Rubriik: Uncategorized Page 5 of 6

Vanemuise muusikalikontsert Memory on saanud meie iga-aastaseks traditsiooniks. Tundub, et see muutub üldiselt iga aastaga populaarsemaks ja piletid tuleb juba väga varakult ära osta, et neid üldse saada. Mina ostsin juba sügisese piletisaju ajal ja siis muidugi veel mingit probleemi ei olnud.

Seekordsel kontserdil esinesid Tanja Mihhailova ja Maria Listra ning Stephen Hansen, Koit Toome, Aivar Tommingas ja Hannes Kaljujärv. Arvatavasti on asi minus, aga need kaks viimast on mind ära tüüdanud. Ma ei taha isegi paljusid Vanemuise draamalavastusi nende pärast vaatama minna. Nende pärast Memoryst loobuda oleks muidugi narr. Stephen Hansen tekitas oma häälega lausa külmavärinaid.

Viimaste aastate talved on olnud imelised – parasjagu külmad ja korraliku lumega. Sel aastal on lund olnud täpselt niipalju, et sain mõned lumega fotod ära teha. Ülejäänud aeg on maa must ja kui sajab, siis vihma. Täna märkasin, et need krookused, mis Jaan oktoobri keskel maha pani, on otsad mullast välja ajanud. Kurb! Nädala pärast lubatakse lõpuks külma, siis saavad krookused tõelise šoki. Kannikesed õitsevad jätkuvalt ja need metsikud võõrasema-laadsed asjad ka, mille õiget nime ma ei tea:

 Sellise olematu talvega tekib juba tunne, et aeg on kevadist suurpuhastust teha. Eile tegin seda duširuumis. Vahel kohe tuleb mõnus koristamise isu peale! Selline isu võiks tihemini olla, siis saaks maja korda ka. Ah, küll jõuab! Natuke koristasin ka nn tulevases hobiruumis. Seal on praegu palju asju lihtsalt käest ära pandud. Nende hulgas kõikvõimalikke aiandusega seotud asju.  Leidsin hulga hüatsindisibulaid, millest pärast ülevaatust jäi alles vaid viis tükki. Panin need mulda, eks vaatame, kas neist midagi saab ka. Samuti leidsin nartsissisibulate poti. Jaan tõi selle eelmisel kevadel ning see oli vahepeal korralikult ära kuivanud, kuid mõned sibulad olid otsad välja ajanud. Mis seal ikka, natuke vett ja aknalauale edasi elama.

Meie kõige esimene orhidee hakkas vana aasta viimastel päevadel õitsema. Aja jooksul on veel mõned orhideed meie juurde tee leidnud. Eile said nad kõik korralikult vannitatud ja Jaan istutas kaks neist ümber. Millegi pärast müüakse väikeseid orhideesid samblasse istutatuna, kuid pikemas perspektiivis pole see neile kuigi hea pinnas. Üks suurem taim oli endale hulga õhujuuri kasvatanud ning ennast seeläbi potist välja tõstnud. Jaan kärpis ta julmalt lühemaks. Minu meelest sai temast ilus numps taim.

HUA!

Meie selleaastased jõulud on olnud üks paras sõitmine. Esmaspäeval sõitsime Tallinna kontserdile, teisipäeval sõitsime koju tagasi, kolmapäeval sõitsime Tartusse ja siis sealt otse Jaani ema juurde ja pärast muidugi koju tagasi, neljapäeval ehk täna sõitsime minu vanemate juurde ja tagasi. Tuletasime eelmise aasta jõuluaega ka meelde. Siis me Jaani ema juures küll ei käinud, kuid selle asemel oli meil Stockholmi-reis. Küllap mõtlesime ka siis mingil hetkel, et oleme palju ringi sõitnud, kuid õnneks ununeb stressirikkam osa mõne aja pärast ja alles jäävad head mälestused.

Kui veel selle aasta jõule eelmise aasta jõuludega võrrelda, siis silmatorkavaim vahe on loomulikult lume puudumine. Seepärast ei ole ka tavapärast jõulutunnet. No mis jõulud need ikka rohelise muru ja vihmaga on?! Sel aastal sattusime 24. detsembril läbi Võnnu sõitma. Nii palju pargitud autosid ma pole vist veel Võnnus näinud. Kas tõesti kõik need inimesed läksid kirikusse jõulutunnet otsima? Või otsisid nad sealt midagi muud? Igatahes oleks täitsa huvitav seda kirikut ka seestpoolt näha. Usun, et see saab mingi hetk üle vaadatud.

Kuuske ei olnud meil toas ei eelmisel aastal ega ole ka sel aastal. Seekord me isegi mõtlesime sellele, kuid lõpuks jäi kuusk siiski toomata. Erinevatel põhjustel. Üks suuremaid ja aktiivsemaid põhjusi on Juss. Eelmisel aastal suutis ta uudishimust oma kulmu küünlatules ära kõrvetada. Poleks üldse imelik, kui ta kuuse lihtsalt pikali jookseks või üritaks selle otsa ronida. Meil kasvab maja ees kuusk, mis eelmisel aastal täitis edukalt jõulukuuse ülesandeid. Sel aastal pole ta pidanud tulesid kandma, kuid on ikkagi õige koha peal, et jõulukuuse eest olla.

Vahet ei olegi, kas jõulud on rohelised või sinised. Tegelikult on ikkagi kõige olulisem see, kuidas me ise end tunneme ja asju näeme. Lihtsalt naudime seda, et saame olla koos enda jaoks oluliste inimestega. Sõnu polegi vaja…

… istusime pärast mõningasi aiatoimetusi õhtuvalguses veel akna all trepil ja mõnulesime. Ilm oli päikeseline ja vaikne.

Jaan oli just lõpetanud aknaaluse sireli harvendamise. Eelmisel aastal kippus see varjutama meie vaadet jõele, kuid päris maha seda ka võtta ei saa, sest talvel oli just see põõsas lindude lemmik. Ja meil oli võimalus unustada end linde vaatlema. :) Uskumatu, kui kiiresti möödub aeg neid pisikesi tegelasi jägides! Samuti on uskumatu, kui hea kerge endal olla hakkab. Just seepärast saigi sirelit ainult harvendada ja korrastada, kuid arvatavasti piisab. Lõpptulemust saab näha siis, kui põõsad lehte lähevad. See ei olnud muidugi ainuke sirel, mis eile korda sai. Maja ees oli üks suhteliselt räbalas seisus valge sirel. Jaan võttis vanad köndid maha ja uuendas põõsa korralikult ära. Loodame, et mõne aja pärast saab sellest ilus põõsas.

Olin varem majaesise täiesti hooleta jätnud ning pigem aias riisunud, kuid nüüd tundus, et on tagumine aeg ka maja esisele tähelepanu pöörata. Millegipärast on meil maja ees murus väga palju sammalt, kuigi tegemist on päikeselise kohaga. Nii mööduski suurem osa minu pühapäevast sammalt riisudes. Kui muud ei saa, siis mukid peaksid küll kasvama.

Juss oli koos meiega terve päeva õues ning demonstreeris meile oma ronimisoskusi. Õhtuks oli vaene loom värske õhu mürgituse saanud. Ta magas terve õhtu ja vist isegi öö sinna järele nagu väike laps. Selleks ajaks kui mina magama läksin, oli ta end voodi ette sättinud ja nohises nii kuis jaksas.

Lõpuks ometi on kevad jõudnud nii kaugele, et esimese sõõmu kasemahla saime ära proovida. Mmmm, see maitses hea!

Üldse on praegu õues fantastiline. Isegi Juss ei suuda õhtuti aru saada, miks teda enam õue ei lubata. Iga päev on kevad õues sammukese edasi teinud. Ükspäev avastasin, et siniliiliad olid esimesed otsakesed mullast välja pistnud. Leheotsad olid võibolla vaid poolteist sentimeetrit pikad, kuid juba oli nende vahelt näha õisi. Nartsisside rohelised otsad paistavad ka juba mullast. Tänahommikune rõõmus avastus oli aga hoopis lumekupu kollane pall. Vart ei olnud see jõudnud endale alla kasvatada ja nii nägi see välja nagu väike kollane munake rohelisel padjal.

Jões on veevool nii kiire, et vastuvoolu aerutamisega võiks raskeks minna :)

Toas käivad ettevalmistused soojemaks ajaks täie hooga. Õisoad on juba nii pikad, et tahavad varsti kindlasti tuge saada. Kressid on juba ka täiesti tegijad. Oad ja kressid said muidugi juba märtsis külvatud ka. Laupäeval külvasin rediseid ja minu hämmastuseks olid täna juba rohelised lehekesed paista. Katsetan sel aastal külvkalendri järgi külvamist. Saab näha, kuidas õnnestub.

Vaade meie aknast 24.03.2013

Igal hommikul käin enne tööle minekut maja taga, et lindudele süüa viia. Nii ka 7. märtsil. Minu ehmatuseks ootas mind õues maja ukse ees hiir. Ei, ta ei olnud elus ja ta ei olnud ka kindlasti ise otsustanud, et tahab seal oma lõppu oodata. Keegi oli ta sinna toonud. Kahtlustan naabri kassi!

Igal hommikul läbin autoga tööle sõites ühte ringteed. Olen selle talvega juba harjunud, et see võib väga libe olla ning võtan tavaliselt juba kaugel hoo maha. Nii ka seekord. Lohkva poolt tuli mingi auto, millele pidin teed andma. Kõik oli ilus ja ma olin juba peaaegu jälle edasi liikumas, kui toimus väike kokkupõrge. Ma ei tea, millega minu taga sõitja tegelenud oli, kuid kuidagi oli suutnud ta mind või minu pidurdamist mitte märgata ning sõitis mulle tagant sisse. Mis porno see oligi: tagant sisse panema? Väike vaatlus tegi selgeks, et kärukonks päästis mind täielikult ja karistas tähelepanematut liiklejat piisavalt – tema auto küljes oli plastmass korralikult ribadeks.

Tuju oli igatahes väga hea – midagi tõsist ei juhtunud, tõeline kergendus!

Sünnipäev reedel on päris tore. Töölt koju sõites oli lausa tunne nagu pühad oleks tulemas. Tundus nagu oleks tööpäev eriliselt lühike olnud – päike paistis veel nii ilusti.

Jaani kingitud imelise kollase roosikimbu kõrval kahvatusid kõik teised lilled. Muidugi, tegelikult on kõik lilled ilusad ning terve tuba sai lilli täis, kuid eks armastusega kingitud lilled on ikka kõige ilusamad. :) Sel aastal oli paljuski kollaste lillede aasta.

Õhtul tegime pisut ettevalmistusi hommikuks, sest laupäeval oli meil minu sünnipäeva puhul avatud uste päev. Mul on väga-väga hea meel kõigi üle, kes kohale jõudsid. Küll on hea, et mu sünnipäev on talvel. Suvel oleks siin vist autode parkimisega veel raskem olnud. Praegu saime kasutada neid nurkasid, kus teadsime, et inimesed niikuinii ei käi. Mingil hetkel peame vist ikkagi parkla laiendamise peale mõtlema. Igatahes praegu saime hakkama ja päev oli mõnus.

Pühapäeva hommikul ärkasime taas vapustavalt päikeselisse päeva. Tegime väikese hommikusöögi ja sõitsime siis natuke ringi, et nautida ilma, loodust ja linde.

Juba eile pärast teatrist tulekut alustasime ettevalmistustega uute pereliikmete võimalikuks saabumiseks. Täna läks töö suure hooga edasi.

Edit (6. märts 2013): diivan ja kirjutuslaud on saabunud ja naudivad oma kohta meie hütis. Kass peab nii diivanit kui lauda täiesti omadeks ja vaatab meid väga imestunud pilgul, kui me üritame kumbagi neist kasutada.

Laupäeva hommikul otsustasime natuke loodusesse jalutama minna. Umbes nagu vanasti algklassides – matk loodusesse “Tere, talv!”. Hästi natuke oli libe, aga saapal naelu välja keerama ei pidanud. Saime vaid natuke jalutada, kui märkasime tee ääres korralikku songermaad. Pisut eemal oli teinegi. Teiseltpoolt teed tuli “maantee”. Sead olid endale raja sisse tallanud ja maad tuhnimas käinud. Ei olnud ei kärss kärnas ega maa külmunud.
Peagi hakkas päike paistma ning tegi olemise veelgi mõnusamaks. Aeg-ajalt seisatasime ja kuulatasime, kuid tundus, et linnud ei pea mõnusast talvisest ilmast midagi. Kõik oli vaikne. Selle asemel jalutasid meile vastu kaks koera. Mõlemad olid parasjagu argpüksid: üks keeras koju tagasi enne kui meieni jõudis ja teine läks meist mööda ning julges ainult selja tagant lähemale nuuskima tulla. Pildistasime hoopis mändide ilusaid tüvesid ja jalutasime üha edasi. Mingil hetkel kuulsime lisaks vaikusele ka mingeid helisid. Linnud! Kõrgete mändide ladvus oli neid küllaltki raske leida, kuid kuulda olid nad küll!
Mõne aja pärast otsustasime siiski koju tagasi pöörduda. Endomondo ütles, et läbisime 4,56 km, aga pean tunnistama, et panin selle alles postkasti juures käima. Seega pisut võib juurde mõelda. Kokku tarbisime värsket õhku üle pooleteise tunni. See mõjus mu nohule väga hästi. Saan nüüd jälle täiesti normaalselt hingata. Sellele toimele aitas kaasa reedeõhtune saun ja Vipise ninatilgad, mida pole pärast jalutuskäiku enam vaja läinud.

Pühapäeva õhtu veetsime Vanemuises Cabaret’ vaadates. Kahjuks pettusime.

Selle aasta esimene kaduneljapäev.