Jaanipäeval Jaaniga maal maasikal – kõlab hästi? Kõlabki, oli ka hästi! Ilm oli sombune, kuid soe. Vahepeal tuli paar piiska vihma ka, aga see eriti ei seganud. Tegi ainult maa märjaks. Osa maasikaid oli nii suured, et meenutasid pigem õunu ja nende korjamine läks väga lõbusalt ja kiiresti.
Autor: Sille Page 33 of 34
Avinurmest tagasiteel käisime läbi Alatskivi lossi juurest ja vaatasime sealse kollase akna üle.
Miks küll selline nimi, kui tünne peaaegu ei olnudki?
Neljapäeval, 20. juunil avati Lõuna-Eestis 21 kollast National Geographicu “akent”. Projekti nimi on “Kahe maailma vahel” ning selle tutvustamiseks on avatud koduleht www.visitsouthestonia.com. Pean tunnistama, et minu jaoks jätab kodulehe teostus soovida. Oleksin soovinud seal täpsemat infot akende asukoha kohta, kuid sealt leiab vaid väga üldise kaardi ja iga asukoha kohta sama jutu, mis akende kõrval infotahvlitelgi väljas.
Aga olgu pealegi, seesama üldine kaart näpus, läksime eile maailma avastama ning alustasime Järvseljalt. Loomulikult ei käinud me muidu ka silmaklappidega ringi ning vaatasime ära ka mitmed Eesti kõrgeimad puud ning ka Kuningmänni (43,3 m), mis väidetavalt on sama vana kui Tartu Ülikool. Kollase akna leidsime laudtee otsast.
Järgmisena võtsime suuna Räpinasse. Leidsime eest ühe imeilusa linnakese, kuhu plaanime kindlasti lähiajal naasta, et sellega põhjalikumalt tutvuda. Kollane aken oli Räpina paisjärve serval Räpina paberivabriku läheduses vaatega Sillapää lossile. Sealsamas oli ka “Puuaiasõja” mälestusmärk, millest me kumbki midagi kuulnud ei olnud. Väike hariduslik killuke ka lisaks hingematvalt ilusatele vaadetele.
Räpinast edasi sõitsime Podmotsa külla. Kui NG aknakeste avamise uudist lugesin, siis just see nimi sundis mind kohe kaardilt otsima, mis kohaga tegemist. Võib öelda, et tõeline pärapõrgu. Nimelt asub see küla, kus kunagi olla lausa 180 inimest elanud, kuid nüüd alla kümne püsielaniku on, poolsaarekesel pärast Värskat ning Venemaa jääb sealt vaid 100 meetri kaugusele. Naaberküla kirik on bussipeatuse juurest ilusti näha. Kollane aken asus kalmistu kõrval.
Nagu varem mainitud, ei käinud me silmaklappidega ringi ja otsustasime ka Piusale sisse põigata, sest olime ju niikuinii sealkandis. Kui midagi on palju, siis see võib hämmastavalt ilus olla. Liivaga on samuti. Igal juhul sai Piusa meil mõttes sellesse nimekirja pandud, kuhu tulevikus veel läheme ja siis põhjalikumalt üle vaatame.
NG järgmine aken oli Obinitsas väga hästi leitav. See oli ka ainus koht, kus nägime veel inimesi, kes akna vastu huvi tundsid.
Järmisena oli meil plaan minna Vastseliina. Teel sinna sattusime Meremäe vaatetorni juurde ning ei suutnud vastu panna kiusatusele üles ronida ning pilk ümbruskonnale peale visata. See oli seda väärt!
Järgmise peatuse tegime Vana-Vastseliinas, sest avastasime seal väga vahvad linnuse varemed. Algselt plaanisime seal ainult paar pilti teha, kuid jäime ikkagi pisut pikemaks jalutama. Ühte torni oli võimalik trepist üles ronida ning meil oli seda muidugi vaja. Kaldast alla läks ka pikk ja järsk trepp. Sellest ronisid parasjagu rahvariideis mudilased üles ning nägid väga väsinud välja. See trepp ei ahvatlenud meid küll üldse. Sellele ei aidanud kaasa ka altpoolt kostuv muusika. Arvasime, et tegemist on mingi kontserdiga, kuid pärast selgus, et tegemist oli tantsupeoga. Tore linnus nähtud, istusime taas autosse ja sõitsime Vastseliinasse. Teel sinna hakkas meile tunduma, et kas tõesti saab nii lähestikku olla kaks linnust?! Pidasime keset Vastseliinat kinni ja surfasime korraks internetis ja tõsi, mis tõsi – Vastseliina piiskopilinnuse varemed asuvad Vana-Vastseliina külas. Aga kus oli aken?! Ei näinud! Võib-olla seal mäe all, kust muusikat kostus… Vana-Vastseliina, me tuleme veel tagasi!
Nüüd oli aeg autonina kodu poole tagasi keerata. Viimane, mida veel külastada tahtsime, oli Süvahavva. Minu meelest oleks saanud aknale seal küll pisut parema asukoha leida, kuid leidmisega mingit probleemi ei olnud. Seal tegime väga kiire fotosessiooni, sest pärast imeilusat päikeselist päeva oli nüüdseks hakanud vihma lausa kallama.
Meil on aias eelnevatest elanikest kaks puhmast päevaliiliaid. Arvan, et üks on “Red Rum“, mille kohta Juhani kodulehel kirjutatakse:
Keskmise kõrgusega puhmikuline. Helepunased õied. Õitseb VI-VII. Täispäike kuni poolvari. Normaalne parasniiske aiamuld. Sobib üksikult, püsikupeenrasse. Sobib lõikelilleks. Sobivad naabrid on kurerehad, lupiinid, mesiohakad, käokingad, astilbed, hostad, kobarpead, kukekannused, kõrged kõrrelised.
Eelmisel aastal nägi see välja nii:
Teine on mingi väike kollane. Kas tõesti “Eenie Weenie“? Ei tea, Juhan kirjutab, et lehed on tumerohelised. Sellega küll 100% nõustuda ei saa. Igatahes on tegemist väikese puhmaga. Eelmise aasta pildil on see selline:
Täna sai lisaks istutatud veel “David Kirchoff“. Selle kohta kirjutatakse Juhani kodulehel:
Väga dekoratiivne õis! Keskmise kasvuga puhmikuline. Puhmiku kõrgus 50-60 cm. Õite värvus lillakasroosa, neelust kollane, kroonlehed kollase säbrulise äärega. Õitseb VII-VIII Sobiv kasvukoht päikseline kuni poolvarjus. Kasvab tavalisel aiamullal. Sobib üksikult või grupina püsikupeenrasse.
Lisaks on meie aias nüüd ka “Daring Deception“. Selle kohta kirjutab Juhan:
Keskmise kasvuga puhmikuline. Puhmiku kõrgus 50-60 cm. Õite värvus kreemikasroosa, tumelilla laiguga õieneelus, südamikust kollane. Õitseb VII-VIII Sobiv kasvukoht päikseline kuni poolvarjus. Kasvab tavalisel aiamullal. Sobib üksikult või grupina püsikupeenrasse.
Kuna tigude näritud iiriseid oli lausa valus vaadata, võtsin eile labida kätte ja kaevasin iirised kõik välja. Puhastasin nad ära ja tegin lõikekohad söega kokku nagu ikka. Arvasin, et mul on seal kaks erinevat sorti, kuid kui hiljem hakkasin eelmise aasta fotosid vaatama, selgus, et peab olema kolm sorti.
Arvatavasti läksid mul nüüd sinised omavahel väga segi. Üritasin küll silma järgi kuidagi veel sorteerida, aga vaevalt, et sellest midagi kasu oli. 
Igatahes said need kõik nüüd endale koha maja kõrvale pikale iiriste peenrale.
Juhani juures oli eile ostupäev ja siiani müümata jäänud liiliasibulad olid müüki pandud algse ca 3-eurose hinna asemel 50 sendiga. Kuidagi ei saanud neid kõik sinna jätta. Lausa kuus uut sorti pidid minuga koju kaasa tulema. Kohe õhtul kaevasin peenra valmis, kuid sibulaid veel maha panna ei jõudnud, sest vihma hakkas sadama. Täna said need siiski mulda. Peenrasse lisandusid:
“White Pixels” – Asiatic, 60 cm
“Latvia” – Asiatic, 90 cm
“Kentucky” – Asiatic, 120 cm
“Rosella’s Dream” – Asiatic, 85 cm
“Bonbini” – Oriental Trumpet, 60 cm
“Shocking” – Oriental Trumpet, 110 cm
Tänaseks on sirelid küll juba ära õitsenud, kuid need on meie aias vaieldamatud valitsejad. Neid lihtsalt on palju ja erinevaid.
1. õis on lillepeenra teisest otsast naabrite maja poolt. Väga sarnased õied on ka kaevu kõrval oleval põõsal.
2. õis on pärit terrassi kõrvalt sirelilt. Sellel on suured ja uhked kobarad.
3. õis nõlva pealt naabrite poolsest nurgast.
4. õis on nõlva pealt keskelt, selle põõsa otsast, mis varjutab vaadet lahele ja jõele.
5. õis on nõlva pealt peaaegu naabrite poolsest nurgast.
6. õis on maja ees parkimisplatsi kõrvalt põõsalt.
7. õis peaks õigupoolest olema sidrunkollane, kuid millegipärast minu silmaehitus seda tooni seal küll tuvastada ei suuda.
Lisaks õitseb meil praeguseks ka ungari sirel.
Vahepeal on üles tähendamata jäänud mõned iirised. Üks, mille värv meenutab mulle midagi ebameeldivat, hakkas avanema 4. juuni hommikul:
2013
2013
Samal ajal oli huvitavat tooni sinakas valge iiris suutnud oma õie juba täielikult avada:
2013
2013
Ühe vaesekese on meie tigedad teod väga ära närinud. Luban, et veel sel aastal pääseb iiris tigude juurest kõrgemale pinnasele teiste iiriste juurde ning järgmisel aastal ei pea ta enam tigude ohvriks langema.
2013
Jõe ääres kasvab meil kaks puhmast kollast metsikut võhumõõka:
2013
Eile võtsin end üle pika aja kokku ja tegin seepi. Mul oli juba ammu plaanis nisuidu õli kasutada, kuid olin kaotanud õige retsepti ja siiani olen netiavarustest leidnud ainult selliseid retsepte, millest mul suurt hulka koostisosi lihtsalt pole. Seepärast olen loobunud internetist seebiretseptide otsimisest. Seekord tegin erandi ja pean tunnistama, et leidsin ühe huvitava toniseeriva seebi retsepti, mille jaoks pidin täiendama ainult oma oliiviõli varusid.
35 g magusa mandli õli
50 g avokaadoõli
200 g kookosrasva
50 g kanepiseemne õli
400 g oliiviõli
200 g palmirasva
100 g shea võid
50 g nisuidu õli
10 g e-vitamiini
142 g seebikivi
412 g vett
Värviks lisasin alkanna juure pulbrit ja kuldset ning pohlapunast micat.
Seebi kogus tuli harjumatult suur. Muidu olen väikese piimapakiga hakkama saanud, seekord oli raskusi seebimassi suurde piimapakki mahutamisega.
Täna lõikasin suure pätsi väiksemateks tükkideks. Peavad vist suhteliselt suured käed olema sellise seebi kasutamiseks :)
Esimesed iirised avasid oma õied 1.juunil. Üks nendest arvatavasti vanaema-aegne helekollane, mille kohta leidsin Internetis uidates nimetuse Flavescens (sidrunkollane iiris) ja teine ca 20 aastat tagasi Viljandi turult ostetud kollane.
Flavescens 2013
2013
Ka esimesed kohalikud sinised avasid oma õied koos juuni algusega:
Kas ma kunagi meie nartsissid ka siia üles riputada jõuan? Sellest ju üldse ei räägi, et eile sai kolm väikest reakest maasikaid maha pandud…
Nüüdseks oleme ära näinud ka need tulbid, mis varem ei õitsenud. Sirelililla ja roosa tulbi vahel oli veel üks imeilus roosa tulp. Tulbipeenra parempoolses servas aga õitsevad praegu väga kaunid lillad tulbid. Üks neist on normaalsuuruses, teine aga suht “pojane”
2013
2013
Peale tulbipeenra on meil tulpe kohati ka mujal. Üks väga huvitav tulp oli algselt kollane, kuid seejärel tekkis tal serva peenike punane triip. Mida aeg edasi, seda oranžikamaks tulp muutus. Vahetult enne surma oli see alsest puhtast kollasest ikka väga kaugel.
Golden Apeldoorn 2013
Golden Apeldoorn 2013
Terrassi nurga juurde istutasin sügisel punaseid tulpe ning nende vahele valgeid hüatsinte “Carnegie”. Mitte ei mäleta, kust need punased tulid, kuid millegipärast arvasin, et need on madalamad ning hüatsindid peaks sealt vahelt välja paistma. Kahjuks jäid hüatsindid päris korralikult tulpide vahele peitu.
2013
2013
Kibuvitste ja kivide keskel kasvavad ka nö kohalikud punased tulbid. Need tuleb küll tulevikus ümber istutada, kuid hetkel olid need meeldiv kevadine üllatus. Suures lillepeenras on veel ühed huvitavad punased tulbid “Oriental Beauty”. Algselt olid tulbipuhma lehed kirjud.
2013
Oriental Beauty 2013
Terrass oli meie soovide nimekirjas esimeste hulgas kohe algusest peale. Sellest hoolimata leidus põhjusi, miks selle tegemine edasi lükkus. Tagantjärele vaadates pole kõik see üldsegi enam oluline. Palju olulisem on see, kui mõnus seal tegelikult istuda on – tõeline nauding.
Selline oli algmaterjal 4. mail:
Siin on postid juba välja vahetatud:
Siin aga on valmis terrass koos esimeste lilledega 20. mail:
Kevadine aed on imeline. Me ei väsi imestamast ja imetlemast. Näiteks tulbipeenar on meil praegu selline:
Vasakult alustades on esimene kollase-punase kirju tulp Banja Luka:
Järgmine, valge tulp kannab nime Purissima:
Edasi paremale on tulp nimega Ad Rem. Vähemalt pakendi peal oli selline nimi, kuigi pakendilt või internetist pilte vaadates tundub mulle, et meie aias seda sorti küll ei kasva. Pigem on siin mingi roosakas tulp:
Järgmine tulp on Pink Impression ja see vastab küll oma nimele:
Järgmised tulbid on kahjuks nimetud, sest on saadud headelt inimestelt lihtsalt paberisse pakituna. Tagumine rida algab tumepunase, võibolla isegi veidi lillaka papagoitulbiga. Kas see võiks olla Black Parrot? Tema kõrval on mõned tulbid, mis praegu ei õitse ning seejärel ilus sirelililla tulp.
Black Parrot 2013
2013
Seejärel on üks hele tulp, arvatavasti valge, mis veel päris lahti ei ole. Ootame ära, siis on näha, mis värvi see tegelikult on. Järgmine tulp on roosa ning seejärel lõheroosa. Rea lõpetavad tulbid, mis sel aastal ei õitse.
2013
2013
Esimeses reas on kõige paremal lilla kollase servaga tulp. Kas see võiks olla Gavota? Tema kõrval vasakul on valgeõieline tulp (White Parrot?):
White Parrot ??? 2013
Gavota 2013
Edasi vasakule on mõned tulbid, mis praegu ei õitse ning seejärel suhteliselt tavalist punast värvi tulp, millel on papagoilikud servad. Pärast seda taas mõned mitte õitsvad tulbid ja seejärel helelilla roosa servaga tulp (pildil on värvid liiga heledad):
2013
Red Parrot ? 2013
Ei tasu pilti uskuda! Või oma silmi…
Ootamatult soe suveõhk paitas laupäeval meie talvest kurnatud valget ihu. Pärast pikka ja vinduvat kevadet oli rohkem kui kakskümmend kraadi sooja ikka täiesti uskumatu üllatus. Nautisime nii kuis jaksasime. See tähendab siis, et mehed alustasid terrassi ehitamisega ja mina koristasin elupuuheki alt sodi. Ma juba nii ootan seda terrassi. Unistan sellest, et saaks terrassiuksest välja astuda kartmata jalgu liivaseks teha ja kogu seda liiva pärast tuppa viia. Varsti-varsti!
Pühapäeval käisime Kärevere luhal Jõmmuga sõitmas. Paar aastat tagasi sai Jõmmu sõita ainult sillast üleval pool, kuid sel aastal on vesi juba madalam ning lodjalt oli ka mast maha võetud. Üleval pool silda oli tõeline meri, mis suure tuulega korralikult lainetas. Sillast alla poole oli ilm tänu tuulevarjule palju sõbralikum ja rahulikum. Merest välja kasvav kaasik oli päris huvitav vaatepilt. Kanuuga oleks võinud kaskede vahelegi kondama minna.
… istusime pärast mõningasi aiatoimetusi õhtuvalguses veel akna all trepil ja mõnulesime. Ilm oli päikeseline ja vaikne.
Jaan oli just lõpetanud aknaaluse sireli harvendamise. Eelmisel aastal kippus see varjutama meie vaadet jõele, kuid päris maha seda ka võtta ei saa, sest talvel oli just see põõsas lindude lemmik. Ja meil oli võimalus unustada end linde vaatlema. :) Uskumatu, kui kiiresti möödub aeg neid pisikesi tegelasi jägides! Samuti on uskumatu, kui hea kerge endal olla hakkab. Just seepärast saigi sirelit ainult harvendada ja korrastada, kuid arvatavasti piisab. Lõpptulemust saab näha siis, kui põõsad lehte lähevad. See ei olnud muidugi ainuke sirel, mis eile korda sai. Maja ees oli üks suhteliselt räbalas seisus valge sirel. Jaan võttis vanad köndid maha ja uuendas põõsa korralikult ära. Loodame, et mõne aja pärast saab sellest ilus põõsas.
Olin varem majaesise täiesti hooleta jätnud ning pigem aias riisunud, kuid nüüd tundus, et on tagumine aeg ka maja esisele tähelepanu pöörata. Millegipärast on meil maja ees murus väga palju sammalt, kuigi tegemist on päikeselise kohaga. Nii mööduski suurem osa minu pühapäevast sammalt riisudes. Kui muud ei saa, siis mukid peaksid küll kasvama.
Juss oli koos meiega terve päeva õues ning demonstreeris meile oma ronimisoskusi. Õhtuks oli vaene loom värske õhu mürgituse saanud. Ta magas terve õhtu ja vist isegi öö sinna järele nagu väike laps. Selleks ajaks kui mina magama läksin, oli ta end voodi ette sättinud ja nohises nii kuis jaksas.
Kuhu küll kõik lumi sai, mis on tast küll saanud?
06.04.2013
13.04.2013
18.04.2013
Lõpuks ometi on kevad jõudnud nii kaugele, et esimese sõõmu kasemahla saime ära proovida. Mmmm, see maitses hea!
Üldse on praegu õues fantastiline. Isegi Juss ei suuda õhtuti aru saada, miks teda enam õue ei lubata. Iga päev on kevad õues sammukese edasi teinud. Ükspäev avastasin, et siniliiliad olid esimesed otsakesed mullast välja pistnud. Leheotsad olid võibolla vaid poolteist sentimeetrit pikad, kuid juba oli nende vahelt näha õisi. Nartsisside rohelised otsad paistavad ka juba mullast. Tänahommikune rõõmus avastus oli aga hoopis lumekupu kollane pall. Vart ei olnud see jõudnud endale alla kasvatada ja nii nägi see välja nagu väike kollane munake rohelisel padjal.
Jões on veevool nii kiire, et vastuvoolu aerutamisega võiks raskeks minna :)
Toas käivad ettevalmistused soojemaks ajaks täie hooga. Õisoad on juba nii pikad, et tahavad varsti kindlasti tuge saada. Kressid on juba ka täiesti tegijad. Oad ja kressid said muidugi juba märtsis külvatud ka. Laupäeval külvasin rediseid ja minu hämmastuseks olid täna juba rohelised lehekesed paista. Katsetan sel aastal külvkalendri järgi külvamist. Saab näha, kuidas õnnestub.
Kolmapäeval sõin ühel sünnipäeval väga mõnusat kooki. Ma pole tavaliselt eriline retseptiküsija, kuid seekord ma pidin teada saama, kuidas seda tehakse. Küsisingi sünnipäevalapselt retsepti ja kohe neljapäeval läks kodus koogiteoks. Põhjaks oli üks pakk Digestive küpsiseid ja 150 g pakk sulatatud võid. Need segasin omavahel kokku ja surusin vormi põhja tihedaks. Katteks lõin kõigepealt ühe väikese paki vahukoort vahtu ja segasin sinna hulka ühe toru kohupiimapastat ning ühe 100 g sulatatud Kalevi valge mustikate ja õhitud riisiga šokolaadi. Valasin katte koogi peale ja panin koogi ööseks külmkappi.
Järgmisel hommikul selgus, et põhi oleks võinud rahulikult poole õhem olla. Päris ilma ei sobiks, aga nii paksu põhja ka vaja ei ole.