Pärast seda kui endale teksalapiseeliku tegin, on mõte veel ühest lapiseelikust mind päris korralikult närinud. Jõudsin isegi mitu korda kangapoodi inspiratsiooni ammutama, aga pihta hakkamisega läks aega. Täna sai järjekordne lapiseelik siiski valmis ja hämmastaval kombel sobib see päris paljude teiste riietega kokku. Lõpetatud projekti üle on rõõm nii suur, et natuke hullumeelse lapimuti tunne on.
Mõned asjad tunduvad algul väga loogilised, aga kui neid järgmisel korral vaja teada, siis on ikka kerge segadus, et kuidas siis nüüd õige oli. Hakkasin uut lapiseelikut õmblema ja kasutan jällegi krookimistalda. Milliseid seadeid kasutan? Sirge õmblus, nõela asend nullis. Tegin testimiseks kolm 20 cm riideriba. Iga riba krookisin erineva piste pikkusega. Nagu pildilt näha, on tulemus seda rohkem kroogitud, mida pikem on piste pikkus.
Nägin internetis ilusat kotikest ja selle heegelskeemi ega suutnud end kuidagi tagasi hoida. Mis ma sellega nüüd teen?
Juhuu! Kokku kulus neli õhtut ja üks päev. Nüüd võib öelda, et seelik on enam-vähem valmis. Jah, alla serva peaks veel pits tulema ja üks väike tasku-kott on ka plaanis, aga suures plaanis või seeliku juba selga tõmmata.
Täna hommikul ärkasin kaheksa paiku. Juss käis ja tüütas mind mõnda aega ja pärast seda mul enam und ei olnud. Tõusin ja nautisin aknast sisse paistvat päikest.
Viimastel õhtutel olen õmmelnud. Tahan teha teksalapiseelikut. Täna hommikul jõudsin seelikuosa põhimõtteliselt kokku õmmelda. Nüüd on vaja veel värvliosa ja alaservale õige lahendus leida.
Pärastlõuna veetsin õues. Päikese käes oli nii soe, et fliisi ei olnud vajagi. Tegin päevaliiliate peenra korda.
Jaan ehitas meie magamistuppa korstnajala ja seina vahele mõned riiulid, mis nõudsid endale natuke täiendust. Tegelesin mõned õhtud videote vaatamise kõrvale heegeldamisega ning eile said valmis kolm heegelpitsi, mis leidsid oma koha riiulite esiservades. Lisaks mäkerdasin ühe lillepoti värviliseks.
Eelmisel nädalavahetusel tegin köögiriiulile uued pitsservaga katted. Sinna kasutasin küll ostetud pitsi, aga omapoolseks lisaks tegin katetele veel lilla nöörtikandi serva. Kuna ma vahepeal pole päevavalges kodus olnud, siis jõudsin pildistamiseni alles täna.
See nöörtikand on üks mu uusi lemmkuid. Lemmikuks sai see õmblusmasina taldadega, mis ma Hiinas tellisin. Sellega on võimalik isegi värvilisele kangale veel üks väike kniff juurde anda.
Neljapäeval mõõtsin välja uue kõlavöö lõngad. Suutsin vahepeal kõik sassi ajada ja lõngade kõladesse paigutamisel ikka korraliku masenduse saada, aga lõpuks sain hakkama. Nii nagu kunagi õppisin “Nõukogude Naises” avaldatud õpetuste järgi ära makramee, tegin endale mõned aastad tagasi Internetis leiduva materjali põhjal selgeks kõladega kudumise. Ma olen üldse väga vähe asju mingitel koolitustel õppinud. Suurem osa minu teadmisi ja oskusi pärineb raamatutest-ajakirjadest-internetist. Minu meelest on täiesti võimalik selliste õpetuste järgi midagi selgeks õppida. Jah, kindlasti võtab see rohkem aega, aga samas jõuavad õiged oskused ja teadmised minuni just siis, kui ma selleks ise valmis olen.
1. ja 2. kõlavöö on tehtud mõned aastad tagasi, kui veel Tartus elasime. Korteris elades oli vaba aega vist ikka rohkem. 3. kõlavöö sai täna alustatud.
Juba jälle mõlgub meeles küsimus, millal ma küll viimati seepi tegin. Miks see küll viimasel ajal nii harva juhtub?! Üks põhjustest vist on selles, et keegi peab valmis seebid ju ära ka pesema. Meil lihtsalt ei kulu nii palju seepi, et pidevalt uusi oleks vaja teha. Teine põhjus on kindlasti ka selles, et algne põnevus ja uudsus on kadunud. Koduteele jäävas apteegis on väga kesine valik eeterlikke õlisid – ka sealt ei tule inspiratsiooni. Sellest hoolimata tahan seepi teha vähemalt nii tihti, et see töö meelest ei läheks.
Eile tegin searasvast seepi ja panin sinna, mida oli:
150 g searasva
170 g oliiviõli
213 g shea võid
200 g kookosrasva
70 g avokaado õli
111 g seebikivi
305 g vett
suts ultramariini
suts uhmerdatud lavendliõisi
lavendli eeterlikku õli
Suvel tellisin endale Hiinast hulga õmblusmasina taldu ja olen selle üle ikka veel väga õnnelik. Üks, mida vist kõige tihemini olen kasutanud, on pöördpalistuse tald.
Teine tald, mis mulle tõesti meeldib, on nöörtikandi tald. Ainus küsimus on, millal mulle selle talla jaoks vajalikud seaded meelde jäävad. Tuleb valida kolme sammu sik-sak õmblus, piste pikkus 1,5 ja laius 5.
Olen kasutanud ka krooktalda – järjekordselt väga mõnus asi.
Hämmastav, kui kerge on õmmelda, kui oma masinat ja selle lisatarvikuid kasutada osata.
Mida teha, kui terrassile paistab natuke liiga palju päikest? Tuleb mingi vari juurde teha. Kevade poole tegime esimese varju rannamattidest. Olgem ausad, ilus see välja ei näinud, kuid oma funktsiooni täitis ideaalselt. Kuna see sai tehtud umbes kolme minutiga, siis olid ka kinnitused väga juhuslikud ja tuul lõhkus matid peagi ära. Räbalad ei olnud enam üldse ilusad. Korraliku päikesepurje jaoks ei raatsinud praegu raha välja käia. Selle asemel õmblesin eile varjutusriidest kardina. Testime ära, kas see täidab oma ülesande.
Vihmase ilmaga tuleb õmmelda selliseid asju, mis tooks päikese uuesti välja. Sellest saab minu apelsini-kleit. Õmblemise ajal pidin mitu korda pead tõstma, et kontrollida, ega ometi vihm järele jäänud ole ja päike paistma pole hakanud.
Pole juba ammu viitsinud Fimot mätsida, aga mõned varem valmis tehtud elemendid olid mul varuks. Praegu tundus sobiv aeg sinililled kõrva panna. Järelikult pidin õied kõrvarõngasteks tegema. Peale sinilillede sai veel mõned lilled ära kasutatud. Juss aitas mind pildistamise juures nii kuis jaksas.
Millal ma küll viimati seepi tegin? Eelmise aasta septembris. Nüüd oli jälle seebitegemise tahtmine, aga retsepti valimine tundus väga raske. Lõpuks otsustasin meeseebi kasuks.
190 g vett
69 g seebikivi
125 g kookosrasva
150 g palmirasva
170 g palmirasva
30 g porgandiõli
25 g mesilasvaha
2 spl mett
magusa apelsini ja ylang-ylangi eeterlikku õli
Seep sai tõesti kollane. Nagu näha, pilt ka :)
Seekord juhtus nii, et ühe õhtuga oli vaja valmis saada üks kingitus. Vaatasin läbi kogu oma koduse spoonivaru, kuid ei leidnud kahjuks ühtegi lehte, mis oleks täpselt A4 raami sisse sobinud. Järelikult tuli leppida väiksema versiooniga, sest ise sobiva raami tegemiseks enam aega ei olnud. Valisin selleks tarbeks valmis otsitud piltide hulgast sellise, mis tundus sobivat iga ilmaga ehk ka praeguse olematu talvega. Mul oli küll lapsena päris palju värviraamatuid, aga ilusti värvima ei ole mind kunagi õpetatud ja ma tunnen puudust vastavast nägemisoskusest. Seepärast palusid liblika Jaanil ära värvida. See aga sai minu meelest nii ilus, et pidin paluma ka lilleõit parandada. Selline see kahe peale tehtud pildike sai:
Eelnevale postitusele vastukaaluks võib öelda, et vahel näeb söögilaud välja hoopis nii:
See on minu esimese tõsisema Soutache töö alus. Enne seda tegin väikese näpuharjutuse, mis näitas kohe ära, et töö tegemisel tuleb olla äärmiselt hoolas, sest muidu jääb üldmulje lohakas ja näritud. Ka selle tööga ei saa veel 100% rahul olla, kuid kvaliteet on märgatavalt parem. Soutache tehnika juures on minu jaoks kõige huvitavam see, et kuigi alguses on mingi nägemus olemas, saab lõplik disain paika alles töö käigus. Arvasin varem, et see tehnika ei ole minu jaoks, sest tulemus on väga omapärane ja jõuline, kuid seda oli väga huvitav nokitseda. Nüüd siis tuleb see see asi ka valmis teha, kuhu see kaunistus mõeldud on. Aega on kaks nädalat.
Mõnel õhtul näeb söögilaud välja nii:
Alustasin kardinale pitsi heegeldamast vist juba veebruaris. Esialgne plaan oli see sirelite õitsemise ajaks valmis saada, kuid millegipärast ei jõudnud. Küllap ei olnud telerist piisavalt midagi vaadata. Suvel jäi heegeldamine päris soiku ning valmis sai see pits alles septembris. Asjaolude sunnil ei liikunud vahepeal midagi edasi ning kardina külge sai see alles nüüd – novembri lõpus. Peaaegu terve aasta projekt! Uskumatult piinlik.
Juba suvel sain õelt terve hulga tühje munakarpe ning kotitäie küünlarasva veel peale. Suve jooksul ei tekkinud kordagi tunnet, et peaks süüteroose tegema, kuid nüüd oli see täpselt selline tegevus, mida sobis telerit vaadates nokitseda. Justkui möödaminnes sai kolm karpi ära peenestatud ja roosideks volditud. Kuuma sulavahaga töötamine on ühest küljest pisut valus, kuid teisalt väga mõnus ning mõjub sõrmedele pehmendavalt.
Tänane seebitegu oli eriline. Kasutasin mitu koostisainet päris ära ehk koostasingi retsepti selle järgi, mida veel kodus oli. Seekord läks seebi sisse:
20 g kastoorõli
180 g kookosrasva
100 g sheavõid
60 g viinamarjaseemneõli
55 g kakaovõid
50 g avokaadoõli
48 g nisuiduõli
87 g oliiviõli
228 g vett
83 g seebikivi
värviks: tsinkoksiidi ja kroomoksiidi ning natuke hõbedast micat.
Valge ei tulnud küll kahjuks nii valge nagu lootsin ja soovitud hõbedast triipu ka keskel näha ei ole, aga pole vast hullu, ega ta seepärast halvemini ei pese. Üldse vist segasin liiga hoogsalt, sest pealmine kiht oli vormi panemise ajaks juba pudruks läinud. Tuleb edaspidi hoolsam olla.
Eile võtsin end kokku ja tegin ühe laari seepi. Tuleb veel teha, aga kahte erinevat seepi ühel õhtul tõesti ei viitsi. Pildi peal on seep veel pisut valet värvi, sest sai just lahti lõigatud ning on alles korralikult kuivamata.
Seekordne retsept on pärit raamatust “Lihtne seebitegu”, mille autor on Helen Idarand. Olen seda seepi korra varem teinud ja see meeldis mulle väga.
190 g vett
72 g seebikivi
150 g kookosrasva
50 g avokaadoõli
150 g palmirasva
150 g oliiviõli
2 spl lavendliõisi
10 ml lavendli eeterlikku õli
Muidugi, lavendliõisi ma tegelikult supilusikaga ei mõõtnud ja eeterlikku õli kallasin ka tunde järgi.
Septembri alguses saab uue seebi kasutusele võtta. Järgmisena on plaanis maikellukese seep. Kahjuks ei ole mul selle retsepti eelmisest korrast alles. Pean vist uue koostama. Tahaks, rohelise ja valgega seebi teha, aga mul pole ühtegi värvi, mis seebi ilusti valgeks teeks.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén