Iirised õitsevad! Täna hommikul olid kolm õit ilusti lahti. Tegelikult ei ole need esimesed. Esimene oli ema juurest toodud tumesinine, kuid see suutis nii kiiresti ära õitseda, et seda ma korralikult pildile ei saanudki. Peaks vist minema ema lillepeenrasse seda sorti pildistama. Igatahes eile õhtul juba oli näha, et kohe-kohe avanevad ka teiste sortide õied ja nad ei petnud meie ootusi.
Nüüd on ka viimased tulbid oma õied avanud.
Peale tulpide õitseb meie aiakeses veel päris mitmeid lilli.
Eile õhtul kella kümne paiku oli äkitselt väljas ühelt poolt väga hämar, teisalt aga täiesti normaalselt valge. Kokku andis väga laheda valguskombinatsiooni. Väga kiiresti rullus mööda taevast edasi suur must pilv.
Nagu tavaliselt, oli fotoaparaadi ees ebasobiv objektiiv. Seepärast haarasin telefoni ja klõpsisin sellega paar pilti. Valgusolud läksid siiski nii lahedaks, et haarasin fotoka ja jooksin kase alla. Mulle paistis taeva allservas loojuva päikse puna ning sellekohal tugev tume triip. Üritasin seda pildile saada, kuid veel enne kui ma millegagi hakkama sain, kuulsin korralikku kolinat. Vaatasin paremale ja nägin, kuidas naabermaja katuselt eterniitplaat meie aeda lendas. Samal ajal kolises ka meie puuriitade kohal midagi. Huh! Pidasin paremaks majja varjuda. Hommikul avanes selline pilt:
Mmmmm…mul ei ole sõnu, et kõike seda ilu kirjeldada, mis praegu aias on.
Olen sellel aastal hästi laisk olnud ja ennast kogu aeg lohutanud, et tavaliselt meil ei olegi nii varast kevadet ja niikuinii ei oleks midagi teha saanud. Ka praegu on mul veel mingi öökülmade hirm. Loodus aga areneb omasoodu ja lilled näitavad oma kauneid õisi. Jõudsin täna lõpuks tulbipeenra korda teha. Eelmisel aastal Juhani juurest ostetud tulpidest pean veel Juhanile ülevaate tegema, sest mõned sordid ei vasta absoluutselt ostetule. Madonnaliiliatega on kehvasti. Midagi jäi neist alles ka, aga mädaseid kohti oli palju. Veel hullemini läks tumeda hüatsindiga (nimi vajab täpsustamist). Mõlemal sibulal oli südamik täiesti mäda. Kraapisin kõik mäda välja ja alles jäi tugev sibul, millest saab läbi vaadata. Ei mingit südamikku, ei juuri. Kurb, aga need tuli prügihunnikusse visata.
Piibelehed õitsevad täies mahus. Nende lõhn on lausa joovastav. Viimane uus nartsissisort Tricollet avas samuti õie. Täielik pettumus! See ei ole jällegi see, mida me ootasime. Ma tõesti ei tea, kuidas nii saab olla, aga tundub, et ka siin on valed sibulad pakis olnud. Ka naabrinaiselt saadud tavalised lõhnavad poeedinartsissid õitsevad. Kõige tavalisem valge õieke ja ikkagi on see minu jaoks kõige kaunim nartsiss üldse.
Jaan pildistas meie pardiema, kes ei lasknud ennast absoluutselt pesemise juures segada. Alles siis, kui Juss talle väga lähedale läks, lendas part tiigi peale ja pahandas haleda häälega.
Eile hommikupoole käisime Tartus muu hulgas ehituspoodides ja sealt tulid mõned petuuniad meiega kaasa. Samuti tahtsid kaks elulõnga kaasa tulla: Blue Light ja Lemon Beauty. Kodus jõudsime natuke terrassil mõnuleda ja äikese-eelset olemist nautida. Siis aga pidime tuppa kolima, sest vihm muutus väga tugevaks ja hakkas lausa näkku pritsima. Mõne aja pärast lisandus äikesele ka rahe – täismäng! Hiljem avastasin, et rahe oli kaks Monte Peony õit ära lõhkunud. Õnneks olid kõik teised õied terveks jäänud. Küllap olid need lihtsalt vihmaga liiga rasked. Jälle on mõned uued tulbisordid värvi võtnud või õie lahtigi ajanud. Monte Peony on üks väga vahva tulp. Blue amaible tundub küll pigem lilla kui sinine olevat. Pop up yellow on see, mis mind kõige rohkem kurvastab. Ootasin sellest väga põnevat tulpi, kuid tundub, et pakis on olnud valed sibulad. Meie aia Hitparade pole ka kindlasti see punase leegiga kollane tulp, mida pakil näidatud oli.
Täna oli meil korralik tööpäev. Mina niitsin sellel aastal esimest korda muru. Ka eelmisel kevadel nikerdasime esimesed korrad nurmenukkude vahelt niita. Neid on nii palju ja nad on nii ilusad, et kahju oleks neist lihtsalt niidukiga üle sõita. Küll jõuab, las nad näitavad praegu, milleks nad võimelised on. Jaan pani samal ajal oma uue suure ja ägeda käru kokku ja hakkas puid vedama. Pärast käisin maasikad ka kiirelt üle. Ei saa öelda, et töö oleks kiire ja korralik olnud, aga parem ikka kui enne. Läksin tekkinud prügiga nõlvast alla ja avastasin alles seal, et tiigi ääres on pardiema. Ega ta end minust eriti segada lasknud. Tõmbus vaid pisut rohkem peitu. Viskasin oma sodi ära ja eemaldusin, et teda mitte segada. Hiljem ei andnud süda siiski rahu ja läksin tegin temast pilti. Pardiema magas rahulikult.
Tänasega võib vist öelda, et suurem osa meie aia nartsisse on vähemalt ühe õie lahti teinud.
Tulbid on siiani tagasihoidlikumalt esinenud, kuid nüüd hakkab vaikselt neid ka rohkem avanema.
Eile sõitsime lihtsalt NS Räpinasse. Ilm ei olnud küll kõige mõnusam st aknast vaadates oli ilus, aga õues oli kõle tuul. Teel Räpinasse tegime ühe väikese peatuse, sest tee ääres paistsid lahedad suured kivid. Arvatavasti pole suvel kõrge rohu ja suurte puulehtede ajal neid kive teelt lihtsalt nähagi.
Unistasime, et Räpinas peaks tänu aianduskoolile eriti ilus jalutada olema. Parkisime auto loomemaja ette ja jalutasime väikese ringi. Kõige huvitavam osa oli kollektsioonaiad. Sinna peame juba varsti tagasi minema, sest nägime seal sireleid, kuid nende õitsemiseni on veel pisut aega. Meil on endal kodus päris mitu erinevat sirelit, seepärast oleks põnev näha, milliseid veel olemas on. Praegu aga õitsesid peamiselt tulbid ja nartsissid. Mõned neist tekitasid täitsa kadedust, kuid olgem ausad, meil on ka veel kodus piisavalt oodata. Lihtsalt ilmad läksid praegu jahedaks ja päris iga päev hetkel uusi õisi ei avane.
Suvel National Geographicu aknaid otsides käisime ka Räpinas mõisa ümber jalutamas, kuid eriti kaugele parki tookord ei jõudnud. Nüüd tegime ringi ümber pargi. Leidsime ühe laheda puude paari. Vaatlesime neid päris pikalt, et mõista, kuidas nad niimoodi kasvanud on. Kena paviljon oli ka pargi servas. Paviljon ise on imekena, aga sealt mingit erilist vaadet küll ei avane. Paisjärve teisel kaldal asuvad pigem tagasihoidlikud majad. Natuke edasi oli küll ilus vaade kirikule, kuid paviljonist sinna ei näe.
Räpina mõis olevat asutatud Poola ajal 1582. aastal. Rootsi ajal kuulunud mõis algul von Oxenstjernadele ja hiljem von Wrangellidele. Mõishoone ise, mida nimetatakse Sillapää lossiks, on oma alguse saanud 1850. aastatel.
Aga ikkagi oli suht jahe ja kõle ja lõpuks pigem külm ja nii otsustasime pärast väikest peatust kodu poole tagasi keerata. Päris sama teed tagasi siiski ei tahtnud. Selle asemel valisin kiirelt Googli kaardilt järgmise sihtpunkti, milleks sai Rahumäe mõis. Me polnud veel Räpinast väljagi sõita jõudnud, kui teel jooksis meile vastu rebane. Ei, ta ei põgenenud meid nähes kõige nelja tuule poole. Vastupidi, jäi mulje, et see on täitsa normaalne, et tema seal kõnnib ja pigem imelik, et meie seal sõidame.
Rahumäe mõisa teeotsast suutsime kaks korda mööda sõita, sest see oli peaaegu olematu. Isegi õigel teel olles pures kogu aeg kahtlus ega me eksinud ole. Mõisahoone on räämas ja vajab palju hoolt ja tähelepanu. Loodame, et varsti see seda saab ka, sest ümberringi oli ehitusmaterjale sh näiteks katusekive. Räästa all olid väga huvitavad aknad. Maja tagant avanes ilus vaade Võhandu jõele. Kujutan ette, et mõisa akendest on vaade tõeliselt lummav.
Olime teel kodu poole kui järsku nägin autoaknast karja kaupa jalgu. Ei jõudnud neid kahjuks kokku lugeda, muidu oleks võinud kahega jagada ja oleks teada saanud, kui palju sookurgesid põllul oli. Igatahes olen ma täiesti veendunud, et sellist parve pole ma varem korraga näinud. Kurb, et meil õiget objektiivi kaasas ei olnud. Nüüd pidime oma 35 mm objektiiviga kurgi pildistama.
Meie minipuhkuse viimasel päeval magasime end kõigepealt mõnuga välja. Meil ei olnud ju kusagile kiire. Pealegi, puhkuse ajal kiirustamine
peaks küll kurjast olema. Nautisime veel seda paariks päevaks meie Läti koduks olnud maja. Meie üllatuseks tõi perenaine meile isegi värvitud mune. Tõeliselt vahva! Me saime küll sinnasõidul Valga Olerexi tanklast karbitäie valgeid mune kaasa, kuid nende värvimisele me küll ei mõelnud. Lahendasime seekord munakoksimise hoopiski üllatusmunadega.
Mingil hetkel pidime siiski oma asjad kokku pakkima ja end koduteele seadma. Teel koju külastasime Cesise ordulinnust. Olime seda autoaknast juba näinud, nüüd vaatasime lähedalt. Tõenäoliselt eksisteeris seal muinaslinnus juba 11. sajandil. 1209. aastal hakkasid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. 1577. aastal linnus hävitati. See taastati, kuid hävines uuesti Põhjasõjas 1702. aastal.
Viimane peatuspaik meie koduteel oli Rauna Staburags travertiin. Travertiin on allikalubi – poorne, peamiselt kaltsiumkarbonaadist koosnev sete, mis sadestub lubjarikka põhjavee väljumiskohta. Google juhatas meid küll ilusti kohale, kuid sealt me travertiini vaatama ei saanud, sest sellele tuli läheneda teiselt poolt jõge. Mis siis ikka, sõitsime tagasi ja läksime “nii nagu labaku näitasivad”.
Käes on see aeg, kui hommikuti on põnev aeda minna, et näha, millised uued õied on avanenud. Täna oli aias juba rohkem õisi. Päris õhtulgi oli veel uusi nartsisse avanenud. Neid pildile ei saanudki, sest oli juba liiga hämar.
Eelmisel sügisel sai päris suur hulk uusi lillesibulaid maha pandud. Praegu tundub, et kõige kehvemini on läinud hüatsintidega. Neid veel ei paista. Krookustega ka ei vedanud, aga küllap selles oli süüdi seekordne olematu talv.
Täna oli imeilus päikeseline ilm. Lausa nii ilus, et pidasime terrassil hooaja avasöömaaega. Kuiv ilm on tore küll, aga maa on praeguseks nii kuiv, et kõik tolmab. Tunnen end kui vigisev põllumees, aga midagi ei ole teha, tuleb lilledele vett tassida, sest isegi tulbid olid juba longus. Uusi õitsejaid on meil ka. Siin nad on:
Olime eelmisel õhtul saanud peremehelt vihje, et Cesise lähedal on võimalik näha kaameleid. Peremees oli nii abivalmis, et näitas meile kaardi pealt täpse suuna kätte. Nii asusimegi hommikul teele ja leidsime Rakši loomaaia ilma igasuguste probleemideta üles. Tee sinna oli omaette vaatamisväärsus. See polnud enam mingi Võrumaa, vaid juba midagi enamat. Tagasiteel nägime teel jalgrattureid. Ausalt, me ei kadestanud neid. Rakšis oli peale kaamelite näha ka laamasid, alpakasid, eesleid, lambaid ja guanakosid. Küülikutest ja koertest ma parem ei räägi. Erinevalt tavalisest loomaaiast ei pidanud me loomi läbi puuri vaatama, vaid saime nende aedikutesse minna ja neid oma käega katsuda, isegi kallistada. Loomad olid juba harjunud, et aedikutes ringi jalutavatel tüüpidel on topsiga head nosimist kaasas. Mõned neist olid topsiga tüüpide suhtes vägagi pealetükkivad.
Pärast laamade ja kaamelite seltskonna nautimist sõitsime läbi Sigulda Turaida poole, läbi sealse imeilusa oru. see org on minu jaoks alati kuidagi maagiline olnud. Sealsamas all orus asub Baltikumi suurim koobas – Gutmani koobas. Käisime eelmisel aastal Helme koobastes ja kuna Gutmani koobas pidavat kirjelduste järgi suur ja võimas olema, ootasime sealt tõelist elamust. Tegelikkus oli midagi muud. Ma ei teagi, ma ei nimetaks seda koopaks, pigem oli see suur uure. Kõigest hoolimata oli tegemist kena jalutuskäiguga.
Meie järgmine sihtpunkt ei olnud Gutmani koopast kuigi kaugel, aga jalgsi mäest üles polnud ma nõus kõndima. Olen seda kunagi teinud ja mul on ikka veel meeles, kuidas ma seal mäe peal tookord surin. Ei, seekord sõitsime autoga Turaida piiskopilinnuse ülemisse parklasse. Turaida kivilinnuse ehitamisega alustati 1214. aastal. Selle täiendamine jätkus kuni 17. sajandini ning selles elati kuni 1776 aastani, mil seal oli tulekahju.
Turaida linnuses torni tippu ronimine tuletas meelde, et oleks vaja end tankida. Sõitsime Sigulda kesklinna ja astusime esimesse ette juhtuvasse Bistro’sse. Siguldas on köisraudtee, millega ma pole veel kunagi sõitnud. Seekord oli see plaanis ära teha, kuid pärast pisukest surfamist selgus, et oleme hiljaks jäänud. Selleks päevaks oli köisraudtee lõpetanud. Mis siis ikka, läksime hoopis Paradiisi mäge otsima. Kui võtta suund Sigulda kalmistule, siis ei ole selle mäe leidmine kuigi raske. Mitmel mäeküljel käis treppide remont või ehitus. Me ei hakanud kusagile ronima, vaid jalutasime lihtsalt mäele. Vaade Gauja orule on võimas! Tahan sinna mäele kunagi sügisel tagasi. Kujutan ette, et värviliste puulehtede ajal on see mitte ainult võimas, vaid hingemattev. Tean-tean, liiga palju ei tohi oodata, siis on oht pettuda.
Märtsis alguses ilmusid Cherry-sse mitmed pakkumised Lätti ja mitte ainult Riiga, vaid ka Cesise ja Sigulda kanti. Vaatasin neid nii ja naa, kuid miski mulle seal siiski ei meeldinud. Tahaks ju ikka, et saaks oma tahtmist mööda süüa teha ja et muidu ka mõnus oleks. Erinevate majutuspakkumiste hulgas jäi silma, et hotelliga võrreldava raha eest saab lausa maja rentida. No, aga meile Jaaniga kahepeale ei ole ju tervet maja vaja. Peitust ei viitsi mängida. Mis seal ikka, leidsime endale reisikaaslased. Leppisime kokku, et sõidame lihavõtte nädalavahetusel Lätti ja peatume Cesises omaette majas.
Kui õige aeg käes, asusime Tartust teele. Kõige esimene peatus oli Rõngus, sest sealsest poest oli vaja imehästi lõhnavat saia osta. Järgmine peatus oli juba Valga ja pärast seda jõudsimegi Lätti.
Lätis tegime esimese peatuse Valmieras. Parkisime kohe kiriku kõrvale ja käisime kirikus sees ka, täitsa kena oli. Ma ei tea miks, aga mul oli kuidagi meeles, et Valmieras oli veel midagi ilusat ja huvitavat vaadata, kuid seekord midagi väga toredat küll silma ei jäänud. Mul ei olnud kahjuks enne reisi ka piisavalt aega, et Valmiera vaatamisväärsustega süvitsi tutvuda. Tõmbasin endale mingi Valmiera äppi ja kui sealt pilte vaadata, siis tundub, et millestki olulisest ilma ei jäänud.
Pärast Valmierat võtsime suuna Cesisele, kuid enne plaanisime veel Sietiņiezis’ist (Sõelakivim) läbi käia. Punase liivakivi paljandiga oleme tänu Taevaskojale harjunud, kuid valge liivakivi paljand on midagi erilist. Räägitakse, et kivim sai oma nime tänu selle pinda augustatud, metsikute mesilaste loodud orgudele. Parklast ei olnud vaja kuigi pikalt jalutada. Esimesena leidsime trepi, mis viis alla jõekaldale. Suurem liivakivi paljand oli aga üleval pool. Ka seal oli korralik rada ja piisavalt treppe. Meie jalad said paraja koormuse ja silmad tõelise naudingu.
Korraks tekkis tunne, et nüüd võiks ööbimispaiga üle vaadata. Sõitsime isegi peaaegu kohale, kuid peremees ei kuulnud telefoni ning seepärast tegime veel väikese väljasõidu Āraiši järvelinnuse juurde. Olen seal kunagi käinud ja seepärast uskusin, et see koht võiks ka teistele meeldida. Tegemist on 9.-10. sajandi latgalite elupaiga rekonstruktsiooniga. Järve keskel asuvale saarele on peenikestest palkidest nö lavatsile ehitatud samasugustest palkidest elamud.
Nädalavahetus oli nii soe, et täna olid avanenud kõige esimesed nartsissiõied. Sellekevadiseks esimeseks avanejaks on meil “Jetfire”.
Jetfire 2014
Sügisel sai terve hulk uusi nartsissisorte maha pandud. Nüüd on põnev oodata, millised õied lahti minema hakkavad.
Pole juba ammu viitsinud Fimot mätsida, aga mõned varem valmis tehtud elemendid olid mul varuks. Praegu tundus sobiv aeg sinililled kõrva panna. Järelikult pidin õied kõrvarõngasteks tegema. Peale sinilillede sai veel mõned lilled ära kasutatud. Juss aitas mind pildistamise juures nii kuis jaksas.
Õpikeskkonnas Codecademy saab eesti keeles õppida html-i ja css-i ning samuti JavaScripti kasutama. Hakkasime Jaaniga mõlemad usinalt õppima ning tänaseks oleme juba rohkem kui kümme päeva järjest koodi kirjutamist harjutanud. Täitsa põnev on! Keskkond on motiveeriv ja jagab õppijale vahepeal tubliduse eest auhindu ning saadab kiitvaid e-kirju. Nagu ikka: kiida lolli, siis … Saab näha, kui kaua meil seda usinust jätkub. Arvatavasti tuleb esimene tagasilöök siis, kui eestikeelsed kursused otsa saavad.
Segane kevad on ka mind täiesti segi ajanud. Eelmisel aastal külvasin esimesed seemned ikka märtsis ja hilisemad siis aprillis nagu ette nähtud, kuid sel aastal on mul kogu aeg tunne, et ilm on omadega nii sassis, et olenemata sellest, mida silmad näevad, on tegelikult veel liiga vara midagi loota või unistada. No vot, ja nii jäi mul märtsis kõik külvamata. Panin esimesed seemned mulda alles eelmisel pühapäeval (6. aprill). Rukkililled on kõik juba ilusti oma ninad välja ajanud. Lobaoad sirguvad ka. Teisi rohelisi on veel vähem, aga küll need ka tulevad.
Lisaks tavapärasele seemnete külvamisele panin eelmisel pühapäeval mulda ka seemnemati virkliisudega. Selle sain õepojalt ja tema kaasalt sünnipäevaks. Ma pole varem sellistega kokku puutunud, seepärast on kuidagi eriti põnev. Alguses oli kästud korralikult niisutatud mullaga poti peale panna kilekott niiskuse hoidmiseks. Nüüdseks vajavad taimed juba valgust, sest on umbes 2 cm pikad.
Täna sattusime Prismas sarnaste seemnemattide peale ja muidugi tahtis üks pakenditäis (Brilliant Blue & Sunset Mix) meiega koju kaasa. Meil oli eelmisel aastal terrassi postide küljes kaks amplitäit fuksiaid. Kahjuks ei ole meil fuksiate talvitamise tarvis sobivat kohta ning nad surid välja. Nüüd täitsin amplid värske mullaga ja panin seemnematid mulda.
Kui veel Prismat kommenteerida, siis ükspäev oli mul tõsine tahtmine esimene ettejuhtuv müüja läbi sõimata, sest seal müüdi imelisi lillesibulaid. Ma ei saanud sealt kuidagi ilma ühe pojengita ära tulla. Prisma tekitab kiusatusi!
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén