Selle nädala veetsin tööasjus Saksamaal ning koju jõudsin alles laupäeva pärastlõunal. Minu õnneks oli ka pühapäev imeliselt soe ning ma sain sellel aastal esimest korda muru niita. Jaan tegeles tiigi ääres pumbaga ning õhtul said lillepeenrad kauaigatsetud vett.
Nädalavahetus oli imeline! Lõpuks ometi viitsisin ma lilledest mõne pildi teha ja lillepeenardes umbrohtu kitkuda.
Nartsiss ‘Rip van Winkle’ on üks igavesti huvitav sakiliste täidisõitega nartsiss. Ta kasvab mul päevaliiliate peenras ja jääb iga aastaga üha kehvemaks ja kehvemaks. Olen tema peale palju mõelnud ja sel aastal oli mul plaan ta välja kaevata, muld välja vahetada ning siis sibulad tagasi istutada. Arvasin, et kuna tegemist on savise maaga, siis see talle ei sobigi. Nüüd aga leidsin ühest raamatust info, et ‘Rip van Winkle’ile meeldib kõige rohkem kiviktaimlas, kus oleks suvisel ajal kuiv ja soe. No minu päevaliiliate vahel kindlasti kuiv ei ole ja muld on tõenäoliselt pigem jahe, sest see on suurte taimede varjus. Nüüd aga lugesin, et paljud madalad väikeseõielised nartsissid vajavad just sooja ja kuiva kasvukohta. Mis siis ikka, nüüd tuleb vastav koht leida.
Rip van Winkle 2014
Suutsin neljapäeval mingi viiruse hankida ja veetsin terve reede voodis pikali. Tegelikult isegi mitte reede, vaid lausa neljapäeva õhtust laupäeva hommikuni.
Tänane ilm on imeliselt soe ja käisin juba hommikul vaatamas, kuidas mu haigusest vaevatud keha sellesse suhtub. Väga mõnus oli! Loomulikult oli mul fotokaamera kaasas ja praegused õied said jäädvustatud.
Vahepeal on mitu päeva vihma sadanud. Ei, mul ei ole üldiselt vihma vastu midagi, saabki kõik puhtaks. Natuke muidugi oli kahju ka, sest õues peale rohelise midagi muud huvitavat ei olnud. Täna õhtupoolikul paistab jälle päike ja nartsisside esimesed õied on ka lahti läinud. Mõned varased tulbid on ka juba täitsa värvilised. Tulp ‘Giuseppe Verdi’ näiteks on meil täitsa esimest aastat.
Kevadel on raske hoiduda uutest lillepiltidest.
Olin vahepeal nädal aega kodust ära ja nüüd on nii põnev vaadata, kuidas loodus vahepeal arenenud on. Jaan on muru ära niitnud ja maasikad korda teinud. Mina saan nüüd lilli nautida. Nartsisside puhul on juba täitsa keeruline nimesid ja nägusid kokku panna. Tundub, et nii mõneski pakis on sibulad segamini olnud. Näiteks ‘Ice King’ on mul varem hoopis teise õiega pildile jäänud ja ‘Orangery’ hulgas on ka mingi teise sordi sibul.
Tulpidega on pisut lihtsam. Ainus, mis mind häirib, on see, et järjekordselt olen Juhani juurest saanud sibulad, mis vist ei ole päris need, mida ma ootasin. ‘Blushing Apeldoorn’ peaks siiski heledam olema. Praegu jääb kaugemalt vaadates mulje, et tegemist on täiesti tavaliste punaste tulpidega. Kurb, aga Juhani Puukoolist vist ei tasu enam lillesibulaid osta. Vähemalt mitte enne, kui nad oma koostööpartnerit vahetavad, sest praegune tundub üks paras puterdis olema.
Ka mõned muud õied jäid pildile:
Mulle meeldib pärast vihma õues pilte püüda.
Täna oli siis lõpuks see päev, kui mina ka selle turkestani tulbi õitsemise ära nägin. Siiani oli kogu aeg nii, et kui koju jõudsin, olid õied juba kinni. Tõesti huvitav tulp! Eelmisel aastal oli meie üheks varasemaks lemmik tulbiks ‘Compostella’, mis kasvab meil puuriitade juures ja paistab toaaknasse nagu lõke. Kohe selle kõrval kasvab Urmia tulp. Tänaseks hommikuks olid mõlemad juba oma õied avanud.
Peale selle oli uusi nartsissi õisi avanenud.
Tänane ilm oli küll tuuline, aga kuiv ja suhteliselt soe. Päike paistis läbi mingi vine. Üritasin seda ilma ära kasutada ja rohisin iiriste vahelt umbrohud välja. Jah muidugi, kõik need kannikeselised on ilusad, aga mulle tõesti ei sobi see, et nad terve peenra juba enda alla võtavad. Sama lugu on karikakraga. Tuleb süda kõvaks teha ja näpud tööle panna. Iiriste peenar on nii suureks kasvanud, et servad said küll korda, aga keskmine osa tahab veel kõvasti hoolt ja vaeva saada. Selle kallale lihtsalt ei viitsinud minna. Selle asemel võtsin hoopis kõige uuema päevaliiliate ja nartsisside peenra ette. Leidsin sealt väikese sisalikulise, kes ei liigutanud oimugi, et ma teda sabast tõstsin ja kivi peale panin. Arvasin, et ta on niikuinii surnud ja küll ma pärast pilti teen. Kui mul töö tehtud, siis polnud sisalikku enam kusagil. Ma ei teagi, kas ta soojenes üles ja jooksis ise ära või puhus tuul ta lihtsalt minema. Jäigi nii, et ainult konn sai pildi peale.
Kägu kukkus vist küll terve päeva. Part oli ka tiigi peal ujumas. Meie tiik tundub nüüd päris suur. Jaan on viimase nädal aega seal kõvasti vaeva näinud ja kõrvalt võsa maha võtnud. Isegi tiigist seest koukis pajud välja.
Varem oli meil aias suvaliste kohtade peal erinevaid priimulaid ja nurmenukke. Kuna need kippusid planeeritud peenardele ette jääma, kuid päriselt ära kaotada neid ei tahaks, siis kogusin ebaküdoonia alla erinevat tooni lilled kokku. Päris huvitav peenar on juba koos. Täna aga avastasin, et meil on aias veel üks lillakat tooni priimula. Tuleb see ka ümber asustada.
Aprilli lõpus on juba ilusaid õisi
Juss oli ka valmis mulle natuke poseerima.
Eile Juhani juures uusi lillesibulaid valides tuli meelde, et vanade “pärlite” võrdlus on alles tegemata. Võtsin end kokku ja skännisin sibulate pakendid sisse, et oleks võimalik võrrelda pakendil olevat pilti sellega, mis meil peenras kasvas.
Nartsiss ‘Tricollet’:
Tulp ‘Hitparade’:
Tulp ‘Pop Up Yellow’:
Tulp ‘Angelique’:
Kuna päevaliiliate esimene peenar jäi väikeseks, pidin uue tegema. Nüüd oli sinna ka kevadeks midagi õitsema vaja. Käisin täna Juhani juurest läbi ja tõin nartsisse juurde. Minu lemmikud on Eestis kasvatatud nartsissid:
Ice King
Orangery
Acropolis
Flower Drift
Lisaks ostsin ka ühe Holland Bulb Market’i sordi Colblanc.
Olen sellel aastal hästi laisk olnud ja ennast kogu aeg lohutanud, et tavaliselt meil ei olegi nii varast kevadet ja niikuinii ei oleks midagi teha saanud. Ka praegu on mul veel mingi öökülmade hirm. Loodus aga areneb omasoodu ja lilled näitavad oma kauneid õisi. Jõudsin täna lõpuks tulbipeenra korda teha. Eelmisel aastal Juhani juurest ostetud tulpidest pean veel Juhanile ülevaate tegema, sest mõned sordid ei vasta absoluutselt ostetule. Madonnaliiliatega on kehvasti. Midagi jäi neist alles ka, aga mädaseid kohti oli palju. Veel hullemini läks tumeda hüatsindiga (nimi vajab täpsustamist). Mõlemal sibulal oli südamik täiesti mäda. Kraapisin kõik mäda välja ja alles jäi tugev sibul, millest saab läbi vaadata. Ei mingit südamikku, ei juuri. Kurb, aga need tuli prügihunnikusse visata.
Piibelehed õitsevad täies mahus. Nende lõhn on lausa joovastav. Viimane uus nartsissisort Tricollet avas samuti õie. Täielik pettumus! See ei ole jällegi see, mida me ootasime. Ma tõesti ei tea, kuidas nii saab olla, aga tundub, et ka siin on valed sibulad pakis olnud. Ka naabrinaiselt saadud tavalised lõhnavad poeedinartsissid õitsevad. Kõige tavalisem valge õieke ja ikkagi on see minu jaoks kõige kaunim nartsiss üldse.
Jaan pildistas meie pardiema, kes ei lasknud ennast absoluutselt pesemise juures segada. Alles siis, kui Juss talle väga lähedale läks, lendas part tiigi peale ja pahandas haleda häälega.
Tänasega võib vist öelda, et suurem osa meie aia nartsisse on vähemalt ühe õie lahti teinud.
Tulbid on siiani tagasihoidlikumalt esinenud, kuid nüüd hakkab vaikselt neid ka rohkem avanema.
Käes on see aeg, kui hommikuti on põnev aeda minna, et näha, millised uued õied on avanenud. Täna oli aias juba rohkem õisi. Päris õhtulgi oli veel uusi nartsisse avanenud. Neid pildile ei saanudki, sest oli juba liiga hämar.
Eelmisel sügisel sai päris suur hulk uusi lillesibulaid maha pandud. Praegu tundub, et kõige kehvemini on läinud hüatsintidega. Neid veel ei paista. Krookustega ka ei vedanud, aga küllap selles oli süüdi seekordne olematu talv.
Täna oli imeilus päikeseline ilm. Lausa nii ilus, et pidasime terrassil hooaja avasöömaaega. Kuiv ilm on tore küll, aga maa on praeguseks nii kuiv, et kõik tolmab. Tunnen end kui vigisev põllumees, aga midagi ei ole teha, tuleb lilledele vett tassida, sest isegi tulbid olid juba longus. Uusi õitsejaid on meil ka. Siin nad on:
Nädalavahetus oli nii soe, et täna olid avanenud kõige esimesed nartsissiõied. Sellekevadiseks esimeseks avanejaks on meil “Jetfire”.
Jetfire 2014
Sügisel sai terve hulk uusi nartsissisorte maha pandud. Nüüd on põnev oodata, millised õied lahti minema hakkavad.
Haarasin Juhani juurest ükskord kaasa nende kataloogi. Valisime mõlemad sealt endale meeldivaid lilli ja märkisime need ära. Käisin ka pärast seda Juhani juures, kuid sealne kohapealne valik oli võrreldes kataloogiga väga kehv. Natuke aega lihtsalt mängisin mõttega, et telliks lillesibulaid e-poest, kuid kui Jaan selle mõtte heaks kiitis, polnud vaja kaua mõelda – tegin tellimuse ära.
Täna lõuna ajal tuligi oodatud sõnum ja pärast tööd tõin paki ära. Kodus arutasime paki lahti ja sorteerisime lilled ära. Korraga kõiki niikuinii maha panna ei jõua, seepärast alustasin täna nartsissidest. Nüüdseks on päevaliiliate peenra keskel rida nartsisse.
Kui maja poolt vaatama hakata, on selles reas:
Rip Van Winkle
Professor Einstein
Miranda tavaline
Art Design
Altruist
Miranda tavaline
Flower Drift
Velasques
Miranda tavaline
Avalon
Sweet Pomponette
Miranda tavaline
Ei tasu pilti uskuda! Või oma silmi…
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén