Kivikimalase tööline lendas ümber lupiini.
Käisin täna jõe ääres linde luuramas. Vahelduseks on päris huvitav ka jalgupidi vees sulistada. Üks pisike tegelane tundis ennast seal üsna koduselt. No ja miks ta ei peaks? Kõrkja-roolind sobis sellisesse kooslusesse ju ideaalselt.
Sebisin täna jälle iiriste peenras ja üritasin sealt umbrohtu eemaldada, aga kuna vihma pole olnud, siis on maa nii kõva, et see on suhteliselt raske tegevus. Juba kolmas iiris on õitsema hakanud – küll nad on sel aastal ikka varased!
Mõned hilisemad tulbid näitavad alles praegu oma täit ilu. Mõneti on mul neist kahju, sest varasemad tulbid saavad alati palju rohkem tähelepanu. Praegu aga on teised õied juba huvitavamad. Proovin end siiski niipalju distsiplineerida, et nad vähemalt pildile saaks ja nö kataloogis olemas oleks.
Eelmisel reedel ehk siis 6. mail sai esimest korda muru niidetud. Nädal hiljem ei tundunud muru ka üldsegi pikk, aga piisavalt palju niidet jäi maha. Vihma pole juba ammu tulnud ja maa on kohati täitsa betooniks kivistunud. Ei jõua piisavalt palju kobestamas käia.
Kevad on olnud soe ja loodus on arenenud väga kiiresti. Nartsissid ja tulbid on teinud korraliku õitsemisralli. Piibelehed õitsevad. Hämmastav on see, et kohe varsti avab esimene iiris oma õie.
Tundub, et kõik hostad on kasvama hakanud. Mõned on küll veel nii pisikesed, et võivad vabalt märkamata jääda.
7. mail Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis
Valge:
“Experimental collection about silent, pure and sensitive state” – Morta Nakaite (Leedu)
“Succulent” – Karin Kreek
“Illusion (of adulthood)” – Cathreen Selgis
Must:
“MUST JOON” – Krete Beljaev, Manni Aia & Kätrin Beljaev
“Oma mõtete vang” – Laura Viia
Puu
“Kaasiku taga kuusikus” – Liisbet Saue
“MMinimalism” – Elise Kruusel & Lisette-Maria Puhalainen
Vesi:
“Element M” -Diana Kivits
“Girls from the reef” – Elina Heilanen (Soome)
Noorus:
“I love you ‘till death” – TKK Tektsiiliosakond
“God save the punks” – Liucija Kvasyte (Leedu)
Mul on siiralt hea meel, et järjekordne Pythoni kursus on jälle lõpule jõudnud. Seekord oli see ootamatult kerge! Teiste kursuste koduste ülesannetega olen ikka maadelnud ja vahel isegi mitu õhtut mõelnud, aga seekord oli kõik kuidagi imelihtne. Ei teagi nüüd, kas asi on selles, et Python hakkab tuttavaks saama või on SQL nii lihtlabane asi? (No kuhu see 0,9% siis jäi?!)
Suutsin neljapäeval mingi viiruse hankida ja veetsin terve reede voodis pikali. Tegelikult isegi mitte reede, vaid lausa neljapäeva õhtust laupäeva hommikuni.
Tänane ilm on imeliselt soe ja käisin juba hommikul vaatamas, kuidas mu haigusest vaevatud keha sellesse suhtub. Väga mõnus oli! Loomulikult oli mul fotokaamera kaasas ja praegused õied said jäädvustatud.
Vahepeal on mitu päeva vihma sadanud. Ei, mul ei ole üldiselt vihma vastu midagi, saabki kõik puhtaks. Natuke muidugi oli kahju ka, sest õues peale rohelise midagi muud huvitavat ei olnud. Täna õhtupoolikul paistab jälle päike ja nartsisside esimesed õied on ka lahti läinud. Mõned varased tulbid on ka juba täitsa värvilised. Tulp ‘Giuseppe Verdi’ näiteks on meil täitsa esimest aastat.
Kui ma harakat näen, tuleb mul alati Hunt Kriimsilm meelde:
Meie iga-aastane naaber on tagasi. Kui me siia kolisime, siis tõstis üks kanepilind meie peale kõvasti häält. Ju ta arvas, et oleme tema territooriumile sisse tunginud. Eks ta õige oli. Nüüd aga saame enamasti ilusti kõrvuti hakkama.
Tegin väikese tiiru jõe äärde ka. Lahe peal ujus veel üks sõber. Kahjuks hakkas ta mind küll õige pea kartma ja väga ilusat pilti temast ei saanud.
Oli aeg magama minna, aga tabelid virmalised.ee leheküljel olid ilusad ja ma pidin ikka veel korraks õue jooksma, et kontrollida, kas tõesti on pilvine või on midagi rohelist võimalik siiski näha. Põhja suund oli pilves. Aga… jõe ääres oli super kontsert. Ei, ma ikka veel ei armasta konni, aga ma armastan seda muusikat, mida nad teevad. See on lausa teraapiline. Kuu piilus ka pilvede vahelt ja selle valgus peegeldas jõe pealt tagasi. Jõgi on praegu mõnusalt kõrge veetasemega. Kõik kokku oli lihtsalt müstika!
Olin parasjagu aias, kui märkasin, et Juss üritab käpaga midagi lüüa ja seejärel raputab käppa nagu oleks selle ära määrinud. Veidi hiljem vaatasin järele – ta oli konna leidnud. Lonni alles ärkas. Veel veidi hiljem oli ta pea püsti tõstnud. Ja siis umbes sama palju hiljem end uuesti mulla sisse magama tagurdanud.
Vaatamata sellele, et viimasel ajal on siin konnapilte, ei pea ma konni kuigi ilusateks. Seepärast mõned lillepildid ka, et viimane mälestus ikka kenam jääks.