Meie iga-aastane lemmik-üritus:
Kuna paljud vehkisid õhtujuhi soovil oma telefonidega, siis kasutasin juhust ja tegin lihtsalt ülbelt mõne klõpsu.
Sel korral tegi vaieldamatult kõige parema esituse Hanna-Liina Võsa. Isegi Stephen Hansen, kes on muidu tõeline Vanemuise teatri superstaar, jäi Hanna-Liinale seekord alla.
Meie uus aasta tuli väikese ilutulestikuga nagu tavaliselt.
Mingil hetkel novembrikuus nägin kuulutust Tartu Ülikooli täiendõppe e-kirjas, et toimub e-kursus nimega “Programmeerimisest maalähedaselt” ja seda täiesti tasuta. Mul ei olnud eriti palju üle kahe sekundi vaja mõelda. Panin nii ennast kui Jaani kiiresti sellele kursusele kirja. Kui oleksin kauem mõelnud, poleks tõenäoliselt gruppi mahtunud.
Me küll pidime pisut pettuma selle kursuse maaläheduses, sest päris nii puust ja punaseks nagu meie lootsime, asju ei tehtud, kuid sellest hoolimata oli tegemist väga toreda kursusega. Kursus oli jagatud neljaks nädalaks. Algus oli tõesti hästi lihtne. Viimaste nädalate suuremad ülesanded andsid meile aga korralikult mõtlemist. Üksi ma ei oleks viitsinud-tahtnud-suutnud, aga kahekesi arutades ja pusides õnnestus lõpuks kõik ära lahendada.
Eile panime kursusele 100-protsendilise punkti. Tehtud!
Eile käisime Lennuakadeemias simulaatoril lendamas. Võrreldes esimese korraga tuli meil mõlemal paremini välja. Jaanil õnnestus lendamine lausa ideaalselt ja seepärast sai ta pärast teise ringi isegi kerge tuulega lennata. Tagantjärele oli jälle väga mõnus tunne, kuid sellist adrenaliini nagu esimesel korral jällegi ei olnud.
Eile õhtul lõpetasin Codecademy-s jQuery kursuse:
Algselt mul ei olnudki plaani kohe jQuery kallale asuda, kuid kuna ma Interactive Website’i kursusega ei saanud hakkama, siis otsustasin enne natuke jQuery-ga tutvuda. Vaja oli vaid süveneda ja lugeda osata. Usun, et nüüd on see interaktiivse lehe kursus oluliselt lihtsam.
Sel nädalal käisin tööasjus Poolas. Tagantjärele tundub uskumatu, kuidas ikka reisides aeg kulub. Teisipäeval sõitsime autoga Riiga ja sealt lendasime Varssavisse. Õhtul jalutasime korraks läbi linna.
Kolmapäeva hommikul tõusime vara-vara, et poole kaheksa ajal juba jälle lendama hakata, aga juhtus nii, et suure paksu udu tõttu jäeti meie lend ära. Sel päeval ei jäänud küll ükski varasemalt tehtud plaan muutmata. Lõpuks jõudsime ühte linnakesse, mille nimi on Sanok. Õhtul tegime linna peal väikese jalutuskäigu.
Neljapäeva õhtuks jõudsime Krakowisse.
Reede hommikul läksin autot sooja panema ja pidin kohe trepil pikali kukkuma – tõesti ei mäleta, millal viimati nii libe oli! Sain mööda maanteed keskmiselt 40-50 kmh tööle uisutada. Õhtul õnnestus koju tulla juba pisut kiiremini. Veidi hiljem küsis Juss end õue, kuid pidurdas kohe, sest välja oli valge ollus maas – selle aasta esimene lumi.
Juhuu! Täna sai mul 50 päeva koodikirjutamist Codecademys täis.
Tänases “Osooni” saates tutvustati Ligatne loodusparki. Oleme sel aastal juba mitu korda Lätis käinud, kuid tundub, et peab veel minema.
Līgatnes dabas takas
Līgatnes pagasts, LV-4108
http://www.gnp.lv/informacija-3
Lõpetasin täna Codecademys eestikeelse JavaScripti kursuse. Sain sellest korraliku peavalu. Muidugi, tegelikult hiilis see peavalu juba terve päeva mu ümber. Korralik peavalu saabus siis, kui vähemalt pool tundi üritasin ühte ülesannet teha ja kogu aeg veateate sain. Proovisin võrdluseks isegi ingliskeelses kursuses sama ülesannet ja seal sujus sama koodiga kõik probleemideta. Sain lõpuks eestikeelses kursuses selle ülesande lahendatud ainult tänu sellele, et avasin selle Chrome’is ja vajutasin uuesti “Submit” nupukest. Uskumatu ja mõnes mõttes täiesti lubamatu, et rumalat õpilast niimoodi lollitatakse.
Enne kui viimane kord Lätti minema hakkasime, üritasin leida, millal saaks rongiga Cēsisesse sõita, kuid imelikul kombel jäigi see mul leidmata. Lätis olles leidis Google mulle vajaliku lehekülje mõne sekundiga: www.pv.lv. Sealt on ilusti näha, et Valgast saab parematel päevadel rongiga Cēsisesse pisut rohkem kui pooleteise tunniga. Panen selle siia kirja, et oleks, kust järgmisel korral otsida. Iial ju ei tea, millal peab jälle Läti raudteedel orienteeruma.
Kunagi katsetasin panoraamfoto tegemist vana Photoshop 2-ga ja sellest ei tulnud mitte midagi välja. Tulemus oli nii jube, et võttis igasuguse isu sama aja uuesti proovida. Muidugi, ma ju unistasin, et arvuti teeb kõik minu eest ära ja ma ei pea ise lillegi liigutama. Eile Väimelas ei õnnestunud mul mõisa peahoonet ühele kaadrile saada. Suhteliselt lootusetuna tegin sellest siiski neli klõpsu ja üritasin neid täna kokku liita. Jälle oli abiks Photoshop 2 ja jälle läks kõik metsa. Surfasin siis natuke netis ja leidsin, et abiks võiks olla Microsoft Image Composite Editor (ICE). Kaotada polnud mul midagi ja seepärast läks proovimiseks. Tunnistan ausalt, et ma pole ise vahepeal midagi juurde õppinud ja seega ootasin ikka, et arvuti minu eest kõik ära teeks. Ja ta tegigi! Pärast lihtsalt käisin Lightroomiga värvid üle, et loomulikum tunduks. Tulemus siin:
Täna käisime töökaaslastega Taktikalise Laskmise Keskuses kätt harjutamas. Ma olin naiste arvestuses võitnud juba enne kui ühegi relva kätte võtta sain, sest rohke naisi lihtsalt ei ilmunud kohale. Kahju! Usun, et neile oleks meeldinud. Algselt oli naistele mõeldud oma laskepakett, aga kuna olin ainus, siis keelitati mind hoopis meestega võistlema. Väga halvasti ei läinudki, võistluses sain teise koha.
Juss (osad pildid otse telefonist):
Täna hommikul sõime selle aasta esimesed maasikad oma peenralt. Õhtul saime jälle suu seks teha. Isegi mõned metsamaasikad olid punased. Mmmmmmm.
Eile õhtul kella kümne paiku oli äkitselt väljas ühelt poolt väga hämar, teisalt aga täiesti normaalselt valge. Kokku andis väga laheda valguskombinatsiooni. Väga kiiresti rullus mööda taevast edasi suur must pilv.
Nagu tavaliselt, oli fotoaparaadi ees ebasobiv objektiiv. Seepärast haarasin telefoni ja klõpsisin sellega paar pilti. Valgusolud läksid siiski nii lahedaks, et haarasin fotoka ja jooksin kase alla. Mulle paistis taeva allservas loojuva päikse puna ning sellekohal tugev tume triip. Üritasin seda pildile saada, kuid veel enne kui ma millegagi hakkama sain, kuulsin korralikku kolinat. Vaatasin paremale ja nägin, kuidas naabermaja katuselt eterniitplaat meie aeda lendas. Samal ajal kolises ka meie puuriitade kohal midagi. Huh! Pidasin paremaks majja varjuda. Hommikul avanes selline pilt:
Õpikeskkonnas Codecademy saab eesti keeles õppida html-i ja css-i ning samuti JavaScripti kasutama. Hakkasime Jaaniga mõlemad usinalt õppima ning tänaseks oleme juba rohkem kui kümme päeva järjest koodi kirjutamist harjutanud. Täitsa põnev on! Keskkond on motiveeriv ja jagab õppijale vahepeal tubliduse eest auhindu ning saadab kiitvaid e-kirju. Nagu ikka: kiida lolli, siis … Saab näha, kui kaua meil seda usinust jätkub. Arvatavasti tuleb esimene tagasilöök siis, kui eestikeelsed kursused otsa saavad.
Katie Melua Tallina kontserdi piletid müüdi välja viie päevaga, igatahes enne kui info kontserdi toimumisest jõudis tema enda kodulehele. Seda imelikum oli näha seal päris mitmeid tühje istekohti. Üks nendest oli täpselt minu ees (ma ei saa öelda, et see mind kurvastanud oleks).
Kontsert pidi algama kell 19.00. Pisut pärast seitset õhtul astus lavale mingi noormees, kes kusagil oma esinemise jooksul ütles ka oma nime, kuid minuni see ei jõudnud. Tegemist oli end kitarril saatva undajaga, kelle pool tundi kestnud esinemises oli minu meelest üks laul, mille ta vahepeal millegipärast katkestas. Ta ise arvas vist, et esitas mitut erinevat laulu. Tema esinemine oli kannatatav, kuid omast huvist ma küll poleks tema kontserdile läinud. Aga kui noormees lõpetas, tabas meid tõeline üllatus: vaheaeg pool tundi! Uskumatu! Ma tundsin end nii nagu oleks minult minu kallist elust tund aega lihtsalt välja petetud. Asja positiivne külg on see, et tundsin end väga väsinuna ja sain noormehe esinemise ja vaheaja jooksul natuke puhata ning kui Katie lavale tuli, oli mul juba päris hea olla.
Katie esinemise kohta ei oskagi midagi öelda, see oli lihtsalt suurepärane!
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén
