi ära ega pannud enam tähelegi. Laual ootasid meid värsked roosid ja pudel vahuveini. Selle korteri puhul on eriline veel see, et seal on vann, milles on mullimasin. Päris mõnusat massaaži sai. Meie arvates on see selline plaaniga korter, mis sobiks ideaalselt poissmehele. Köögis on olemas kõik esmavajalik, praeahju pole, tuleb mikrolaineahjuga läbi ajada.

Läti

Kuigi meie tegelik sihtpunkt oli Cēsis, siis sõitsime pühapäeval esimese hooga hoopis Siguldasse, sest kui kevadel seal käisime, jäi üks vaade mind niimoodi vaevama, et vajas uuesti üle vaatamist. Pealegi ei jõudnud me kevadel köisraudteega sõitma ja see viga vajas ka parandamist. Kuna köisraudtee lõpetab mingil hetkel oma igapäevased sõidud, siis oli esimeses järjekorras see. Jõudsime kohale pisut pärast kella nelja ja meie õnneks pidime ootama vaid poole viieni, siis tehti sõit ära. Kuna ilm oli vihmane ja meil ei olnud plaani Krimuldas niisama ringi jalutama minna, siis sõitsimegi lihtsalt mõlemad suunad järjest ära. Tehtud!

Seejärel otsustasime, et on vaja natuke süüa ja läksime jälle täpselt samasse kohta sööma, kus ka kevadel käisime. Ei olnu põhjust end uue koha otsimisega vaevama hakata.

Viimaseks atraktsiooniks Siguldas jäi sel korral vaade Paradizes Kalns’ilt. See oli juba kevadel võimas. Nüüd aga kui kogu org on värviline, on see vaade veel lahedam!

Õhtuks sõitsime Cēsisesse ja asusime elama ühte korterisse, mida saab booking.com-ist Rožu Romantika nime all endale üürida. Cēsise ööbimiskohtadest kirjutan eraldi.

Esmaspäeva õhtul jalutasime pisut Cēsises ringi. Seekord ei hakanud ordulinnuse juurde minema, see on ju juba korduvalt nähtud, vaid käisime mujal ringi. Kohe meie korteri lähedal asub Ruckas parks, milles omakorda on mõned hooned pärit mõisate ajast. Kohe värava juures on üks pisike hooneke, mis näeb armas välja, aga mille kohta kahjuks pole veel leidnud, mis see olla võis. Igatahes on see juba ammu müügis, aga tundub, et keegi ei taha seda. Rohkem pargi sügavustes on arvatav kunagine mõisahoone. Kui pargist läbi jalutasime, jõudsime hoopis raudteejaama juurde. Väga kena maja ja kuna seal oli parasjagu remont, siis võib loota, et see saab veel ilusamaks. Raudteejaamast möödununa jõudsime ühe ilusa ka parasjagu remonditava hooneni, mis vist on raamatukogu. Igatahes kui googeldada, siis jääb selline mulje. Maja on väga ilus arhitektuuriga. Sama võib öelda teisel pool tänavat asuv maakividest hoone kohta. See tudub ka raamatukogu olevat. Kuidagi palju neid raamatukogusid seal. Ringiga jõudsime kesklinna välja. Jalutasime veel korra oma eelmise korra korterist mööda kuni Jaani kirikuni ja Roosi väljakuni ja siis asutasime end uuesti koduteele. Oli parasjagu mõnus jalutuskäik.

Koolitused

Toimus järjekordne ettevõtlusnädal, mis läks sujuvalt üle täiskasvanud õppija nädalaks. Ma ei saanudki lõpuks aru, kumba nädala raames, aga me käisime kahel koolitusel.

Reedel toimus Tartu Kutsehariduskeskuses koolitus: “Millise programmiga alustada reklaammaterjalide kujundamist”, kus tutvustati peamiselt Adobe programme. Saime natuke näppida Adobe Photoshop’i ja Adobe Illustrator’it.

Laupäeval käisime Rahvaülikooli koolitusel “Pildistamisest fotograafiani”. Vot see oli küll väga mõnus ja mõtlemapanev paar tundi. Räägiti peamiselt valgusest ja natuke ka kompositsioonist.

Mida istutada kase alla?

Kodukiri AED 2/2014 väidab, et kase all kasvavad probleemideta akakapsas ja ohtetu luste “Skinner’s Gold”. Tuleb meelde jätta!

Roiupalu matkarada

Igal hommikul, kui ma tööle sõidan, on olnud imelised päikesetõusud. Täpselt sellised, et peaks tööle vilistama ja hoopis kusagile loodusesse minema. Täna hommikul võtsime end kokku ja tõusime varakult, et minna Roiupalu matkarajale jalutama. Raja alguse leidsime Kiidjärvelt RMK külastuskeskuse ligidalt raskusteta üles. Kuna seal oli rohkem kui üks rada, siis tekitas radade märgistus meis mitmetel kordadel segadust ja lõpuks jalutasimegi ettenähtud matkaraja asemel hoopis nii nagu parasjagu paremaks arvasime. Ma olen enamasti RMK radadega rahul olnud, kuid siin seda küll kuidagi öelda ei saa.

Kahjuks ei vedanud ka ilmaga. Ilusat päikesetõusu ei tulnud kusagilt ja ka udu ei olnud. Oli lihtsalt üks hall ja pime hommik. Ma pole kunagi pidanud fotokal õues pildistamiseks ISO 2000 peale tõstma.

Märkimisväärne on veel see, et Jaan korjas jalutuskäigu jooksul mõnusa peotäie kukeseeni.

Plaan on samasse kohta veel jalutama minna, aga siis juba tõesti mööda Ahja jõe kallast kuni vähemalt Saesaare paisjärveni.

Seebitegu

Juba jälle mõlgub meeles küsimus, millal ma küll viimati seepi tegin. Miks see küll viimasel ajal nii harva juhtub?! Üks põhjustest vist on selles, et keegi peab valmis seebid ju ära ka pesema. Meil lihtsalt ei kulu nii palju seepi, et pidevalt uusi oleks vaja teha. Teine põhjus on kindlasti ka selles, et algne põnevus ja uudsus on kadunud. Koduteele jäävas apteegis on väga kesine valik eeterlikke õlisid – ka sealt ei tule inspiratsiooni. Sellest hoolimata tahan seepi teha vähemalt nii tihti, et see töö meelest ei läheks.

Eile tegin searasvast seepi ja panin sinna, mida oli:

150 g searasva
170 g oliiviõli
213 g shea võid
200 g kookosrasva
70 g avokaado õli
111 g seebikivi
305 g vett
suts ultramariini
suts uhmerdatud lavendliõisi
lavendli eeterlikku õli

DSC_4135-1-2

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén