Pildikesi elust enesest

Silt: linnus

Kreenholmi ekskursioon ja suts Ida-Virumaad

Pärast seda, kui eelmisel korral Narvas käisime, leidsin info, et pühapäeviti korraldatakse Kreenholmi suletud alale ekskursioone. Loomulikult oli meil sinna vaja minna!

Startisime kodust umbes 8:15, aga kuna teel oli natuke remonttöid ja natuke pühapäevaselt uimajaid, siis jõudsime kohale ikka väga täpselt ehk 10:59. Ekskursiooni ametlik algusaeg oli kell 11. Ikkagi õigeks ajaks kohal!

Ekskursioon Kreenholmi suletud aladele

Kreenholmi vanas väravas ootas juba salk inimesi ning Narva muuseumi giid, kes tegeles piletite müümisega. Täiskasvanu sai ekskursioonile 13 euro eest, tudengil piisas 8 eurost. Välja oli reklaamitud, et kuu viimasel pühapäeval toimub ekskursioon eesti, vene ja inglise keeles. Nii see oligi, giid rääkis eestikeelse jutu valju häälega ära ja siis otsis need inimesed üles, kellele oli vaja mõnes teises keeles rääkida.

Kõigepealt võtsime suuna vanast pääslast vasakule ja jõudsime uue pääslani. Seejärel läksime üle silla Kreenholmi saarele. See on saar, mis jagab Narva joa kaheks. Juga on enamasti suhteliselt kuiv nagu ka piltidelt näha. Ainult kevadiste suurvete ajal lastakse Narva veehoidla lüüsidest vett joale.

Saarel nägime esimesena kohalikust lubjakivist ehitatud ketrus- ja kudumisvabriku vana hoonet. Piltidelt on näha, et hiljem juurde ehitatud osad on juba maha lammutatud. Praegusel omanikul on alaga suured plaanid ja selle hoone esimesse sisehoovi soovitakse ehitada kontserdisaali.

Ühte tootmishoonesse lubati meid ka sisse vaatama.

Seejärel suundusime kudumisvabriku uut hoonet vaatama ja jalutasime ümber selle.

Kudumisvabriku tagant oli näha teisele poole Narva jõge Venemaale. Sealpool on ka tehasehooned, kuid kahjuks ei mäleta me kumbki enam, mida giid nende kohta täpselt rääkis. Seal oli ka mingi tektsiilivabrik, aga kui Kreenholmi omanikud olid pärit Moskvast, siis sealse vabriku omanikud olid Peterburist. Peterburi omanikud maksid oma tehase töötajatele paremat palka, aga neil oli töötajaid ka palju vähem.

Vabrikutele lisaks saime pilgu visata ka Narva veehoidla lüüsidele. Need ongi süüdi selles, et jõgi sealses osas suhteliselt kuiv on.

Seejärel jõudsime ringiga tagasi Georgi ja Joala vabrikute juurde. Kogu ekskursioon algas põhimõtteliselt ka Joala vabriku juurest. Need kaks hoonet on ehitatud punastest tellistest nagu ka paljud teised kompleksi hooned. Joala vabrik on ehitatud traditsioonilise “inglise” tekstiilivabrikuna, mille välisseinad on telliskividest, kuue korruse vahelaed tellisvõlvidest, mida toestasid malmpostid. Georgi vabriku arhitektuuri oli oma aja kohta ülimoodne: vabriku välisseinad koosnesid metallist karkassist, kuhu sisse laoti tellismüür. Ida- ja läänefassaadi seinapinnast moodustasid enamuse suured tihedaruudulised aknad, eenduvad trepikojad olid ka peaaegu üleni klaasist (hoone hävis teises maailmasõjas, säilisid vaid nurgatornid). Georgi vabriku nurkade massiivsed tornid ja otsaseinte kujundus kasutab endiselt historitsistlikke stiilivõtteid, kuid kaldub juba julgelt stiliseeritud geomeetrilisse esteetikasse.

Narva linnus

Kuna ekskursiooni piletitega sai Narva linnusesse ka sisse ja meil jäi eelmisel korral sealses Põhjaõues käimata, siis kasutasime selle võimaluse kohe ära.

 DSC_4916-1

Läksime Põhjaõue läbi muuseumi mitte otse kassast. Seepärast saime veel mõnele päris huvitavale ruumile pilgu peale visata.

Põhjaõu ise oli meie jaoks pettumus. Küllap tuli see jälle sellest, et kirjelduse järgi jäi õuest väga vinge mulje ja meie ootused olid liiga suured. Tegelikkuses oli seal vaid neli käsitöökoda ja apteek. Muuseumipiletiga anti kaasa münt, mille teoreetiline väärtus olevat kolm eurot. See münt, pidi olema Põhjaõues maksevahendiks. Käsitöökodades oli hulk asju, mida sai endale selle mündi eest osta, kuid ma nägin seal päris kindlasti ka sellist kraami, mida mündi eest ei müüdud, kuid mille hinnaks oli kolm eurot. Imelik. Meil oli kokku juba neli münti ja me ei osanud nende eest kohe mitte midagi osta. Lõpuks ostsime sepalt ühe pisikese hobuseraua. Ühes käsitöökojas sain isegi pahandada, et pildistada ei tohi. Ühtegi sellist silti küll ei näinud, aga no olgu pealegi. Natuke nagu jäi mulje, et külastajad on tüütud ja segavad rahulikku äraolemist, aga see on minu subjektiivne arvamus.

Keres, Narva raekoda ja kolledž

Eelmise Narva külastuse ajal parkisime samas kohas, aga ei tulnud selle pealegi, et hiljuti avatud Kerese kuju võiks seal lähedal olla. Seekord olime targemad ja saime tema malelaua taha istuda.

Pärast Keresega kohtumist otsisime ka Narva raekoja ja kolledži üles. No et kui juba Narva ekskursioon, siis olgu kõik olulisemad kohad külastatud ja nähtud. Kolledži uus hoone avati 2013. aastal ja on pärast seda meedias päris palju kajastust leidnud. Osadele meeldib ja teistele mitte – maitse asi.

Langevoja juga

Kui Narvas käidud, võtsime suuna kodule. Päev oli parasjagu pikaks veninud ja suur ekskurseerimine meid ära väsitanud. Ilm kiskus ka vihmale, aga nii hull siiski ei olnud, et ei oleks saanud korraks Sillamäele sisse keerata ja Langevoja juga vaadata. Kui ikka ilus koht on autoga nii hästi ligipääsetav, siis ei ole mingeid vabandusi, et sinna mitte minna.

DSC_4986-1

Ida-Virumaa ekskursioon

Ma olin varem oma teadlikus elus täpselt ühe korra Narvas käinud ja neljapäeval sai see fakt muudetud – tegime väikese Ida-Virumaa ekskursiooni. Eestimaa on ikka imeilus!

Pagari mõis

Esimesena jäi teele ette Pagari mõis. No tegelikult päris ette ei jäänud, aga ma olin eelmisel õhtul jälle pikalt ninapidi kultuuriväärtuste nimekirjades tuhninud ja endale Pagari mõisa kirja pannud. Juba päris mitu aastat tagasi hakkasime Vikipeedia jaoks pildistama ja kuigi esmane tuhin on möödas, teeme seda vaikselt ikka veel. Seepärast tuli Jõhvi maanteelt natuke kõrvale keerata, et Pagari külla jõuda. Pagari mõisa kohta kirjutab mois.ee portaal, et see on rajatud 17. sajandil. Peahoone on aastal 1877 ehitatud hilisklassitsistlik puithoone. Hoone katuseääri ja kolmnurkfrontooni kaunistab hammaslõikeline friis.

Kuna ma juba mois.ee-le viitasin, siis pean vajalikuks veel lisada, et seal on pilt, millel on väidetavalt Pagari mõisa ait, kuid Kultuurimälestiste riikliku registri põhjal on sellel pildil hoopiski tõllakuur. Seepärast nimetasin ka mina selle hoone pildil tõllakuuriks.

Lisaks mõisale asub samas külakeses veel Vabadussõja mälestussammas ja ka kool on Kultuurimälestiste registris.

Narva

Narva on Eesti suuruselt kolmas linn, peale selle idapoolseim, kuid ei ole Ida-Virumaa maakonnakeskus. Selleks on hoopis Jõhvi.

Narvas pidime kõigepealt ennast tankima ning seejärel suudusime Hermanni linnusesse. Jõudsime sinna suhteliselt hilja ning seepärast eriti ekspositsiooniga tutvuda ei saanud. See-eest jõudsime aga ronida Pika Hermanni tippu. See oli paras ronimine ja ma pean tunnistama, et ma polnud selleks üldse valmis. Pidin üleval lausa korralikult hinge tõmbama, sest loomulikult ei olnud mul jälle juua kaasas. Samal ajal kui mina seal ähkisin, tegi Jaan torni galeriist avanevatest vaadetest pilti:

Jalutasime linnuse ümbruses veel pisut ringi ja nautisime ilusat ilma ja kaunist linna.

Seejärel võtsime suuna Kreenholmi manufaktuurile. Vahtisime suud ammuli seda piirkonda ja sealseid hooneid. Ei oskagi ette kujutada, milline sealne elu olla võis. Punastest tellistest hoonetel oli väga huvitavaid detaile. Jalutasime ümber ühe hoone päris pikalt ja ehitasime õhulosse, kuidas sellist hoonet saaks kasutada. Sel hetkel me veel ei teadnud, et tegemist on Kreenholmi direktori Karri elamuga.

Ka teised Kreenholmi hooned olid pilkupüüdvad ja imposantsed. Tehaste ala on igapäevaselt suletud, aga avastasin, et Narva muuseum teeb sinna pühapäeviti ekskursioone. Ma pean sinna saama! Igatahes praegu tegime pilti nii nagu aia tagant võimalik oli.

Üldiselt jääb mulje, et Kreenholmis oli kõik olemas: vabrikud, elamud, klubi ja isegi arestimaja.

Järgmisena tahtsime suunduda Narva-Jõesuusse, aga veel enne sattusime ühe hämmastavalt kauni vaate peale:

Narva-Jõesuu

Narva-Jõesuus käisime tõesti ainult korraks rannas jalutamas ja jäätist söömas. Kell oli juba päris palju, aga rannas oli rahvast veel piisavalt palju. Saame nüüd öelda, et oleme ka mere ääres ära käinud sel aastal.

Sinimäe

Tallinn-Narva maanteele paistab Sinimäe külas asuv vaatetorn. See tundus nii ahvatlev, et otsustasime vaadata, kuidas sinna ligi pääseb. Ühes kohas nägime teeviita, aga pärast seda sõitsime ümber torni ega saanud ikka aru, kuidas torni saaks. Lõpuks küsisime ühe kohaliku käest.

Sillamäe

Sillamäe on järjekordselt üks selliseid linnu, millest olen ainult läbi sõitnud. Midagi ilusat mul Sillamäega siiani ei assotsieerunud. Aga nagu öeldakse, on oma silm kuningas. Teadsin, et kusagil keset Sillamäed on üks tänav, mis on korda tehtud ja peaks päris hea välja nägema. Seda tänavat läksimegi otsima. Tegemist siis Mere puiesteega.

Ka Sillamäel ei saanud me kuidagi Ida-Virumaa ilust mööda vaadata. Ise kaugemal elades ja Ida-Virumaaga mitte kursis olles jääb üldiselt mulje, et seal on kõik halvasti, räämas, kole jne. Jaa, võib-olla tõesti ei ole kõik kohad nö euroremonditud, aga kui silmad lahti teha, siis on seal ikka tõeliselt kauneid pärle. Olgu näiteks seesama Sillamäe kesklinn – milline huvitav arhitektuur ja detailid!

Jõgevamaa mõisad

Laupäeval nautisime ilusat ilma ja sõitsime pisut ringi. Seekord veetsime aega põhiliselt Jõgevamaal. Esimene peatud oli Kõnnu Vabadussõja mälestusmärgi juures. Maa oli sügisesi lehti täis. Väga vahva oli vaadata, kuidas seened olid enda maast välja ajamisega maa otsekui “ära lõhkunud”. Sellest kahjuks küll pilti ei teinud, kuid mõned ilusad kärbseseened jäid küll pildile.

Järgmine peatus oli Torma mõisas. Mõisa peahoones on tänaseks päevaks A ja O kauplus. Hoone ise oli nii hale, et ei tahtnud seda isegi pildistadagi. Kui aga olime terve mõisakompleksi läbi käinud, saime aru, et tegemist on olnud ühe väga vahva mõisaga. Võiks lausa arvata, et mõis on olnud autonoomne. Kõik on ju olemas – õllevabrik, viinavabrik, juustutehas, saeveski… Väidetavalt on Tormat mainitud juba 1212. aastal, mõisa aga 1493. aastal.

Edasi sõitsime Torma kiriku juurde.

Järgmine peatus oli Laiuse linnuse juures:

Edasi sõites jäi silma üks huvitav kirik ja me tegime seal ka ühe peatuse

Laiusel ei olnud meil algselt plaanis eriti palju ringi vaadata, aga silt näitas Laiuse siniallika ja voore poole ning just siniallikas tundus ahvatlev. Peab aga tunnistama, et siniallikas valmistas meile tõelise pettumuse. See-eest oli vaade Laiuse voorelt suurepärane.

Järgmiseks jõudsime Kuremaale.

Koduteel põikasime sisse veel Saadjärvele ning lõpuks leidsime planeerimatult isegi ühe National Geographicu kollase akna.

 

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén