Jõe peal on praegu väga korralik jää ning seepärast on seal mõnus jalutamas käia. Täpselt paras aeg, et jõge mööda Lääniste linnamäele jalutada.
Siisikesed jõudsid ka meie aeda:
Restoran töötab:
Leevikesed on seekord kahekesi sööma tulnud:
Hommikul unisena toas ringi uimates märkasin äkki, et restoran on vaikseks jäänud. Kardina tagant paistis midagi ootamatult suurt. Hiilisin teise tuppa kaamera järele ja esimesed klõpsud tegingi juba sealsest aknast. Selgus, et meie restorani on maandunud isane raudkull.
Leevikesi on meil endiselt vähe, kuid õnneks üha tihemini on mõni siiski kohal. Sellist punast ilu on ülejäänud rohe-kollase vahel ju lausa mõnus vaadata.
Hallpead ei olnud vahepeal mõnda aega näha, kuid nüüd on ta jälle ilusti meie restoranis külaliseks.
Alles hiljuti viskasin nalja, et palun mulle akna taha üks musttihane organiseerida. Ma küll ei tea, kes mind kuulda võttis, aga täna oli musttihane tõesti meie akna taga.
Isegi oktoobri keskel võib päikeseliselt metsateelt veel liblikaid leida. Puud on küll kollast tooni saanud, kuid lehed on enamasti veel puu otsas.
Uksekell! Ukse taga natuke ähmis naabrimees ämbriga, mille sees pisike nastik. “Mõtlesin, et äkki tahad pilti teha.” No muidugi tahan! Nüüd ma tean, et mu naabrid armastavad mind.
Laupäeva hommikule järgneb pühapäeva hommik ja see tuleb ära kasutada ja rattaga sõitma minna. Juba õige varsti pidin metsa vahel esimese peatuse tegema, sest keegi toksis kusagil väga raevukalt.
Järgmisena pani mind peatuma üks korralik trall. Selgus, et kaks rähni mängisid tagaajamist.
Samal ajal kui nemad seal teeäärse puu otsas möllasid, lähenes eemalt musträhn. Ma ei saa ikka veel aru, miks ta endast nii valjuhäälselt märku annab, aga tegelikult sobib see mulle väga hästi. Muidu oleksin võinud ta ju maha magada.
Üks rähn lubas mul oma hommiküsoogi nautimist natuke lähemalt vaadata, aga siiski mitte liiga lähedalt. Sealsamas kõrval olid ämblikud korralikult vaeva näinud.
Kodus lillepeenras kohtasin veel ühte liblikat:
Üle pika aja oli hommik jälle päikeseline. Oli kohe rõõm üles tõusta. Ja veel suurem rõõm rattale hüpata ja metsa vahele tuisata. See rõõm ei jäänud viimaseks! Pärast seda, kui ühel hommikul täieliku üllatusena musträhni kohtasin, olen teda ikka ja jälle otsimas käinud. Ta elab kusagil seal Põlvamaa metsavahes, kus me rattaga sõita armastame. Kuulnud olen teda seal vist küll iga kord, näinud vähem ja normaalselt pildile saanud üldse mitte.
Rähne on sealkandis üldse palju. Alles hiljuti mängisin seal ühe hallpeaga. Suur-kirjurähne on ka piisavalt.
Jalutasin pisut mööda metsavahelist teed edasi-tagasi. Päris suur rohu sisse ei tahtnud minna, sest kõik oli kasteselt märg. Ühe puuotsas jäi silma uudishimulik punarind.
Üldiselt oli väga ilus hommik. Päike paistis ja kuldas kogu maa üle.
Tagasiteel kuulsin mingit kahtlast hüüdu. Otsisin silmadega sõidu pealt, kust see hääl tuleb, ja leidsingi.
Vaatasin magamistoa aknast välja ja üle jõe paistis midagi valget. Mis see on? Mis see on? Mis see on? Haarasin jooksu pealt kaamera kaasa ja jooksin õue. Ta on tagasi! Mitu aastat tagasi nägime hõbehaigrut kevadel. Pärast seda ei ole me teda märganud ja nüüd on ta jälle siin!
Käisin karu otsimas, aga leidsin rähni.
Käisin natuke rattaga sõitmas. Sügist veel ei ole. Ainult ühes kohas nägin värvilisi puid. Üks hallpea lasi ennast mõnusasti lollitada ja üks voolik üritas üle tee roomata, aga kui ma talle lähenesin, siis põgenes rohu sisse tagasi.
Kodus muru niites avastasin, et meil on oma isiklik seenepeenar:
Maja seina peal päikese käes mõnules üks pisike tegelane. Ma küll kahjuks selliseid putukaid veel kuigi hästi ei tunne, kuid see on selge, et tegemist on tirtsulisega (tundlad kehast märksa lühemad). Arvan, et see on mingi rohutirts:
Aias oli ilusat ilma nautimas ka üks tüüp, kellele ma ei oska üldse nime anda.
Õnneks on liblikatega pisut kergem ja vähemalt need, kes meie aias oma aega veedavad, on juba tuttavad.
Üks huvitav roosakas karvik oli veel aias. Kahjuks ei oska ma talle päris kindlat nime anda. Arvan, et ta on hele-villkäpp. Tavaliselt olen neist palju kollasemaid isendeid näinud.
Ja lõpetuseks siia veel uks mumm:
Tegelesin uue lillepeenraga ja Juss tuli mind aitama. Järsku aga hakkas teda elupuuhekk hoopis rohkem huvitama. Läksin ka vaatama, mida ta seal näeb. Seal oli üks väike oravapoiss. Õnneks ta Jussi ülearu palju ei huvitanud, mind aga küll. Tõin fotoka ja läksin teda uuesti otsima. Seal ta istuski hästi vaikselt ja lootis, et ma ta rahule jätaksin.
Ta oli nii ilusti kuss seal, et ega mul ei olnudki väga kaua isu teda seal jälgida ja panin fotoka käest ära ja sebisin oma peenraga edasi. Varsti aga nägin oravapoissi elupuu tüve peal mind vaatamas ning pidin uuesti toast fotoka võtma. No loomulikult ei oodanud ta mind seal. Mis siis ikka, jätsin kaamera käeulatusse ja tegin tööd eedasi. Varsti märkasin hekis liikumist. Seal ta oligi ja mitte üksi! Hekis sebis kaks väikest oravat. Elupuude seemnekoored lendasid neil suunurgast välja nii hoogsalt, et tuletas kangesti meelde kunagist juttu sellest, kuidas venelased kinos sihvkasid söövad.
Jälgisin ja jälgisin neid, vahepeal jagasin oma vaimustust Jaaniga. Siis jälle üritasin tööd edasi teha. Lõpuks ei andnud hing siiski rahu ja tegin telefoniga väikese video ja saatsin naabrinaisele. Ta tuli ka meie juurde vaatama, sest ega sellest videost eriti midagi aru saada olnud. Seisime keset aeda ja vahtisime kahte oravat. Jaan tuli ka vaatama. Järsku tundus meile, et oravaid on vist hoopis kolm!
Tõe huvides tuleb lisada, et lõpuks nägime lausa viite väikest oravat, aga neist kaks ei olnud nõus teistega koos ühe pildi tarvis poseerima ja nii said korraga pildile vaid kolm.
Reede hommikul tööle sõites nägin, et teeäärses metsanoorendikus on ämblikud korralikult tööd teinud ja kui päike nende kastes sätendava vaeva üle ka kuldab, siis on vaated lausa hunnitud. Mul ei olnud laupäeval varase tõusmise jaoks rohkem motivatsiooni vajagi. Ajasin end kell seitse püsti ja umbes poole kaheksa paiku olin juba rattaga liikumas. Jaa, meil on nüüd jalgratas! Kõigepealt vaatasingi ämblike töö üle.
Seejärel otsustasin, et sõidan veel ühe langi juurde. Olin seal alles hiljuti väga palju liblikaid näinud ning lootsin seda ka seekord. Ma ei pidanud pettuma! Väikeseid siniseid tegelasi olid kõik kohad täis. Taustaks oli õitsev kanarbik. Imeline!
Ahjaa, vahepeal käisin Ahja jõe ääres ka ära. Üks suur kiil vuras seal vahetpidamata ringi, aga pildile ma teda ei saanud. See-eest poseeris pardiema mulle päris kenasti.
Kuulsin, et keegi teeb kusagil kõva häält. Otsisin silmadega ja leidsingi ühe silueti eemal männi peal. Päike paistis tagant, kahjuks. Tegin pildi ära ja üritasin lähemale minna. Kuigi lind tegeles muidu peamiselt enda puhastamise ja koristamisega, siis minu lähenemiskatse talle ei meeldinud üldse ja ta lendas minema. Ah, kui suur ta oli! Lennates tegi ta teistmoodi häält. Kuna ma linnuhääli ei tunne (miks ometi?), siis ma ei saanudki teada, kes see oli. Kodus vaatasin pildi pealt järele. Juhuu, olin pildile saanud musträhni! Ma pole teda varem isegi mitte näinud, pildistamisest rääkimata.
Musträhn. Tartumaa, 12.08.2017
Kübassaare tuletorni poole sõites nägime tee ääres sookurgi. Tagasiteel tegime väikese peatuse, et kured pildile püüda. Pisut kaugele nad ju jäid, aga pole hullu, küllap järgmisel korral tabame neid paremini.
Uksekell! Läksin avama ja ukse taga oli kahe ämbriga naabrimees. Ühes ämbris hoidis ta väikest oravapoissi ja teist kasutas vajadusel kaaneks. Kurtis, et orav oli sauna pugenud ja ta ei tea, mida temaga nüüd teha. Naabrimees on vana mees, teda ei saa hätta jätta. Jaan otsis oma ämbri ja kolisime oravapoisi sinna üle.
Pakkusime talle linnusöögiks mõeldud pähkleid. Need huvitasid teda küll, aga tundus, et ta ei osanud nendega midagi teha. Vahepeal surfasin natuke netis ja jõudsin nii palju teada saada, et piima ei tohi talle anda, sest see võib tal kõhu lahti teha. Soovitati hoopis soola ja suhkruga vett anda. Tegin terve suure tassi täie sellist vett valmis, sest väiksemale kogusele ei oleks osanud suhkrut ja soola doseerida. Plastpudeli korgi sisse pandud vesi meeldis oravapoisile küll. Ta küll turtsus seda juues, kuid sai ilusti hakkama ja varsti tuli uus korgitäis serveerida.
Nojah, aga mis siis edasi? Me ei saa ju metslooma endale jätta, seda enam, et oleme endale väga aktiivse puhkuse planeerinud ega ole eriti pikalt kodus. See pisike titt vajab ju hoolt. Helistasin Elistvere loomaparki ja küsisin nõu. Nemad soovitasid orava metsa viia. Meie väike naabritekolleegium leidis, et see konkreetne orav on veel liiga pisike ega saaks üksi metsas hakkama. Kuna me pidime hommikul niikuinii Tallinna sõitma, siis otsustasime läbi Elistvere sõita ja sealsetele spetsialistidele oravat näidata.
Puhastasime kuusekäbisid, et oravale seemneid söögiks pakkuda, kuid tegelikult ta neid vist ei söönud. Ainus, mis talle tõesti huvi pakkus, oli vesi. Üldiselt oli ta suht unekott. Kõige paremini tuli uni peale Jaani peos – hea soe koht ikkagi. Ööbida lasime tal siiski ämbris. Hommikul võtsime ta sellesama ämbriga kaasa ja viisime Elistverre, kus andsime ta ära. Tal on kindlasti seal parem olla kui meie juures või üksinda metsas.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén