Kunagi lugesin ma väga palju raamatuid. 50 raamatut aastas oli täiesti normaalne. Veelgi enam, ma mitte ainult ei lugenud, vaid töötasin need raamatud läbi. Seedisin iga lauset ja meeldivamad ning minu jaoks tähendusega laused kirjutasin välja. Hiljem lugesin neid väljakirjutisi korduvalt. Ja nüüd? Miks ma nüüd suhteliselt vähe raamatuid loen? Sest väga palju aega kulub igasuguste muude asjade peale. Kas ma suudan end rohkem kokku võtta ja edaspidi jälle rohkem raamatuid lugeda? Tahaksin seda proovida ja üritan nüüd lugeda raamatuid ükshaaval, et vähem pooleli jääks.
Minu viimase aja nö öökapiraamat oli Michael Freemani “Fotograafi pilk”. Jutt oli üldiselt fotode kompositsioonist ja kujundusest. Mõnus mõtlemapanev lugemine.
