Rubriik: Uitamised Page 6 of 8

Cherrys müüdi kanuumatka vouchereid ja mul läks täiesti meelest, et mu käel midagi viga on ja seda ehk veel hoidma peaks. Enne kui Jaan mulle seda meelde tuletas, olid voucherid juba ostetud. Mis tehtud, see tehtud. Nüüd tuli kanuutama minna. Meil oli matk laupäevaks kokku lepitud. Kohtumispaigaks oli Koorvere bussipeatus. Samal ajal startisid sealt lausa mitme matkakorraldaja matkad. Kuna olime õpetussõnade kuulamise ajaks jõekaldale kõige lähemale astunud, hüppasime ka esimestena kanuusse ja kimasime esimese paatkonnana minema. Meile jõuti vaid ühes kohas järele. Umbes 200 meetrit algusest oli jões nii palju mahalangenud puid, et ei ülevalt ega alt ei olnud neist võimalik mööduda ja olime sunnitud kanuu kaldale tõmbama. Vähemalt suutsime kiirelt otsustada: kanuu kaldale, mööda kallast teisele poole ummistust ja kohe uuesti vette. Rohkem me teisi paatkondi ei kohanud. Raudteesilla all oli matkakorraldaja ise vees juhendamas, et kärestikust ikka ilusti läbi saaks. Üldiselt võiks öelda, et võrreldes Pärnu jõega on Ahja peal palju rohkem võimlemist. Maha langenud puid oli päris palju ja mõne alt läbipääsemiseks tuli lausa kohta otsida. Kokkuvõttes oli väga mõnus päev, kuigi päris alguses ei tahtnud koostöö 100% laabuda.

See lugu sai jällegi alguse sellest, et Cherry-s müüdi vouchereid ja meie läksime õnge ning ostsime. Enne plaanitud reisipäeva olid suurepärased päikeselised ilmad, kuid laupäeva hommikul ärgates nägin akna taga vihmamärga aeda. Küsisin Jaanilt juba vaikselt, kas jääme koju, aga küsimus oli nii vaikne, et ta ei pannud seda tähelegi. Olime plaaninud enne laevale minekut poest läbi joosta, aga osutusime hommikul aeglasemateks kui arvatud ja nii jõudsime küll ilusti laevale, kuid poes jäi käimata. Viimasel hetkel haarasime kodust joped kaasa.

Kui me laevale jõudsime, oli suurem osa kohti juba võetud. Ilusa ilma ootuses ei tahtnud me muidugi sisse minna, vaid laevalael istuda. Õnneks jagas kena tütarlaps laeval pleede ja me saime ka ühe. Algul võtsime selle istumise alla, kuid õige pea pugesime ise selle sisse, sest vihm läks aina hullemaks ja läbiligunenutena hakkas tuule käes peagi külm. Kui enam üldse olla ei saanud, kolisime ära laeva sisemusse. Esialgu seisime kapteni selja taga, kuid seal oli pidev edasi-tagasi sebimine. Hiljem õnnestus laeva kohvikuosas üks istekoht vallutada. Seal me siis vaheldumisi istusime. Vihma sadas enam-vähem kogu selle aja, mil laev mööda Emajõge sõitis. Järve peal jäi sadu juba vähemaks ja ma sain uuesti välja istuma minna. Sees oli parasjagu umbne ja see hakkas mulle natuke hingamise peale. Õues sain värskes õhus end uuesti turgutada ja saarele jõudmise ajaks oli jälle kõik hästi.

Peaaegu et esimene silmapaistev asi saarel oli Kihnu Veeteede lipp. Heh, kuidagi koomiline. Sadamast liikuma hakates nägime ka huvitavat liiklusmärgi lisatahvlit, mis kuulutas, et kehtib kogu saare territooriumil öisel ajal. Arusaamatuks jäi, mille kohta see täpselt käis.

Mul oli välja kirjutatud need asjad, mida Vikipeedia jaoks pildistama pidi, aga loomulikult oli märkmik kusagil kotisügavuses ja tuli oma mälu usaldada. Viga nagu tavaliselt! Ikka jäi üks kalmistu üles otsimata ja pildistamata. Arvata on, et selle pärast me sinna tagasi minema ei hakka. Meil oli saarel jalutamiseks umbes poolteist tundi aega. Jõudsime selle ajaga vist enam-vähem kõik ära vaadata. Kusagil eriti kaua ei venitanud, aga ei jooksnud ka.

Sadamas lehvis Kihnu Veeteede lipp

Ettevaatust! Iial ei tea, mille kohta see silt käib

Pood

Olulisem on kohe ära öelda, millal pood suletud on

Taarapunkt

Kohvik

Kui kohvi ei ole, tuleb veega läbi ajada

Vallamaja

Pinke on saarel rohkem kui nii mõneski linnas

Vanausuliste palvemaja väljast…

…küljest…

…ja seest

Traate siin jagub

Mõned sibulad

Rand

Sadamasse tagasi jõudsime mõned minutid pärast seda kui laev väljuma oleks pidanud. Kõik ootasid veel kalameest, kes suitsukala tõi. Saarel oleku ajal oli vihm päriselt järele jäänud, seepärast oli nüüd laeva tekk rahvast täis. Ka all kajutis olid kõik kohad täis ja mõned inimesed arvasid, et kui nad sinnasõidul kusagil istusid, siis see oligi nende nimeline koht ja keegi teine sinna istuda ei tohi. Njah, 63 inimest sellise laevakese kohta on ikka liiga palju. Meil ei jäänud muud üle, kui üritada laevatekil mõni koht leida. Mina jäingi välja istuma ja kolisin sisse ära alles pärast Ringtee silda. Selleks ajaks olin korralikult maha jahtunud. Jaan käis vahepeal kohvikus istumas ja vahepeal oli õues minu juures. Jõudsime tagasi Atlantise juurde umbes pool üheksa õhtul. Hoolimata hommikupoolsest vihmast oli päris mõnus päev.

Vot, selline reklaam

Pilved Peipsi kohal

Taevane valgus näitamas meile Emajõe suuet

Kellegi hütt Emajõe ääres

Jõmmu tuleb vastu

Jõmmu suundub Peipsile

Emajõgi

RMK Emajõe suursoo looduskeskus

RMK Emajõe suursoo loodukeskus

Mingi ujuv saunake

Kavastu praam

Vanakraamiladu

Luunja sild

Kaagvere mõisa teenijatemaja

Vaade Tartule

Emajõel on liiklust

Ringtee sild

Ringtee silla ehitus

Taevas põleb

Eile tegime vaatamata kuumale ilmale ühe Lääne-Virumaa tuuri. Või võib-olla just kuuma ilma tõttu, sest autos on meeldivam istuda kui õues olla.

Alustasime oma avastusretke Emumäelt. Seal on päris huvitav puukujude rada ning mäe otsas vaatetorn. Vaatetorni külastamise eest küsiti täikasvanult 80 senti. Täitsa huvitav, kas see vallal tegelikult ka ära tasub või läheb pileteid müünud naisterahva palk kallimaks. Mingit eriliselt hingematvat vaadet torni otsast ei olnud, pigem selline tavaline ilus Eestimaa. Igatahes saame nüüd väita, et Pandivere kõrgustiku kõrgeima tipu vaatetornis on meil käidud. Emumägi (166,6 m merepinnast) on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Vaatetorn püstitati 1997. aastal arhitekt Tiit Hanseni projekti järgi. Hirmsasti tahaks soovitada, et seda võiks mingi käetoega täiustada. Oleks minusugustel aktiivsest puhkusest väsinud vanainimestel ka kergem.

Roigastest grillimaja

Emumäe valvur

Vaade Emumäe vaatetornist

Emumäe vaatetorn 21,5 m

Edasi viis tee meid Salla mõisa juurde. Selle peahoone pärineb tõenäoliselt 1770. aastatest. Praegu on seal Salla põhikool ja raamatukogu.

Salla mõisa peahoone

Salla mõisa kelder

Salla mõisa peahoone

Salla mõisa viinaait

Salla mõisa viinavabriku varemed

Salla mõisa meierei

Pärast Sallat võtsime suuna Simunale. Jalutasime sealses kirikuaias pisut ringi. See oli meeldivalt varjuline koht. Kiriku taga nägime väga huvitavaid varemeid, aknaraam oli rauast. Pärast mõnusat jalutuskäiku võtsime kohalikust poekesest jäätist ja jätkasime teed.

Simun vabadussõja mälestussammas

Simuna kirik

Simuna

Simuna

Simuna kirik

Simuna kirik

Simuna kirikuaia kabel

Järgmisena jõudsime Muuga mõisa (Münkenhof) juurde. Käisime siin mõned aastad tagasi ühel sügis-talvisel külmal päeval. Seega päris uus see koht meie jaoks polnud, kuid ikkagi oli ilusa suvise ilmaga meeldiv kõik uuesti üle vaadata. Väidetavalt on mõis saanud oma nime preestermunkadelt, sest kuulus keskajal Pirita kloostrile. Huvitava elemendina on säilinud mõisa kellatorn. Samuti olid meie jaoks väga huvitav karjakastelli varemed.

Muuga mõisa peahoone

Muuga mõisa väravaehitis

Muuga mõisa kellatorn

Muuga mõisa peahoone

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Toolse linnuse varemed:

Vanamõisa mõisahoone:

Teel koju võib näha tohutult ilusaid vaatepilte. Näiteks paks udu heinamaa kohal ja päike paistab selle peale või päikesekiired läbi udu või heinapallid udu sees või kuused uduvaibas või lugematuid teisi kombinatsioone loodusest, udust ja päikesest. Isegi kits jõudis auto nina eest nii lähedalt läbi joosta, et Jaan vandus, et nägi tema silmapõhju. Nagu tavaliselt, ei olnud meil fotoaparaati kaasas ja ma pidin oma telefoni käiku laskma:

Veetsime kaks päeva Cesises jalutades. Tegelikult käisime autoga remondis. Cesises asub automaatkäigukastide remonditehas Recro ja just seal meie autokene oligi. Meil endil oli samal ajal palju vaba aega, et jalgsi Cesist avastada. Päeval eriti palju ei jõudnud. Ma ei mäletagi, millal mul viimati selline väsimus oli nagu esmaspäeval Cesises. Jõudsime ju pühapäeva öösel alles Berliinist koju. Kõigepealt oli vaja Jussiga kõik paid-kallistused ja söötmised tagasi teha ja alles siis sai magama. Pühapäeval oli vaja muru niita ja lillepeenardes mütata ning õhtul veel jalgpalli MM-i finaali jälgida. Magama saime vist ühe paiku ja hommikul hakkasime poole viiest juba sõitma. Elu on vahel ikka väga kiire. Nii juhtuski, et lihtsalt uimasime Cesise pargist ja ootasime, et korterisse magama saaks. Täiesti ootamatult oli meie korter päris kesklinnas. Ma omast arust valisin sellise, mis oli Recrole kõige lähemal, aga muidugi linna pool, mitte linnast väljas. Kui kohale jõudsime, selgus, et meie korterist on vaid paar sammu linna keskväljakule või Jaani kiriku juurde või kasvõi ordulinnuse varemeteni. Pärast esimest und tegin linnakeses väikese jalutustiiru. Suurt ei saanud teha, sest Berliini jalutuskäigud olid veel jalgades.

Kui ma talvel lugesin, et Estonian Air avab suveks lennuliini Berliini, ei olnud muidugi enam vaja kaaluda, kuhu sel suvel reisida. Ma polnud juba vähemalt viis aastat Berliinis käinud ja ometi olin varem igal aastal vähemalt korra seal. Ostsin piletid juba veebruaris ära ja hakkasin elamist otsima.

Varem olen alati oma tuttava pere juures ööbinud, kuid kuna nad elavad äärelinnas, siis võtaks sealt linna jõudmine iga päev vähemalt tund aega, tagasi sama palju. Pealegi ei taha ju kellelegi tüliks ega koormaks olla. Seepärast valisin booking.com-i kaudu hoopis väikese korteri kesklinnas. Neue Grünstraße oli minu jaoks piisavalt kesklinn. Potsdami platsini oli neli peatust ja Alexini kaks – täiesti piisav. Korter ise oli pisem kui piltide järgi võinuks arvata. Fotograaf oli tasemel olnud. Meile piisas ka väikesest korterist. Nagu tavaliselt, valisin köögiga korteri, kuid ega me erilise kokkamiseni ei jõudnud. Jaan käis hommikuti pagariärist saiakesi toomas nagu Saksamaal sobilik ja päeval sõime kusagil väljas, õhtuti olime enamasti külas ja nii ei jäänudki söögitegemiseks aega. Köögis oli väike pliit ilma ahjuta ja kapi otsas ka mikrolaineahi. Selle kasutamine oli pisut keerukas, sest kapi otsas ei olnud pistikupea ja köögikapil omakorda ei olnud piisavalt ruumi. Teleriga oli meil ka pisut lahkarvamusi, see nimelt näitas ainult neid programme koos pildiga, mida ise paremaks pidas, teistest sai kas ainult häält kuulata või üldse mitte midagi. Aga see selleks, ega me sinna telerit vaatama läinud, kuigi jalgpalli poolfinaali oleks meeleldi näinud. Nüüd saime jalgpalli jälgida nii, et kui õuest kostus kisa, siis kontrollisime Postimehest, mis toimunud oli. Ka omapärane versioon.

Meie reis algas esmaspäeval. Jätsime jälle auto Tartusse ja sõitsime lennujaama hoopis bussiga. Kõik läks plaanipäraselt kuni selleni, et olime juba Berliinis, BerlinCard-id olid käes, istusime bussis ja hakkasin majutusasutusele helistama. Selgus, et mulle antud number ei ole kasutusel. Nägin juba vaimusilmas, kuidas me suvalise kalli hotelli uksetagust kraabime, et kuuse all ööbima ei peaks. Õnneks olin endale telefoni salvestanud ka booking.com-i äpi ja sain sealt õige telefoninumbri. Huh, kõik lahenes ilusti, leidsime oma korteri ilma edasiste probleemideta üles ja meid oodati seal juba.

Esimese päeva õhtuks ei olnud meil veel midagi konkreetset plaanis. Tegime esimese ringi supermarketisse ja seejärel suundusime Potsdami Platsile, et seal Panoramapunktist uuesti pilk linnale visata (lennukist oli ka päris hea vaade). Pärast jalutasime pisut sealkandis ringi ja siis läksime koju ära. Jõudsime ilusti enne vihma algust.

Vaade Panoramapunktist

Vaade Panoramapunktist

Vaade Panoramapunktist

Katused on rohelised

Sony Centeri katus ülevalt

Kunagi oli siin Berliini Müür

Teisipäeval seadsime algatuseks sammud Gedächtniskirche juurde. Ma tõesti ei tea miks, aga see kirik on minu jaoks alati kuidagi lummav olnud. Ma olen nõus aktsepteerima, et teiste jaoks on see lihtsalt mingi suvaline parandamata kirik. Kahjuks (või mõnes mõttes muidugi ka õnneks) renoveeriti parasjagu kirikut ja vaade ei olnud seepärast kõige ilusam.

Edasi suundusime Berliini loomaaeda. Sellesse õigesse, mis kesklinnas asub. Mulle meeldib seal, et paljude loomapuuride piirded on tehtud nii, et need ei jää üldse segama. Vahva on ka see, et on eraldi ööloomade maja, kus on pime. Meie ebaõnneks sattusime sinna samal ajal lärmavate lastega.

Pärast loomaaeda läksime Madame Tussauds vahakujude muuseumi, sest sinna olid meil pileti varem ära ostetud. Mingi kombiversioon AquaDomi ja Berlin Dungeoniga.

Teisipäeva õhtuks olime kokku leppinud külastuse Damiani juurde. Nii tore on üle pika aja vanu tuttavaid näha.

Gedächtniskirche

Weltkugelbrunnen

Gedächtniskirche

Zoo

Armastus

Boooring!

Mõni tamm elas juba enne seda kui Ameerika avastati

Kea

Karmiin-mesilasenäpp

Mälestus Knutist

A mis sa vahid?

Kolmapäevast kujunes tõeline akvaariumipäev. Kõigepealt käisime ära selles akvaariumis, mis asub loomaaia juures. Kalu oli seal igat masti, muid elukaid samuti. Et ikka liiga vähe kalu poleks nähtud, käisime ühe jutiga ära ka sellises kohas nagu Sealife ja AquaDom. Seal asub silindrikujuline akvaariumi, mille sees liigub lift. Eelmisest korrast oli mul sellest väga hea mälestus, kuid seekord tundus see kuidagi mannetu. Oma osa mängis vist asja juures ka see, et meiega samal ajal oli seal üks kolme lapsega eesti perekond. Neil ei olnud mingit probleemi Sealife’is käimisega, kuid selle lifti juures tehti neile selgeks, et nad on liiga vähe pileteid ostnud ja kogu perega nad lifti ei saa. No ma ei saa aru, miks seda siis varem ei märgatud ja miks nad üldse kalu vaatama lubati. Silmnähtavalt ärritunud ema võttis lõpuks kõige väiksema lapse ja astus eemale. Isa kahe vanema lapsega läks lifti. Kuigi see ju minusse ei puutunud, jättis sealse töötaja jäik suhtumine halva tunde hinge. Võib-olla oli tema päev tänu sellele korda läinud.

Istusime sealsamas mingisse Vietnami restorani maha ja sõime kõhu mõnuga täis. Väga mõnus maitseelamus oli. Seejärel suundusime Berlin Dungeosni otsima, sest esiteks oli see kohe lähedal ja teiseks olid meil ju piletid niikuinii olemas. Njaa, mis ma oskan kosta – see oli üks imelik koht. Üritas olla õudne ja naljakas, aga tegelikult ei saanud sellega hakkama. Võib-olla see sobiks tõesti kooliklassidele, sest tihti võeti keegi grupist nö show osaks. Klassikaaslastele võiks see ju naljakas olla. Meile aga jäi see lahjaks. Ei oska eriti kellelegi soovitada, pigem soovitaks eemale hoida.

Õhtul külastasime minu Berliini sõbrannat. Õhtu kokkuvõtteks võib öelda, et külastasime Saksamaal elavat leedu perekonda, kes pakkus meile türgi hõrgutisi.

Seedib oma lõunat

Neljapäeva hommikul võtsime suuna Potsdami.

Sadama-restoran

Teater

Flatowturm

Matrosenhaus

Kleines Schloss

Glienicke Brücke

Casino in Park Klein-Glienicke

Heilandskirche am Port von Sacrow

Heilandskirche am Port von Sacrow

Reede:

Laupäev:

Umbes aasta tagasi külastasime aktiivselt neid kohti, kuhu on National Geographicu kollased aknad püsti pandud. Mõned kohad on siiani läbi käimata. Täna tahtsime tegelikult külla minna, aga selgus, et sünnipäevalaps oli ise ringi sõitma läinud. Seepärast läksime hoopis Helmesse ja käisime veelkord seal koobastes. Mäest üles ronides meenus, kui raske mul eelmisel korral seda teha oli.

Pärast Helmes jalutamist tegime väikese ringsõidu Tõrvas ja seejärel põikasime Jõgevestesse, sest seal on Barclay de Tolly mausoleum ning üks kollane National Geographicu aken.

Eile sõitsime lihtsalt NS Räpinasse. Ilm ei olnud küll kõige mõnusam st aknast vaadates oli ilus, aga õues oli kõle tuul. Teel Räpinasse tegime ühe väikese peatuse, sest tee ääres paistsid lahedad suured kivid. Arvatavasti pole suvel kõrge rohu ja suurte puulehtede ajal neid kive teelt lihtsalt nähagi.

Unistasime, et Räpinas peaks tänu aianduskoolile eriti ilus jalutada olema. Parkisime auto loomemaja ette ja jalutasime väikese ringi. Kõige huvitavam osa oli kollektsioonaiad. Sinna peame juba varsti tagasi minema, sest nägime seal sireleid, kuid nende õitsemiseni on veel pisut aega. Meil on endal kodus päris mitu erinevat sirelit, seepärast oleks põnev näha, milliseid veel olemas on. Praegu aga õitsesid peamiselt tulbid ja nartsissid. Mõned neist tekitasid täitsa kadedust, kuid olgem ausad, meil on ka veel kodus piisavalt oodata. Lihtsalt ilmad läksid praegu jahedaks ja päris iga päev hetkel uusi õisi ei avane.

Suvel National Geographicu aknaid otsides käisime ka Räpinas mõisa ümber jalutamas, kuid eriti kaugele parki tookord ei jõudnud. Nüüd tegime ringi ümber pargi. Leidsime ühe laheda puude paari. Vaatlesime neid päris pikalt, et mõista, kuidas nad niimoodi kasvanud on. Kena paviljon oli ka pargi servas. Paviljon ise on imekena, aga sealt mingit erilist vaadet küll ei avane. Paisjärve teisel kaldal asuvad pigem tagasihoidlikud majad. Natuke edasi oli küll ilus vaade kirikule, kuid paviljonist sinna ei näe.

Räpina mõis olevat asutatud Poola ajal 1582. aastal. Rootsi ajal kuulunud mõis algul von Oxenstjernadele ja hiljem von Wrangellidele. Mõishoone ise, mida nimetatakse Sillapää lossiks, on oma alguse saanud 1850. aastatel.

Kaksikud

Nõukogude võimu eest mõrvatutele

Räpina pargipaviljon

Räpina kirik

Räpina mõis

Aga ikkagi oli suht jahe ja kõle ja lõpuks pigem külm ja nii otsustasime pärast väikest peatust kodu poole tagasi keerata. Päris sama teed tagasi siiski ei tahtnud. Selle asemel valisin kiirelt Googli kaardilt järgmise sihtpunkti, milleks sai Rahumäe mõis. Me polnud veel Räpinast väljagi sõita jõudnud, kui teel jooksis meile vastu rebane. Ei, ta ei põgenenud meid nähes kõige nelja tuule poole. Vastupidi, jäi mulje, et see on täitsa normaalne, et tema seal kõnnib ja pigem imelik, et meie seal sõidame.

Rahumäe mõisa teeotsast suutsime kaks korda mööda sõita, sest see oli peaaegu olematu. Isegi õigel teel olles pures kogu aeg kahtlus ega me eksinud ole. Mõisahoone on räämas ja vajab palju hoolt ja tähelepanu. Loodame, et varsti see seda saab ka, sest ümberringi oli ehitusmaterjale sh näiteks katusekive. Räästa all olid väga huvitavad aknad. Maja tagant avanes ilus vaade Võhandu jõele. Kujutan ette, et mõisa akendest on vaade tõeliselt lummav.

Rahumäe mõis

Rahumäe mõis

Vaade Rahumäe mõisa pargist

Olime teel kodu poole kui järsku nägin autoaknast karja kaupa jalgu. Ei jõudnud neid kahjuks kokku lugeda, muidu oleks võinud kahega jagada ja oleks teada saanud, kui palju sookurgesid põllul oli. Igatahes olen ma täiesti veendunud, et sellist parve pole ma varem korraga näinud. Kurb, et meil õiget objektiivi kaasas ei olnud. Nüüd pidime oma 35 mm objektiiviga kurgi pildistama.

Meie minipuhkuse viimasel päeval magasime end kõigepealt mõnuga välja. Meil ei olnud ju kusagile kiire. Pealegi, puhkuse ajal kiirustamine peaks küll kurjast olema. Nautisime veel seda paariks päevaks meie Läti koduks olnud maja. Meie üllatuseks tõi perenaine meile isegi värvitud mune. Tõeliselt vahva! Me saime küll sinnasõidul Valga Olerexi tanklast karbitäie valgeid mune kaasa, kuid nende värvimisele me küll ei mõelnud. Lahendasime seekord munakoksimise hoopiski üllatusmunadega.

Mingil hetkel pidime siiski oma asjad kokku pakkima ja end koduteele seadma. Teel koju külastasime Cesise ordulinnust. Olime seda autoaknast juba näinud, nüüd vaatasime lähedalt. Tõenäoliselt eksisteeris seal muinaslinnus juba 11. sajandil. 1209. aastal hakkasid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. 1577. aastal linnus hävitati. See taastati, kuid hävines uuesti Põhjasõjas 1702. aastal.

Viimane peatuspaik meie koduteel oli Rauna Staburags travertiin. Travertiin on allikalubi – poorne, peamiselt kaltsiumkarbonaadist koosnev sete, mis sadestub lubjarikka põhjavee väljumiskohta. Google juhatas meid küll ilusti kohale, kuid sealt me travertiini vaatama ei saanud, sest sellele tuli läheneda teiselt poolt jõge. Mis siis ikka, sõitsime tagasi ja läksime “nii nagu labaku näitasivad”.

Olime eelmisel õhtul saanud peremehelt vihje, et Cesise lähedal on võimalik näha kaameleid. Peremees oli nii abivalmis, et näitas meile kaardi pealt täpse suuna kätte. Nii asusimegi hommikul teele ja leidsime Rakši loomaaia ilma igasuguste probleemideta üles. Tee sinna oli omaette vaatamisväärsus. See polnud enam mingi Võrumaa, vaid juba midagi enamat. Tagasiteel nägime teel jalgrattureid. Ausalt, me ei kadestanud neid. Rakšis oli peale kaamelite näha ka laamasid, alpakasid, eesleid, lambaid ja guanakosid. Küülikutest ja koertest ma parem ei räägi. Erinevalt tavalisest loomaaiast ei pidanud me loomi läbi puuri vaatama, vaid saime nende aedikutesse minna ja neid oma käega katsuda, isegi kallistada. Loomad olid juba harjunud, et aedikutes ringi jalutavatel tüüpidel on topsiga head nosimist kaasas. Mõned neist olid topsiga tüüpide suhtes vägagi pealetükkivad.

Pärast laamade ja kaamelite seltskonna nautimist sõitsime läbi Sigulda Turaida poole, läbi sealse imeilusa oru. see org on minu jaoks alati kuidagi maagiline olnud. Sealsamas all orus asub Baltikumi suurim koobas  – Gutmani koobas. Käisime eelmisel aastal Helme koobastes ja kuna Gutmani koobas pidavat kirjelduste järgi suur ja võimas olema, ootasime sealt tõelist elamust. Tegelikkus oli midagi muud. Ma ei teagi, ma ei nimetaks seda koopaks, pigem oli see suur uure. Kõigest hoolimata oli tegemist kena jalutuskäiguga.

Gutmani koobas

Victori koobas

Meie järgmine sihtpunkt ei olnud Gutmani koopast kuigi kaugel, aga jalgsi mäest üles polnud ma nõus kõndima. Olen seda kunagi teinud ja mul on ikka veel meeles, kuidas ma seal mäe peal tookord surin. Ei, seekord sõitsime autoga Turaida piiskopilinnuse ülemisse parklasse. Turaida kivilinnuse ehitamisega alustati 1214. aastal. Selle täiendamine jätkus kuni 17. sajandini ning selles elati kuni 1776 aastani, mil seal oli tulekahju.

Turaida linnuses torni tippu ronimine tuletas meelde, et oleks vaja end tankida. Sõitsime Sigulda kesklinna ja astusime esimesse ette juhtuvasse Bistro’sse. Siguldas on köisraudtee, millega ma pole veel kunagi sõitnud. Seekord oli see plaanis ära teha, kuid pärast pisukest surfamist selgus, et oleme hiljaks jäänud. Selleks päevaks oli köisraudtee lõpetanud. Mis siis ikka, läksime hoopis Paradiisi mäge otsima. Kui võtta suund Sigulda kalmistule, siis ei ole selle mäe leidmine kuigi raske. Mitmel mäeküljel käis treppide remont või ehitus. Me ei hakanud kusagile ronima, vaid jalutasime lihtsalt mäele. Vaade Gauja orule on võimas! Tahan sinna mäele kunagi sügisel tagasi. Kujutan ette, et värviliste puulehtede ajal on see mitte ainult võimas, vaid hingemattev. Tean-tean, liiga palju ei tohi oodata, siis on oht pettuda.

Märtsis alguses ilmusid Cherry-sse mitmed pakkumised Lätti ja mitte ainult Riiga, vaid ka Cesise ja Sigulda kanti. Vaatasin neid nii ja naa, kuid miski mulle seal siiski ei meeldinud. Tahaks ju ikka, et saaks oma tahtmist mööda süüa teha ja et muidu ka mõnus oleks. Erinevate majutuspakkumiste hulgas jäi silma, et hotelliga võrreldava raha eest saab lausa maja rentida. No, aga meile Jaaniga kahepeale ei ole ju tervet maja vaja. Peitust ei viitsi mängida. Mis seal ikka, leidsime endale reisikaaslased. Leppisime kokku, et sõidame lihavõtte nädalavahetusel Lätti ja peatume Cesises omaette majas.

Kui õige aeg käes, asusime Tartust teele. Kõige esimene peatus oli Rõngus, sest sealsest poest oli vaja imehästi lõhnavat saia osta. Järgmine peatus oli juba Valga ja pärast seda jõudsimegi Lätti.

Lätis tegime esimese peatuse Valmieras. Parkisime kohe kiriku kõrvale ja käisime kirikus sees ka, täitsa kena oli. Ma ei tea miks, aga mul oli kuidagi meeles, et Valmieras oli veel midagi ilusat ja huvitavat vaadata, kuid seekord midagi väga toredat küll silma ei jäänud. Mul ei olnud kahjuks enne reisi ka piisavalt aega, et Valmiera vaatamisväärsustega süvitsi tutvuda. Tõmbasin endale mingi Valmiera äppi ja kui sealt pilte vaadata, siis tundub, et millestki olulisest ilma ei jäänud.

Pärast Valmierat võtsime suuna Cesisele, kuid enne plaanisime veel Sietiņiezis’ist (Sõelakivim) läbi käia. Punase liivakivi paljandiga oleme tänu Taevaskojale harjunud, kuid valge liivakivi paljand on midagi erilist. Räägitakse, et kivim sai oma nime tänu selle pinda augustatud, metsikute mesilaste loodud orgudele. Parklast ei olnud vaja kuigi pikalt jalutada. Esimesena leidsime trepi, mis viis alla jõekaldale. Suurem liivakivi paljand oli aga üleval pool. Ka seal oli korralik rada ja piisavalt treppe. Meie jalad said paraja koormuse ja silmad tõelise naudingu.

Korraks tekkis tunne, et nüüd võiks ööbimispaiga üle vaadata. Sõitsime isegi peaaegu kohale, kuid peremees ei kuulnud telefoni ning seepärast tegime veel väikese väljasõidu Āraiši järvelinnuse juurde. Olen seal kunagi käinud ja seepärast uskusin, et see koht võiks ka teistele meeldida. Tegemist on 9.-10. sajandi latgalite  elupaiga rekonstruktsiooniga. Järve keskel asuvale saarele on peenikestest palkidest nö lavatsile ehitatud samasugustest palkidest elamud.

Ühel ilusal veebruaripäeval oli Cherry-s pakkumine lennusimulaatoris lendamiseks. Vahva! Eriti pikalt ei olnud vaja mõelda. Ostsin voucheri kahele ära ja mõtlesin omaette, et pakun Jaanile pojaga võimalust lendama minna ja kui Jaani poeg tõesti sobivat aega ei leia, siis võin ju hädapärast ise minna. Kodus veenis Jaan mind ümber ja otsustasime, et läheme kahekesi. Kuidagi aga juhtus nii, et voucheri kasutamine jäi suhteliselt viimasele minutile. Tänaseks oli meil lõpuks aeg kinni pandud. Pean tunnistama, et mul oli veel minneski natuke kõhe. Ma pole kunagi arvutimängudes hea rallisõitja olnud, lendurist üldse rääkimata. Otse vastupidi, võin öelda, et mu lennud on väga lühikeseks jäänud. Istusime kahekesi kokpiti, instruktor istus meie selja taga ja selgitas meile kõige olulisemaid tegevusi ning näidikuid. Kapten Jaan sai esimesena oma tiiru teha. See sobis mulle väga hästi, sain kõik õpetussõnad rahulikult ära kuulata ja läbi seedida enne kui ise juhise kätte pidin võtma. Hämmastav! Lendamine ei olegi nii võimatu! Me saime mõlemad tõelise elamuse!

Me lähme sinna veel: http://www.lennuakadeemia.ee/akadeemiast/simulaator

Täna avati Tartu Ülikooli botaanikaaias orhideede näitus, kuhu oli kokku toodud väga erinevad orhideed. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju neist on pärit botaanikaaia enda kogust ja kui palju on näitusele toodud kodudest. Igatahes oli pea igal sammul tunne, et suud ei saagi kinni panna. Vaated olid lihtsalt vapustavad! Mul oli veel koduski emotsioon täiesti laes.

Eelmisel aastal Taasiseseisvumispäeva öösel vaatlesime terrassilt kuu imelist tantsu jõe kohal tõusval udul. Täna, Iseseisvuspäeva eelõhtul, nautisime jõeäärest virmaliste mängu. Jaan oli kaameraga ametis:

Tallink saadab igal aastal oma Club One klientidele jõuludeks kinkekaardi ja meie oleme juba neli aastat järjest selle ka ära kasutanud. Ühel aastal käisime jõuluturul, ühel aastal Vasa muuseumis ja siis akvaariumis. Sel aastal ei olnud meil ühtegi head ideed ja viimase hetkeni mõtlesime ja otsustasime lõpuks minna bussiga linnaekskursioonile. Selleks hetkeks ei olnud enam eestikeelseid ekskursioone saada ja me võtsime rõõmsalt venekeelse.

Eelmisel nädalal olid suurepärased päikeselised ilmad. Laupäeval leppisime kokku, et üritame pühapäeva hommikul minna Peipsi äärde päikesetõusu vaatama. Mõeldud-tehtud! Ainuke väike pisiasi oli see, et pühapäev oli ainus päev kui taevas oli pilve ja päikest ei olnud. Aga mis seal ikka, me olime end juba üles suutnud ajada ja käisime vähemalt Mehikoormas ära.

Sel nädalal tuli ette võtta tööreis Leetu. Täpsemalt sõitsime Klaipedasse ja külastasime seal paari tehast. Pikka juttu tööasjadest pole mõtet siia kirjutada. Jõudsin linnas teha ühe väikese tiiru ja sain natukese sellest linnast ka pildile. Klaipedas oli JUBE tuul ning seepärast kestis mu linnatuur vähem kui tunni. Pärast seda pidin end umbes sama pika aja vannis soojendama. Viimased pildid on vaade Kura säärele minu hotellitoa aknast.

Tagasiteel tegime imepisikese kõrvalepõike Ristimäele:

Hommikune päikesetõus oli pilkupüüdev. Auto peeglist paistis taevasse tõusev punane sammas. Piltidele see küll päris nii hästi ei jäänud, kuid siin see on:

Pilt on tehtud Sony mobiiltelefoniga.

Eile esines Saku Suurhallis Vaya Con Dios. Jaan avaldas juba ammu soovi seda vaatama minna, aga kui piletid juba Cherry-sse müügile tulid, siis ei olnud vaja mul ka enam kaua mõelda. Viimastel päevadel enne kontserti reklaamiti 20% soodsamaid pileteid. Jäi mulje, et pietimüük eriti hästi ei läinud. Tegelikult paistis see ka kohapeal välja – paljud istekohad olid tühjad. Sellest hoolimata oli kontsert väga hea. Esinejad ei teinud endale mingeid allahindlusi ja me meenutasime ka täna hommikul ärgates eilset kontserti mõnuga. Mõned pildid said ka vaikselt hõlma alt telefoniga tehtud: