Kuna päevaliiliate esimene peenar jäi väikeseks, pidin uue tegema. Nüüd oli sinna ka kevadeks midagi õitsema vaja. Käisin täna Juhani juurest läbi ja tõin nartsisse juurde. Minu lemmikud on Eestis kasvatatud nartsissid:
Ice King
Orangery
Acropolis
Flower Drift
Lisaks ostsin ka ühe Holland Bulb Market’i sordi Colblanc.
Cherrys müüdi kanuumatka vouchereid ja mul läks täiesti meelest, et mu käel midagi viga on ja seda ehk veel hoidma peaks. Enne kui Jaan mulle seda meelde tuletas, olid voucherid juba ostetud. Mis tehtud, see tehtud. Nüüd tuli kanuutama minna. Meil oli matk laupäevaks kokku lepitud. Kohtumispaigaks oli Koorvere bussipeatus. Samal ajal startisid sealt lausa mitme matkakorraldaja matkad. Kuna olime õpetussõnade kuulamise ajaks jõekaldale kõige lähemale astunud, hüppasime ka esimestena kanuusse ja kimasime esimese paatkonnana minema. Meile jõuti vaid ühes kohas järele. Umbes 200 meetrit algusest oli jões nii palju mahalangenud puid, et ei ülevalt ega alt ei olnud neist võimalik mööduda ja olime sunnitud kanuu kaldale tõmbama. Vähemalt suutsime kiirelt otsustada: kanuu kaldale, mööda kallast teisele poole ummistust ja kohe uuesti vette. Rohkem me teisi paatkondi ei kohanud. Raudteesilla all oli matkakorraldaja ise vees juhendamas, et kärestikust ikka ilusti läbi saaks. Üldiselt võiks öelda, et võrreldes Pärnu jõega on Ahja peal palju rohkem võimlemist. Maha langenud puid oli päris palju ja mõne alt läbipääsemiseks tuli lausa kohta otsida. Kokkuvõttes oli väga mõnus päev, kuigi päris alguses ei tahtnud koostöö 100% laabuda.
Kui pärast mõningast pausi kohtud tänaval vana tuttavaga ja märkad, et tal on silmanurkades kortsud ja ta on silmnähtavalt vananenud, siis mis järelduse sellest tegema peaks? Küll on hea, et iseennast pidevalt peeglist ei näe?
Laupäeval ja pühapäeval kaevasin aeda uue lillepeenra. Meil on rooside jaoks küll koht olemas, kuid sea on liiga palju teisi lilli ümberringi ja seepärast ei saa roose juurde soetada. Samas käisime laupäeval Järvseljal ja tõime sealt mõned uued siilikübarad. Kuidagi ei tahtnud neid jälle roosipeenrasse istutada. Nii tuligi labidas maasse lüüa ja uus peenar kaevata.
Eile kolisin kõik päevakübarad/siilikübarad uude peenrasse üle. Samuti leidsid selles peenras koha meie siniõielised.
Kui Cherbourg õitsema hakkas, panin oma mõtteis liiliatele selleks aastaks juba punkti. Kuid ma kiirustasin liialt! Päris mitu õiekest oli ja on ikka veel avanemas.
Aga eile sai meie kastmissüsteemi esimene versioon valmis! Nii valmis, et pumbamajal on katus peal. Kastetud sai tegelikult juba eelmisel nädalal. Oli ääretult mõnus kuuma päeva õhtul õhkavas aias veega mängida. Lilled janunesid juba ammu vee järele ning said nüüd igal õhtul vett. Lihtsalt hea!
See lugu sai jällegi alguse sellest, et Cherry-s müüdi vouchereid ja meie läksime õnge ning ostsime. Enne plaanitud reisipäeva olid suurepärased päikeselised ilmad, kuid laupäeva hommikul ärgates nägin akna taga vihmamärga aeda. Küsisin Jaanilt juba vaikselt, kas jääme koju, aga küsimus oli nii vaikne, et ta ei pannud seda tähelegi. Olime plaaninud enne laevale minekut poest läbi joosta, aga osutusime hommikul aeglasemateks kui arvatud ja nii jõudsime küll ilusti laevale, kuid poes jäi käimata. Viimasel hetkel haarasime kodust joped kaasa.
Kui me laevale jõudsime, oli suurem osa kohti juba võetud. Ilusa ilma ootuses ei tahtnud me muidugi sisse minna, vaid laevalael istuda. Õnneks jagas kena tütarlaps laeval pleede ja me saime ka ühe. Algul võtsime selle istumise alla, kuid õige pea pugesime ise selle sisse, sest vihm läks aina hullemaks ja läbiligunenutena hakkas tuule käes peagi külm. Kui enam üldse olla ei saanud, kolisime ära laeva sisemusse. Esialgu seisime kapteni selja taga, kuid seal oli pidev edasi-tagasi sebimine. Hiljem õnnestus laeva kohvikuosas üks istekoht vallutada. Seal me siis vaheldumisi istusime. Vihma sadas enam-vähem kogu selle aja, mil laev mööda Emajõge sõitis. Järve peal jäi sadu juba vähemaks ja ma sain uuesti välja istuma minna. Sees oli parasjagu umbne ja see hakkas mulle natuke hingamise peale. Õues sain värskes õhus end uuesti turgutada ja saarele jõudmise ajaks oli jälle kõik hästi.
Peaaegu et esimene silmapaistev asi saarel oli Kihnu Veeteede lipp. Heh, kuidagi koomiline. Sadamast liikuma hakates nägime ka huvitavat liiklusmärgi lisatahvlit, mis kuulutas, et kehtib kogu saare territooriumil öisel ajal. Arusaamatuks jäi, mille kohta see täpselt käis.
Mul oli välja kirjutatud need asjad, mida Vikipeedia jaoks pildistama pidi, aga loomulikult oli märkmik kusagil kotisügavuses ja tuli oma mälu usaldada. Viga nagu tavaliselt! Ikka jäi üks kalmistu üles otsimata ja pildistamata. Arvata on, et selle pärast me sinna tagasi minema ei hakka. Meil oli saarel jalutamiseks umbes poolteist tundi aega. Jõudsime selle ajaga vist enam-vähem kõik ära vaadata. Kusagil eriti kaua ei venitanud, aga ei jooksnud ka.
Sadamasse tagasi jõudsime mõned minutid pärast seda kui laev väljuma oleks pidanud. Kõik ootasid veel kalameest, kes suitsukala tõi. Saarel oleku ajal oli vihm päriselt järele jäänud, seepärast oli nüüd laeva tekk rahvast täis. Ka all kajutis olid kõik kohad täis ja mõned inimesed arvasid, et kui nad sinnasõidul kusagil istusid, siis see oligi nende nimeline koht ja keegi teine sinna istuda ei tohi. Njah, 63 inimest sellise laevakese kohta on ikka liiga palju. Meil ei jäänud muud üle, kui üritada laevatekil mõni koht leida. Mina jäingi välja istuma ja kolisin sisse ära alles pärast Ringtee silda. Selleks ajaks olin korralikult maha jahtunud. Jaan käis vahepeal kohvikus istumas ja vahepeal oli õues minu juures. Jõudsime tagasi Atlantise juurde umbes pool üheksa õhtul. Hoolimata hommikupoolsest vihmast oli päris mõnus päev.
Juss leidis endale kaevu juurest sõbra:
All tiigi ääres on meil ka toredad sõbrad. Nagu näiteks see vend:
Läksime täna Aiasõbra aiandisse kindla plaaniga mõned päevaliiliad oma aeda lisaks tuua. Kohe potiga müügiks oli neil seekord kuidagi äärmiselt väga päevaliiliaid ja ime küll, aga meile ei jäänud ükski väga hinge. Õnneks ei pidanud me sealt siiski päris tühjade kätega ära tulema, sest nagu ka eelmisel aastal, oli seal ettekasvatatud liiliaid. Eelmisel aastal sai meie trompetliiliate peenar just sealt alguse. Sel aastal meie ‘Pink Perfection’ kahjuks ei tärganud. Nüüd tõime uue.
Gran Paradiso – I (a) Vletter & den Haan 1983; õisikus 9 karikakujulist 15 cm läbimõõduga õit. Paksud vahajad kroonlehed hõõgvpunased kerge oranži helgiga, täppideta, tippudes tagasi keerdunud. Tolmukad erepunakaspruunid. Kõrgus 1,5 m. Hilise õitsemisajaga sort. Mustjad tolmukad on heaks kontrastiks tumepunastele õiekroonlehtedele. Liiliatest Eestis üks paremini kohastunud. Kiirekasvaline, hõlpsasti paljundatav lõhnatute õitega sibullill, mis eelistab vett hästi läbilaskva, kuid viljaka pinnasega avatud kasvukohta. Mugulad jäävad talvituma istutusalale, kus nad ilmtingimata ei vaja talvel katmist. Kui puhmas kasvab liiga tihedaks ja õitsemine väheneb (keskmiselt 3-4 aasta järel), on aeg mugulad välja kaevata, eraldada tütarsibulad ning kohe uuesti maha istutada. Üks väheseid liiliaid, mida võib Eesti oludes probleemideta ka sügisel ümber istutada.
Navona – I (a) Vletter & den Haan 1994; õisikus 7 karikakujulist 19 cm läbimõõduga õit. Kroonlehed elevandiluuvalged, roheka varjundiga, mõne üksiku tumepruuni vähemärgatava väiksese täpiga. Tolmukad helepruunid. Kõrgus 0,85 m. Hilise õitsemisajaga sort. Puhasvalgete lõhnatute õitega suurepärane püsikute peenra taim. Liiliatest Eestis üks paremini kohastunud. Kiirekasvaline, hõlpsasti paljundatav sibullill, mis eelistab vett hästi läbilaskva, kuid viljaka pinnasega avatud kasvukohta. Mugulad jäävad talvituma istutusalale, kus nad ilmtingimata ei vaja talveks katmist. Kui puhmik kasvab liiga tihedaks ja õitsemine väheneb (keskmiselt 3-4 aasta järel), on aeg mugulad välja kaevata, eraldada tütarsibulad ning kohe uuesti maha istutada. Üks väheseid liiliaid, mida võib Eesti oludes probleemideta ka sügisel ümber istutada.
Pink Perfection – VI (a) J. de Graaff 1960; õisikus 8-10 trompetikujulist purpurroosat kuni sirelilillat õit. Tolmukad heleoranžid. Kõrgus 1,9 m. Puhkeb juuli lõpus. Roosade suurte trompetjate õitega aeglasekasvuline sibullill vett hästi läbilaskvale viljakale pinnasele. Soovitav on jätta samale kohale paljudeks aastateks, kuna talub halvasti ümberistutamist. Eesti oludes on talvekate vajalik ja seda eelkõige kevadel pinnase vaheldumisi sulamise ja külmumisega kaasneva juurte rebimise leevendamiseks. Taimed ei talu pinnases seisvat vett, eriti talvel. Noori tõusmeid võivad kahjustada hiliskevadised öökülmad, eriti järjestikustel öödel. Trompetiiliate õied on meeldiva lõhnaga, nad sobivad suurepäraselt ülimalt kaunite ja kuninglike lõikeõite kasvatamiseks, väärtuslik lilleseade komponent
Casa Blanca – VII (a,b) Idaliilia; 60-120 cm peaaegu valge. Suurte valgete õiekroonlehtede taustal troonivad punakaspruunid sihvakad tolmukad. Aeglasekasvuline sibullill vett hästi läbilaskvale viljakale pinnasele. Soovitav on jätta samale kohale paljudeks aastateks, kuna talub halvasti ümberistutamist. Eesti oludes on talvekate vajalik ja seda eelkõige kevadel pinnase vaheldumisi sulamise ja külmumisega kaasneva juurte rebimise leevendamiseks. Taimed ei talu pinnases seisvat vett, eriti talvel. Noori tõusmeid võivad kahjustada hiliskevadised öökülmad, eriti järjestikustel öödel. Idaliiliate õied on meeldiva lõhnaga, nad sobivad suurepäraselt ülimalt kaunite ja kuninglike lõikeõite kasvatamiseks, väärtuslik lilleseade komponent.
Robert Griesbach – OT hübriid; laia valge servaga tumeroosa; 90-100 cm Orientaal- ja trompetliiliate ristamisel saadud väga eksklusiivse välimusega kaasaegne liiliahübriid. Suurepäraselt lõhnavate õiete värvitoonides on esindatud valge, pronksjas punane üleminekuga kollaseks kitsaks randiks, mis muutub omakorda roheliseks neeluks. Kõrge kasvu tõttu on soovitav valida kasvukoht tuulte eest kaitstud paigas, kus oleks rohkelt päikest ja parasniiske viljakas pinnas. Hea soolo ja rühmataim, annab häid vaasipüsivaid lõikeõisi. Äraõitsenud õied tuleks eemaldada, kuid vart ei ole soovitav enne hilissügist tagasi lõigata. Võib jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks järjest.
Pearl Stacey – LA hübriid; aasiahübriid, virsikutooni, kuldse-pronksja südamikuga. Longiflorum- ja aasialiiliate ristamisel saadud väga eksklusiivse välimusega kaasaegne liiliahübriid. Suurepäraselt lõhnavate õite värvitoonides on esindatud kollane, pronksjad ebakorrapäraselt paiknevad täpid ja tumedad tolmukapead lisavad õitele meeldiva kontrasti. Kõrge kasvu tõttu on soovitav valida kasvukoht tuulte eest kaitstud paigas, kus oleks rohkelt päikest ja parasniiske viljakas pinnas. Hea soolo ja rühmataim, annab häid vaasipüsivaid lõikeõisi. Äraõitsenud õied tuleks eemaldada, kuid vart ei ole soovitav enne hilissügist tagasi lõigata. Võib jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks järjest.
Debby – OT hübriid; Orientaal- ja trompetliiliate ristamisel saadud väga eksklusiivse välimusega kaasaegne liiliahübriid. Suurepäraselt lõhnavate õite värvitoonides on esindatud kollane, pronksjas punane üleminekuga kollaseks kitsaks randiks, mis muutub omakorda roheliseks neeluks. Kõrge kasvu tõttu on soovitav valida kasvukoht tuulte eest kaitstud paigas, kus oleks rohkelt päikest ja parasniiske viljakas pinnas. Hea soolo ja rühmataim, annab häid vaasispüsivaid lõikeõisi. Äraõitsenud õied tuleks eemaldada, kuid vart ei ole soovitav enne hilissügist tagasi lõigata. Võib jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks järjest.
Kuidas saab nii olla, et hoolimata sellest, et ajan sordinimedel näpuga järge, avastan pidevalt, et midagi on valesti. Tegin alles oma päevaliiliate lehekülje korda ja kõik tundus nii ilus, kuid täna hommikul avastasin, et suure peenra esimeses reas viimasena kasvab hoopis mingi punaseõieline puhmas. Ja mina kirjutasin oma kataloogi, et see on kõrge kollane, mis on eelmisel aastal ema juurest toodud. No uskumatu! Kust see punane siis pärit on? Ja kas ema juurest siis kollast ei saanudki? Ma olen sõnatu.
Uusi õisi jagub praegu tõesti igasse päeva. Alustame päevaliiliatest:
Mõned liiliad ka:
Ja roosid:
Eile tegime vaatamata kuumale ilmale ühe Lääne-Virumaa tuuri. Või võib-olla just kuuma ilma tõttu, sest autos on meeldivam istuda kui õues olla.
Alustasime oma avastusretke Emumäelt. Seal on päris huvitav puukujude rada ning mäe otsas vaatetorn. Vaatetorni külastamise eest küsiti täikasvanult 80 senti. Täitsa huvitav, kas see vallal tegelikult ka ära tasub või läheb pileteid müünud naisterahva palk kallimaks. Mingit eriliselt hingematvat vaadet torni otsast ei olnud, pigem selline tavaline ilus Eestimaa. Igatahes saame nüüd väita, et Pandivere kõrgustiku kõrgeima tipu vaatetornis on meil käidud. Emumägi (166,6 m merepinnast) on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Vaatetorn püstitati 1997. aastal arhitekt Tiit Hanseni projekti järgi. Hirmsasti tahaks soovitada, et seda võiks mingi käetoega täiustada. Oleks minusugustel aktiivsest puhkusest väsinud vanainimestel ka kergem.
Edasi viis tee meid Salla mõisa juurde. Selle peahoone pärineb tõenäoliselt 1770. aastatest. Praegu on seal Salla põhikool ja raamatukogu.
Pärast Sallat võtsime suuna Simunale. Jalutasime sealses kirikuaias pisut ringi. See oli meeldivalt varjuline koht. Kiriku taga nägime väga huvitavaid varemeid, aknaraam oli rauast. Pärast mõnusat jalutuskäiku võtsime kohalikust poekesest jäätist ja jätkasime teed.
Järgmisena jõudsime Muuga mõisa (Münkenhof) juurde. Käisime siin mõned aastad tagasi ühel sügis-talvisel külmal päeval. Seega päris uus see koht meie jaoks polnud, kuid ikkagi oli ilusa suvise ilmaga meeldiv kõik uuesti üle vaadata. Väidetavalt on mõis saanud oma nime preestermunkadelt, sest kuulus keskajal Pirita kloostrile. Huvitava elemendina on säilinud mõisa kellatorn. Samuti olid meie jaoks väga huvitav karjakastelli varemed.
Toolse linnuse varemed:
Vanamõisa mõisahoone:
Suvel võiks vist iga päev uusi lillepilte üles panna. Igal hommikul on uued õied avanenud või vähemalt näitavad nad oma uut nägu.
Ilmad on praegu nii soojad, et päeval ei taha küll õues mitte midagi teha. Eile sõitsime hoopis minu vanemate juurde külla ja tõime sealt hulga kive kaasa. Kividel on oma otstarve olemas, kuid selleks, et planeeritu kõik tehtud saaks, on neid veel märksa rohkem vaja. Algus on siin:
Teel koju võib näha tohutult ilusaid vaatepilte. Näiteks paks udu heinamaa kohal ja päike paistab selle peale või päikesekiired läbi udu või heinapallid udu sees või kuused uduvaibas või lugematuid teisi kombinatsioone loodusest, udust ja päikesest. Isegi kits jõudis auto nina eest nii lähedalt läbi joosta, et Jaan vandus, et nägi tema silmapõhju. Nagu tavaliselt, ei olnud meil fotoaparaati kaasas ja ma pidin oma telefoni käiku laskma:
Mida teha, kui terrassile paistab natuke liiga palju päikest? Tuleb mingi vari juurde teha. Kevade poole tegime esimese varju rannamattidest. Olgem ausad, ilus see välja ei näinud, kuid oma funktsiooni täitis ideaalselt. Kuna see sai tehtud umbes kolme minutiga, siis olid ka kinnitused väga juhuslikud ja tuul lõhkus matid peagi ära. Räbalad ei olnud enam üldse ilusad. Korraliku päikesepurje jaoks ei raatsinud praegu raha välja käia. Selle asemel õmblesin eile varjutusriidest kardina. Testime ära, kas see täidab oma ülesande.
Päevaliiliate aeg hakkab kätte jõudma:
Veetsime kaks päeva Cesises jalutades. Tegelikult käisime autoga remondis. Cesises asub automaatkäigukastide remonditehas Recro ja just seal meie autokene oligi. Meil endil oli samal ajal palju vaba aega, et jalgsi Cesist avastada. Päeval eriti palju ei jõudnud. Ma ei mäletagi, millal mul viimati selline väsimus oli nagu esmaspäeval Cesises. Jõudsime ju pühapäeva öösel alles Berliinist koju. Kõigepealt oli vaja Jussiga kõik paid-kallistused ja söötmised tagasi teha ja alles siis sai magama. Pühapäeval oli vaja muru niita ja lillepeenardes mütata ning õhtul veel jalgpalli MM-i finaali jälgida. Magama saime vist ühe paiku ja hommikul hakkasime poole viiest juba sõitma. Elu on vahel ikka väga kiire. Nii juhtuski, et lihtsalt uimasime Cesise pargist ja ootasime, et korterisse magama saaks. Täiesti ootamatult oli meie korter päris kesklinnas. Ma omast arust valisin sellise, mis oli Recrole kõige lähemal, aga muidugi linna pool, mitte linnast väljas. Kui kohale jõudsime, selgus, et meie korterist on vaid paar sammu linna keskväljakule või Jaani kiriku juurde või kasvõi ordulinnuse varemeteni. Pärast esimest und tegin linnakeses väikese jalutustiiru. Suurt ei saanud teha, sest Berliini jalutuskäigud olid veel jalgades.
Kahe reisi vahel on õige aeg heita kiire pilk oma aeda. Hommikul oli muru veel niitmata, kuid päeva jooksul sai see niidetud. Samuti sai päeva jooksul rohitud ja kobestatud liiliate peenar ning kuna sel aastal on igasugu kahjureid ja haigusi rohkem kui muidu, siis sai liiliate peenar ka tuhaga ära multšitud. Osadel liiliatel on hahkhallitus kallal, kuid õnneks mitte kõigil. Õigel ajal ei olnud mul aega nendega tegeleda ja neid pritsida. Nüüd pean lootma, et tuhast on mingigi kasu. Vähemalt on liiliad sõna kuulanud ega ole meie Berliini-reisi ajal ära õitsenud. Lubasin neile ju, et niida kõik jalapealt maha, kes vahepeal julgevad ära õitseda.
Tokkroosid on nii pikaks kasvanud, et varjavad altpoolt aiast juba pea kogu vaate ülemisse aeda. Suhteliselt keeruline on niimoodi aiast ilusaid üldvaateid saada.
Kui ma talvel lugesin, et Estonian Air avab suveks lennuliini Berliini, ei olnud muidugi enam vaja kaaluda, kuhu sel suvel reisida. Ma polnud juba vähemalt viis aastat Berliinis käinud ja ometi olin varem igal aastal vähemalt korra seal. Ostsin piletid juba veebruaris ära ja hakkasin elamist otsima.
Varem olen alati oma tuttava pere juures ööbinud, kuid kuna nad elavad äärelinnas, siis võtaks sealt linna jõudmine iga päev vähemalt tund aega, tagasi sama palju. Pealegi ei taha ju kellelegi tüliks ega koormaks olla. Seepärast valisin booking.com-i kaudu hoopis väikese korteri kesklinnas. Neue Grünstraße oli minu jaoks piisavalt kesklinn. Potsdami platsini oli neli peatust ja Alexini kaks – täiesti piisav. Korter ise oli pisem kui piltide järgi võinuks arvata. Fotograaf oli tasemel olnud. Meile piisas ka väikesest korterist. Nagu tavaliselt, valisin köögiga korteri, kuid ega me erilise kokkamiseni ei jõudnud. Jaan käis hommikuti pagariärist saiakesi toomas nagu Saksamaal sobilik ja päeval sõime kusagil väljas, õhtuti olime enamasti külas ja nii ei jäänudki söögitegemiseks aega. Köögis oli väike pliit ilma ahjuta ja kapi otsas ka mikrolaineahi. Selle kasutamine oli pisut keerukas, sest kapi otsas ei olnud pistikupea ja köögikapil omakorda ei olnud piisavalt ruumi. Teleriga oli meil ka pisut lahkarvamusi, see nimelt näitas ainult neid programme koos pildiga, mida ise paremaks pidas, teistest sai kas ainult häält kuulata või üldse mitte midagi. Aga see selleks, ega me sinna telerit vaatama läinud, kuigi jalgpalli poolfinaali oleks meeleldi näinud. Nüüd saime jalgpalli jälgida nii, et kui õuest kostus kisa, siis kontrollisime Postimehest, mis toimunud oli. Ka omapärane versioon.
Meie reis algas esmaspäeval. Jätsime jälle auto Tartusse ja sõitsime lennujaama hoopis bussiga. Kõik läks plaanipäraselt kuni selleni, et olime juba Berliinis, BerlinCard-id olid käes, istusime bussis ja hakkasin majutusasutusele helistama. Selgus, et mulle antud number ei ole kasutusel. Nägin juba vaimusilmas, kuidas me suvalise kalli hotelli uksetagust kraabime, et kuuse all ööbima ei peaks. Õnneks olin endale telefoni salvestanud ka booking.com-i äpi ja sain sealt õige telefoninumbri. Huh, kõik lahenes ilusti, leidsime oma korteri ilma edasiste probleemideta üles ja meid oodati seal juba.
Esimese päeva õhtuks ei olnud meil veel midagi konkreetset plaanis. Tegime esimese ringi supermarketisse ja seejärel suundusime Potsdami Platsile, et seal Panoramapunktist uuesti pilk linnale visata (lennukist oli ka päris hea vaade). Pärast jalutasime pisut sealkandis ringi ja siis läksime koju ära. Jõudsime ilusti enne vihma algust.
Teisipäeval seadsime algatuseks sammud Gedächtniskirche juurde. Ma tõesti ei tea miks, aga see kirik on minu jaoks alati kuidagi lummav olnud. Ma olen nõus aktsepteerima, et teiste jaoks on see lihtsalt mingi suvaline parandamata kirik. Kahjuks (või mõnes mõttes muidugi ka õnneks) renoveeriti parasjagu kirikut ja vaade ei olnud seepärast kõige ilusam.
Edasi suundusime Berliini loomaaeda. Sellesse õigesse, mis kesklinnas asub. Mulle meeldib seal, et paljude loomapuuride piirded on tehtud nii, et need ei jää üldse segama. Vahva on ka see, et on eraldi ööloomade maja, kus on pime. Meie ebaõnneks sattusime sinna samal ajal lärmavate lastega.
Pärast loomaaeda läksime Madame Tussauds vahakujude muuseumi, sest sinna olid meil pileti varem ära ostetud. Mingi kombiversioon AquaDomi ja Berlin Dungeoniga.
Teisipäeva õhtuks olime kokku leppinud külastuse Damiani juurde. Nii tore on üle pika aja vanu tuttavaid näha.
Kolmapäevast kujunes tõeline akvaariumipäev. Kõigepealt käisime ära selles akvaariumis, mis asub loomaaia juures. Kalu oli seal igat masti, muid elukaid samuti. Et ikka liiga vähe kalu poleks nähtud, käisime ühe jutiga ära ka sellises kohas nagu Sealife ja AquaDom. Seal asub silindrikujuline akvaariumi, mille sees liigub lift. Eelmisest korrast oli mul sellest väga hea mälestus, kuid seekord tundus see kuidagi mannetu. Oma osa mängis vist asja juures ka see, et meiega samal ajal oli seal üks kolme lapsega eesti perekond. Neil ei olnud mingit probleemi Sealife’is käimisega, kuid selle lifti juures tehti neile selgeks, et nad on liiga vähe pileteid ostnud ja kogu perega nad lifti ei saa. No ma ei saa aru, miks seda siis varem ei märgatud ja miks nad üldse kalu vaatama lubati. Silmnähtavalt ärritunud ema võttis lõpuks kõige väiksema lapse ja astus eemale. Isa kahe vanema lapsega läks lifti. Kuigi see ju minusse ei puutunud, jättis sealse töötaja jäik suhtumine halva tunde hinge. Võib-olla oli tema päev tänu sellele korda läinud.
Istusime sealsamas mingisse Vietnami restorani maha ja sõime kõhu mõnuga täis. Väga mõnus maitseelamus oli. Seejärel suundusime Berlin Dungeosni otsima, sest esiteks oli see kohe lähedal ja teiseks olid meil ju piletid niikuinii olemas. Njaa, mis ma oskan kosta – see oli üks imelik koht. Üritas olla õudne ja naljakas, aga tegelikult ei saanud sellega hakkama. Võib-olla see sobiks tõesti kooliklassidele, sest tihti võeti keegi grupist nö show osaks. Klassikaaslastele võiks see ju naljakas olla. Meile aga jäi see lahjaks. Ei oska eriti kellelegi soovitada, pigem soovitaks eemale hoida.
Õhtul külastasime minu Berliini sõbrannat. Õhtu kokkuvõtteks võib öelda, et külastasime Saksamaal elavat leedu perekonda, kes pakkus meile türgi hõrgutisi.
Neljapäeva hommikul võtsime suuna Potsdami.
Reede:
Laupäev:
Vihmase ilmaga tuleb õmmelda selliseid asju, mis tooks päikese uuesti välja. Sellest saab minu apelsini-kleit. Õmblemise ajal pidin mitu korda pead tõstma, et kontrollida, ega ometi vihm järele jäänud ole ja päike paistma pole hakanud.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén