Lillepeenra kaevamisel ilmus minu ette järsku üks erksavärviline tegelane, kellel nimeks pajumailane. Veidikese internetis surfamisega ei leidnud ma, et ta meile mingit suuremat kahju teeks, seepärast tõstsin ta teise kohta ja lasin tal oma elu edasi elada.
Pakkisin täna Windowsiga arvutis lahti ühe oma koduses iMacis tehtud suurepärase zip-faili ja avastasin, et sinna on lisaks saanud mingid kataloogid ja failid, mida mina sinna pannud ei ole. No milleks mulle zip-failis kataloog “__MACOSX”? Eks ma tegin siis alustuseks uue zipi.
Tegelikkuses ei andnud asi mulle siiski rahu ja ma asusin googeldama. Selgus, et need lisad tekitab sinna Maci enda pakkimisprogrammike. Selleks, et lisajama ei oleks, tuleb kasutada kas mitte-Maci programme või hiljem Terminalis ülearused kaustad ja failid ära kustutada. No hämming jällegi! Kas see ongi see paljukiidetud Maci-mugavus?
Viimasel ajal olen Courseras võtnud järjest HTML-i, CSS-i ja Javascripti kursusi. Sellesse ritta sobis ka hästi Londoni Ülikooli Dünaamilise veebidisaini alused. Kuna ma olen teistel kursustel end juba piisavalt harinud, siis ei olnud siinne ka eriti keeruline. Esmaspäeva hommikul oli viimase kodutöö tähtaeg. Mina sain selle tehtud pühapäeval ja sealt peale ootasin, millal võiks järjekordse kursuse lõppenuks lugeda ehk millal piisav arv kaasõpilasi on mu töö üle vaadanud. Täna avastasin järsku, et minu kodutöö juurde oli tekkinud märkus: Try again. Täiesti uskumatu! Vaatasin siis üle, mida kaasõpilased mul seal hinnanud ja kommenteerinud on. Keegi Diksha Singh on kommentaariks kirjutanud: Quite good! Samas on ta mulle igal pool null punkti andnud. Täielik troll! Nõuetes oli, et esitada tuli kolm faili: html, css ja js. Mul olid ilusti kõik failid olemas, tema aga märkis, et faile oli puudu. Veel oli nõuetes, et peab olema üks h1, üks img ja üks div. Mul kõik olemas, tema märkis, et on puudu! Ma ei usu, et ta pime on, pigem tahtiski käru keerata. Peale tema leidus veel keegi, kes ei suutnud mu kolme faili avastada, aga kuna sellel kellelgi pilti ei olnud, siis ma kahjuks ei tea, kes see oli.
Igatahes pakkisin ma oma failid kokku ja esitasin uuesti. Avastasin nimelt, et see kuramuse Mac oli sinna veel lisafaili pannud. Saab näha, kas järgmised hindajad näevad, et seal on kõik failid olemas.
Nädalavahetusel toimus Setumaal selle aasta kostipäev ehk kodukohvikud setu moodi. Kohvikud olid avatud laupäeval ja mõned ka pühapäeval. Meil oli juba juuni algusest saati plaani võetud, et läheme kostipäeval Tsiistre Linamuusemisse. Ilm ei olnud küll kuigi ahvatlev, aga kohale me jõudsime. Vaatasime seal natuke ringi, näitasime oma linakiust meened ette ja Jaan ajas natuke erialast juttu. Mina käisin ja klõpsisin samal ajal paar pilti.
Kuna me juba nii kaugel olime, siis tahtsin kindlasti ka Rikka Ivvani talust korraks läbi hüpata ja kuna Meremäe vaatetorn jäi niikuinii teepeale ette, siis tuli sinna ka ronida. Selgus, et eelmisel aastal on täitsa uus torn püsti saanud. Kuigi ilm oli vaatlusteks täiesti sobimatu, oli vaade tornist ikkagi võimas.
Rikka Ivvani juures käisime ka ära. Perenaisega kahjuks peale tere sõnagi vahetada ei saanud, sest tal paistis kole palju tegemist olevat, aga no küllap me jõuame sinna veel kunagi. Tore koht oli.
Jaan käis mai lõpus Tsiistre linamuuseumis praktikal ning tuli sealt koju peotäie linakiuga. Üritasime sellest võimalikult lihtsaid meeneid välja mõelda. Minu esimene mõte oli muidugi makramee ja võtmehoidjad. Need proovisin kohe ära ka. Jäid pisut karvased, aga kui natuke hoolikam olla ja võib-olla ka erinevaid värvitoone kasutada, siis võiks päris huvitav saada.
Narvas nägime linast tehtud kaitsvaid amulette. Mõte on hiiglama tore. Tegin ka kiirelt mõned proovid. Seekord ma tõesti kiirustasin ega näinud eriti vaeva kiudude sirgeks seadmisega. Tahtsin pigem proovida ja tulemus on sellele vastav. Jällegi, vaja oleks olla tegemise juures hoolsam ja mõni värvitoon lisaks ei teeks ka paha. Naturaalne hall on küll väga kena, aga meenete juures jääb plassiks.
Viljandi Hansapäevadel sattusime Epp Petrone “Indiast” müügitelki ja läksime sõna otseses mõttes lolliks. Krahmisime endale terve hulga kivikesi kokku. Pärast ei jõudnud ära imestada, miks me nii palju raha poolvääriskivide peale raiskasime. Mis tehtud, see tehtud. Eks mul väike tagamõte oli ja valisin lapikumaid kive, mida saaks ehetesse kasutada. Tahaksin oma makramee oskusi natuke värksendada ja parandada ning paeltesse punutud väike kivike on minu meelest väga kaunis. Üks Epu juurest valitud kividest oli sammalahhaat. See on lihtsalt nii salapärane ja kena. Tema mõjust ei teadnud ma varem midagi. Mulle meeldis tema välimus.
Alles nüüd lugesin, et sammalahhaat on stabiliseeriv ja tasakaalustav kivi, mis on tugevasti seotud loodusega. Tegemist on uute alguste kiviga, mis eemaldab meie teelt tõkked ning energeetilised köidikud. Jõukusekivina tõmbab sammalahhaat ligi küllust. See olevat ka aednike kivi just sellesama külluse pärast, toovat vilja ja saagiõnne.
Sammalahhaat tugevdab stressi aegadel keha. Kivi energia on abiks neile, kes tunnevad end ebastabiilsetena ja taskaalututena. See on suurepärane kivi haigusest taastumise või sõltuvusest vabanemise ajal. See suurendab vaimset kontsentratsiooni, püsivust ja vastupidavust.
Sammalahhaat on puhastav kristall puhastades nii isiklikku kui ka keskkonna energiasüsteemi. See aitab vähendada tundlikkust ilma vastu. See kivi toob uusi sõprusi.
Sammalahhaat suurendab meelte teravust ja neuronite aktiivsust. See aitab vabaneda stressist ja depressioonist, toob rahu ja stabiilsust emotsionaalsele inimesele. See kivi vabastab hirmust ja pingetest avardades inimese isiklikku ruumi ja arengut. Samuti parandab sammalahhaat enesehinnangut ning tugevdab positiivseid iseloomujooni, aidates teistega paremini läbi saada.
Sammalahhaati seostatakse südametšakraga, mis reguleerib meie suhtlemist välismaailmaga ja kontrollib, mida me võtame omaks ja millele seisame vastu.
Palju-palju muud huvitavat infot sammalahhadi kohta saab lugeda crystalvaults.com-i leheküljelt.
Mul vedeles laual “Maa Elu” nr 21 (5. mai 2016). Tean küll, miks ta seal vedeles. Sest seal oli üks artikkel maasikate kohta, mida tahtsin korralikumalt lugeda. Me ei ole siiani eriti kõvad aiapidajad olnud, aga maasikad on meil küll juba maja ostmisest saati. Järgnevalt minu jaoks olulisemad kohad sellest artiklist:
Maasikale ei ole head eelviljad sarnaste haiguste ja kahjurite pärast kartul, kurk, kõrvits, tomat ja kapsad. Seevastu väga hästi sobivad sibul, küüslauk, redis, porgand, salat, oad, spinat, till, petersell.
Esimest korda antakse väetist pärast seda kui taimed on kasvu alustanud, teist korda enne õitsemist ja kolmandat korda pärast saagikoristust.
Reavahe võiks olla 90 cm ja taimede vahe 25-30 cm.
Et peletada maasikamaalt eemale ohtlikku õielõikajat, kasvatage maasikate vahel küüslauku või pritsige taimi noorte lehtede ilmudes ja mõni päev enne õienuppude avanemist soolikarohu-, tomatilehe-, sibula- või küüslauguleotisega. Leotist tehes valage peenestatud taimedele (või näiteks sibulatükkidele) külm vesi ja jätke need 12-24 tunniks sinna ligunema. 10 liitri vee kohta üks-kaks kilo värskeid taimi või 150 g kuiva taimepuru. Kurnake leotus, lisagie kleepuvuse suurendamiseks pisut rohelist seepi ja pritsige.
Minu kootud esimene vaibake on tegelikult juba mõned päevad valmis olnud, aga meil ei ole toas head kohta tema pildistamiseks ja väljas oli pikalt-pikalt nii vihmane ja märg, et ma ei saanud teda kuidagi pildile. Täna tundus mulle, et rohi on piisavalt vähe niiske, et vaip õue murule laotada.
Jaan tegi mustri ja juhendas mind. Kasutatud sinine trikoopael oli väga ebaühtlase paksusega. Sellepärast ka see kergelt kulunud mulje. Minu esimese vasika kohta ju päris hea:
Täna lendas meie aias admiral. Võrreldes näiteks koerliblikaga ei olnud ta eriti avatud loomuga. Talle ei meeldinud üldse, et ma talle lähemale üritasin minna ja temast pilti teha tahtsin. Jaa, ta tahtis küll meie suure pune põõsa peal elu nautida, aga omaette ja jälgijateta. Ma ei saanud sellega päris nõus olla, sest mul ei olnud ju admirali veel pildi peal.
Pärast seda, kui eelmisel korral Narvas käisime, leidsin info, et pühapäeviti korraldatakse Kreenholmi suletud alale ekskursioone. Loomulikult oli meil sinna vaja minna!
Startisime kodust umbes 8:15, aga kuna teel oli natuke remonttöid ja natuke pühapäevaselt uimajaid, siis jõudsime kohale ikka väga täpselt ehk 10:59. Ekskursiooni ametlik algusaeg oli kell 11. Ikkagi õigeks ajaks kohal!
Ekskursioon Kreenholmi suletud aladele
Kreenholmi vanas väravas ootas juba salk inimesi ning Narva muuseumi giid, kes tegeles piletite müümisega. Täiskasvanu sai ekskursioonile 13 euro eest, tudengil piisas 8 eurost. Välja oli reklaamitud, et kuu viimasel pühapäeval toimub ekskursioon eesti, vene ja inglise keeles. Nii see oligi, giid rääkis eestikeelse jutu valju häälega ära ja siis otsis need inimesed üles, kellele oli vaja mõnes teises keeles rääkida.
Kõigepealt võtsime suuna vanast pääslast vasakule ja jõudsime uue pääslani. Seejärel läksime üle silla Kreenholmi saarele. See on saar, mis jagab Narva joa kaheks. Juga on enamasti suhteliselt kuiv nagu ka piltidelt näha. Ainult kevadiste suurvete ajal lastakse Narva veehoidla lüüsidest vett joale.
Saarel nägime esimesena kohalikust lubjakivist ehitatud ketrus- ja kudumisvabriku vana hoonet. Piltidelt on näha, et hiljem juurde ehitatud osad on juba maha lammutatud. Praegusel omanikul on alaga suured plaanid ja selle hoone esimesse sisehoovi soovitakse ehitada kontserdisaali.
Ühte tootmishoonesse lubati meid ka sisse vaatama.
Seejärel suundusime kudumisvabriku uut hoonet vaatama ja jalutasime ümber selle.
Kudumisvabriku tagant oli näha teisele poole Narva jõge Venemaale. Sealpool on ka tehasehooned, kuid kahjuks ei mäleta me kumbki enam, mida giid nende kohta täpselt rääkis. Seal oli ka mingi tektsiilivabrik, aga kui Kreenholmi omanikud olid pärit Moskvast, siis sealse vabriku omanikud olid Peterburist. Peterburi omanikud maksid oma tehase töötajatele paremat palka, aga neil oli töötajaid ka palju vähem.
Vabrikutele lisaks saime pilgu visata ka Narva veehoidla lüüsidele. Need ongi süüdi selles, et jõgi sealses osas suhteliselt kuiv on.
Seejärel jõudsime ringiga tagasi Georgi ja Joala vabrikute juurde. Kogu ekskursioon algas põhimõtteliselt ka Joala vabriku juurest. Need kaks hoonet on ehitatud punastest tellistest nagu ka paljud teised kompleksi hooned. Joala vabrik on ehitatud traditsioonilise “inglise” tekstiilivabrikuna, mille välisseinad on telliskividest, kuue korruse vahelaed tellisvõlvidest, mida toestasid malmpostid. Georgi vabriku arhitektuuri oli oma aja kohta ülimoodne: vabriku välisseinad koosnesid metallist karkassist, kuhu sisse laoti tellismüür. Ida- ja läänefassaadi seinapinnast moodustasid enamuse suured tihedaruudulised aknad, eenduvad trepikojad olid ka peaaegu üleni klaasist (hoone hävis teises maailmasõjas, säilisid vaid nurgatornid). Georgi vabriku nurkade massiivsed tornid ja otsaseinte kujundus kasutab endiselt historitsistlikke stiilivõtteid, kuid kaldub juba julgelt stiliseeritud geomeetrilisse esteetikasse.
Narva linnus
Kuna ekskursiooni piletitega sai Narva linnusesse ka sisse ja meil jäi eelmisel korral sealses Põhjaõues käimata, siis kasutasime selle võimaluse kohe ära.
Läksime Põhjaõue läbi muuseumi mitte otse kassast. Seepärast saime veel mõnele päris huvitavale ruumile pilgu peale visata.
Põhjaõu ise oli meie jaoks pettumus. Küllap tuli see jälle sellest, et kirjelduse järgi jäi õuest väga vinge mulje ja meie ootused olid liiga suured. Tegelikkuses oli seal vaid neli käsitöökoda ja apteek. Muuseumipiletiga anti kaasa münt, mille teoreetiline väärtus olevat kolm eurot. See münt, pidi olema Põhjaõues maksevahendiks. Käsitöökodades oli hulk asju, mida sai endale selle mündi eest osta, kuid ma nägin seal päris kindlasti ka sellist kraami, mida mündi eest ei müüdud, kuid mille hinnaks oli kolm eurot. Imelik. Meil oli kokku juba neli münti ja me ei osanud nende eest kohe mitte midagi osta. Lõpuks ostsime sepalt ühe pisikese hobuseraua. Ühes käsitöökojas sain isegi pahandada, et pildistada ei tohi. Ühtegi sellist silti küll ei näinud, aga no olgu pealegi. Natuke nagu jäi mulje, et külastajad on tüütud ja segavad rahulikku äraolemist, aga see on minu subjektiivne arvamus.
Keres, Narva raekoda ja kolledž
Eelmise Narva külastuse ajal parkisime samas kohas, aga ei tulnud selle pealegi, et hiljuti avatud Kerese kuju võiks seal lähedal olla. Seekord olime targemad ja saime tema malelaua taha istuda.
Pärast Keresega kohtumist otsisime ka Narva raekoja ja kolledži üles. No et kui juba Narva ekskursioon, siis olgu kõik olulisemad kohad külastatud ja nähtud. Kolledži uus hoone avati 2013. aastal ja on pärast seda meedias päris palju kajastust leidnud. Osadele meeldib ja teistele mitte – maitse asi.
Langevoja juga
Kui Narvas käidud, võtsime suuna kodule. Päev oli parasjagu pikaks veninud ja suur ekskurseerimine meid ära väsitanud. Ilm kiskus ka vihmale, aga nii hull siiski ei olnud, et ei oleks saanud korraks Sillamäele sisse keerata ja Langevoja juga vaadata. Kui ikka ilus koht on autoga nii hästi ligipääsetav, siis ei ole mingeid vabandusi, et sinna mitte minna.
Meie lillepeenras elab üks ilus konn. Tema suurim probleem on see, et ta kui ma peenrast möödun, kipub ta end nähtavaks tegema ja ringi hüppama. No ei meeldi mulle see, kui mind ehmatatakse. Viimasel ajal olen tema etenduseks juba valmis ja asi pole enam nii hull. 100% kindel ma ei ole, aga arvan, et tegemist on rabakonnaga. Küll oleks tore, kui keegi tarkpea kõik meie konnad, kiilid ja ka muud putukad ära määraks.
Üleeile avastasin, et ühte minu tehtud ja siin lehel avaldatud fotot on Instagramis kasutatud ilma minu loata ja mind ära märkimata. See, et pilt on tehtud mustvalgeks, ei tee seda veel kellegi teise fotoks. Tundsin end sel hetkel ikka täitsa halvasti. Piinlik on selle juures veel, et seda on teinud üks ansambel ehk siis inimesed, kes peaksid autorluse ja loominguga väga hästi kursis olema. Saatsin samast kontserdist pildi nende Facebooki lehele. Kui nad oleksid kasutanud seda konkreetset neile saadetud pilti mujal, saaksin vist ka veel aru, aga praegu tunnen, et ei ole õige võtta minu lehelt pilti ja seda oma Instagrami lehel avaldada ilma minu loata. Mina ju nende kontserdi eest maksin, mitte ei käinud aknast sisse piilumas. Kui oleks ilusti küsitud, siis oleksin tõenäoliselt heast meelest veel teisigi pilte pakkunud, mida ma kusagil avaldanud ei ole ja seda täitsa tasuta. Nüüd aga on mul tunne, et minult on varastatud. Tagantjärele tekkib küsimus, kas nad kasutavad ka ABBA lugusid ilma loata?
Kõnealune ansambel meeldis mulle varem väga… Nüüd? Ei teagi enam… Paha tunne on…
Tagantjärele võib öelda, et tegime reedel väikese tunne-oma-kodumaad tuuri. Kõigepealt võtsime suuna Türile, siis käisime minu vanemate juures ära ja kui olime Viljandisse jõudnud, siis arvas Jaan, et Kolga-Jaani kaudu oleks ka huvitav koju sõita. Täpsustades tuleb öelda, et esimese peatuse tegime juba enne Põltsamaad, sest tee ääres oli nii ahvaltevalt sinine rukkilillepõld, et seal lihtsalt oli vaja pilte teha. Õnneks oli meil ka statiiv autos ja nii saime ise ka pildile.
Türil käisime vaibapoes tagavarasid täiendamas. Kui Viljandist oli juba suund Kolga-Jaanile võetud, siis tundus ainuõigena väike peatus Parika järve ääres.
Ja kui me juba Kolga-Jaanis olime, siis tegime seal ka väikese peatuse ning käisime minu vanaema-vanaisa haual. Villem Reimani haud jäi ka silma.
Kolga-Jaanist sõitsime edasi Tartu poole läbi Lalsi ja Meleski. Mingil hetkel küsisin Jaanilt naljatades, kas edasi läheme Rannu kaudu ja nii see läkski. Saigi paras tunne-oma-kodumaad.
Ma olin varem oma teadlikus elus täpselt ühe korra Narvas käinud ja neljapäeval sai see fakt muudetud – tegime väikese Ida-Virumaa ekskursiooni. Eestimaa on ikka imeilus!
Pagari mõis
Esimesena jäi teele ette Pagari mõis. No tegelikult päris ette ei jäänud, aga ma olin eelmisel õhtul jälle pikalt ninapidi kultuuriväärtuste nimekirjades tuhninud ja endale Pagari mõisa kirja pannud. Juba päris mitu aastat tagasi hakkasime Vikipeedia jaoks pildistama ja kuigi esmane tuhin on möödas, teeme seda vaikselt ikka veel. Seepärast tuli Jõhvi maanteelt natuke kõrvale keerata, et Pagari külla jõuda. Pagari mõisa kohta kirjutab mois.ee portaal, et see on rajatud 17. sajandil. Peahoone on aastal 1877 ehitatud hilisklassitsistlik puithoone. Hoone katuseääri ja kolmnurkfrontooni kaunistab hammaslõikeline friis.
Kuna ma juba mois.ee-le viitasin, siis pean vajalikuks veel lisada, et seal on pilt, millel on väidetavalt Pagari mõisa ait, kuid Kultuurimälestiste riikliku registri põhjal on sellel pildil hoopiski tõllakuur. Seepärast nimetasin ka mina selle hoone pildil tõllakuuriks.
Lisaks mõisale asub samas külakeses veel Vabadussõja mälestussammas ja ka kool on Kultuurimälestiste registris.
Narva
Narva on Eesti suuruselt kolmas linn, peale selle idapoolseim, kuid ei ole Ida-Virumaa maakonnakeskus. Selleks on hoopis Jõhvi.
Narvas pidime kõigepealt ennast tankima ning seejärel suudusime Hermanni linnusesse. Jõudsime sinna suhteliselt hilja ning seepärast eriti ekspositsiooniga tutvuda ei saanud. See-eest jõudsime aga ronida Pika Hermanni tippu. See oli paras ronimine ja ma pean tunnistama, et ma polnud selleks üldse valmis. Pidin üleval lausa korralikult hinge tõmbama, sest loomulikult ei olnud mul jälle juua kaasas. Samal ajal kui mina seal ähkisin, tegi Jaan torni galeriist avanevatest vaadetest pilti:
Jalutasime linnuse ümbruses veel pisut ringi ja nautisime ilusat ilma ja kaunist linna.
Seejärel võtsime suuna Kreenholmi manufaktuurile. Vahtisime suud ammuli seda piirkonda ja sealseid hooneid. Ei oskagi ette kujutada, milline sealne elu olla võis. Punastest tellistest hoonetel oli väga huvitavaid detaile. Jalutasime ümber ühe hoone päris pikalt ja ehitasime õhulosse, kuidas sellist hoonet saaks kasutada. Sel hetkel me veel ei teadnud, et tegemist on Kreenholmi direktori Karri elamuga.
Ka teised Kreenholmi hooned olid pilkupüüdvad ja imposantsed. Tehaste ala on igapäevaselt suletud, aga avastasin, et Narva muuseum teeb sinna pühapäeviti ekskursioone. Ma pean sinna saama! Igatahes praegu tegime pilti nii nagu aia tagant võimalik oli.
Üldiselt jääb mulje, et Kreenholmis oli kõik olemas: vabrikud, elamud, klubi ja isegi arestimaja.
Järgmisena tahtsime suunduda Narva-Jõesuusse, aga veel enne sattusime ühe hämmastavalt kauni vaate peale:
Narva-Jõesuu
Narva-Jõesuus käisime tõesti ainult korraks rannas jalutamas ja jäätist söömas. Kell oli juba päris palju, aga rannas oli rahvast veel piisavalt palju. Saame nüüd öelda, et oleme ka mere ääres ära käinud sel aastal.
Sinimäe
Tallinn-Narva maanteele paistab Sinimäe külas asuv vaatetorn. See tundus nii ahvatlev, et otsustasime vaadata, kuidas sinna ligi pääseb. Ühes kohas nägime teeviita, aga pärast seda sõitsime ümber torni ega saanud ikka aru, kuidas torni saaks. Lõpuks küsisime ühe kohaliku käest.
Sillamäe
Sillamäe on järjekordselt üks selliseid linnu, millest olen ainult läbi sõitnud. Midagi ilusat mul Sillamäega siiani ei assotsieerunud. Aga nagu öeldakse, on oma silm kuningas. Teadsin, et kusagil keset Sillamäed on üks tänav, mis on korda tehtud ja peaks päris hea välja nägema. Seda tänavat läksimegi otsima. Tegemist siis Mere puiesteega.
Ka Sillamäel ei saanud me kuidagi Ida-Virumaa ilust mööda vaadata. Ise kaugemal elades ja Ida-Virumaaga mitte kursis olles jääb üldiselt mulje, et seal on kõik halvasti, räämas, kole jne. Jaa, võib-olla tõesti ei ole kõik kohad nö euroremonditud, aga kui silmad lahti teha, siis on seal ikka tõeliselt kauneid pärle. Olgu näiteks seesama Sillamäe kesklinn – milline huvitav arhitektuur ja detailid!