Sel aastal juhtus nii, et me ei teadnud, kuidas etendus üles ehitatud on ja kuna olime endale terve festivali tarvis passid ostnud, siis sattusime istuma nii, et enamasti nägime modelle ainult selja tagant. Tundub, et lavastaja unustas sellise pisiasja lihtsalt ära. Täitsa kahju kohe.
Raukka – “Un”
Getter Tiivits – “Stargazer”
Victoria Käesel – “Antikulture”
Annika Kiidron – “It’s a trap?”
Sel aastal koondusid kolm Lõuna-Eesti moeshowd ühte nädalasse ja moodustasid Eesti Moe Festivali. See tähendas meie jaoks seda, et teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval veetsime õhtu moe seltsis ja reedel käisime veel kokkuvõtval galal. Selle viimase oleks võinud vahele jätta või noh, eks me poolenisti jätsimegi. Tulime poole pealt ära, sest meil oli igav ja me olime eelnenud õhtutest väsinud. Tundus, et gala oli pigem mõeldud disaineritele ja nö asjaga seotutele.
Festival ise oli kokkuvõttes väga huvitav. Etendused olid kõik väga eriilmelised. Tagantjärele mõeldes jäi kõige mõnusam emotsioon OmaMoest. Teisipäevase MPT emotsiooni mõjutas kindlasti ootamatult külm ilm. Kui vahetult enne on olnud kuu aega soojad ilmad ja siis järsku on nii jahe ja vihmane õhtu, et õige oleks talvejope selga panna, siis ei saa keegi selleks päriselt valmis olla.
Fotoülevaated etendustest tulevad eraldi postitustena.
Reede õhtul toimus selleaastane Antoniuse moeetendus. Esimese ebameeldiva kogemuse saime juba enne algust – sissepääs oli lahendatud ühe kitsa uksega ja kuigi meil olid piletid olemas, pidime ootama selles järjekorras, kust ka pileteid müüdi ja asi ei liikunud üldsegi nii kiiresti kui oleks võinud. Õnneks oli see ka ainus ebameeldiv osa. Päris tore oli see, et lava oli toodud tavalisest teisele poole. See andis kuidagi värske vaatenurga ja mulle võimaluse sättida end kohe lava ühe otsa juurde.
Kuna see postitus on hästi-hästi pikk ja paljude fotodega, siis palun klõpsa nuppu, kui soovid seda näha.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén