Pildikesi elust enesest

Autor: Sille Page 30 of 34

Pohlaparfee

Olin mingil hetkel poest Santa Maria retseptilehekese kaasa haaranud. Nüüd jäi see mulle uuesti silma ja pärast pisukest sirvimist otsustasin pohlaparfeed proovida.

3 dl vahukoort
3 muna (kollane ja valge eraldatud)
1 dl tuhksuhkrut
1 1/2 tl jahvatatud nelki
1 tl jahvatatud kaneeli
1 dl pohlamoosi

Munakollased said tuhksuhkruga vahtu löödud ja maitseained sinna sisse. Seejärel lisasin vahustatud vahukoore ning pohlamoosi. Kõige lõpuks lisasin vahustatud munavalged. Jagasin massi kilega vooderdatud kaussidesse ja lasin üle öö sügavkülmas seista. Hommikul maitses peaaegu nagu jäätis.

DSC_8194-1-2

Memory 2014

Vanemuise muusikalikontsert Memory on saanud meie iga-aastaseks traditsiooniks. Tundub, et see muutub üldiselt iga aastaga populaarsemaks ja piletid tuleb juba väga varakult ära osta, et neid üldse saada. Mina ostsin juba sügisese piletisaju ajal ja siis muidugi veel mingit probleemi ei olnud.

Seekordsel kontserdil esinesid Tanja Mihhailova ja Maria Listra ning Stephen Hansen, Koit Toome, Aivar Tommingas ja Hannes Kaljujärv. Arvatavasti on asi minus, aga need kaks viimast on mind ära tüüdanud. Ma ei taha isegi paljusid Vanemuise draamalavastusi nende pärast vaatama minna. Nende pärast Memoryst loobuda oleks muidugi narr. Stephen Hansen tekitas oma häälega lausa külmavärinaid.

Aasta esimene nädalavahetus

Viimaste aastate talved on olnud imelised – parasjagu külmad ja korraliku lumega. Sel aastal on lund olnud täpselt niipalju, et sain mõned lumega fotod ära teha. Ülejäänud aeg on maa must ja kui sajab, siis vihma. Täna märkasin, et need krookused, mis Jaan oktoobri keskel maha pani, on otsad mullast välja ajanud. Kurb! Nädala pärast lubatakse lõpuks külma, siis saavad krookused tõelise šoki. Kannikesed õitsevad jätkuvalt ja need metsikud võõrasema-laadsed asjad ka, mille õiget nime ma ei tea:

DSC_8098-1-2

 Sellise olematu talvega tekib juba tunne, et aeg on kevadist suurpuhastust teha. Eile tegin seda duširuumis. Vahel kohe tuleb mõnus koristamise isu peale! Selline isu võiks tihemini olla, siis saaks maja korda ka. Ah, küll jõuab! Natuke koristasin ka nn tulevases hobiruumis. Seal on praegu palju asju lihtsalt käest ära pandud. Nende hulgas kõikvõimalikke aiandusega seotud asju.  Leidsin hulga hüatsindisibulaid, millest pärast ülevaatust jäi alles vaid viis tükki. Panin need mulda, eks vaatame, kas neist midagi saab ka. Samuti leidsin nartsissisibulate poti. Jaan tõi selle eelmisel kevadel ning see oli vahepeal korralikult ära kuivanud, kuid mõned sibulad olid otsad välja ajanud. Mis seal ikka, natuke vett ja aknalauale edasi elama.

Meie kõige esimene orhidee hakkas vana aasta viimastel päevadel õitsema. Aja jooksul on veel mõned orhideed meie juurde tee leidnud. Eile said nad kõik korralikult vannitatud ja Jaan istutas kaks neist ümber. Millegi pärast müüakse väikeseid orhideesid samblasse istutatuna, kuid pikemas perspektiivis pole see neile kuigi hea pinnas. Üks suurem taim oli endale hulga õhujuuri kasvatanud ning ennast seeläbi potist välja tõstnud. Jaan kärpis ta julmalt lühemaks. Minu meelest sai temast ilus numps taim.

Sushi

Olen viimasel ajal nii harva sushit teinud, et õige riisikeetmine kipub ununema. Panen siia parem kirja, et järgmisel korral oleks, kust vaadata:

225 g Veski Mati pudruriisi
3 dl vett
2 sl riisiäädikat
0,75 sl suhkrut
soola

Riis loputada 3-4 veega läbi, nõrutada ja jätta kümneks minutiks seisma. Siis riis potti, vesi juurde ja kuumutada kaane all keemiseni. Alandada kuumust ja keeta tasasel tulel 10-15 minutit kuni vedelik on imendunud. Seejärel tõsta riis tulelt ja lasta 10 minutit kaane all tõmmata. Lisada äädikas, suhkur ja sool. Neid võib enne omavahel segada, aga ma tavaliselt segan otse riisi sisse, erilist vahet pole. Seejärel lasta riisil jahtuda, peaasi, et ära ei kuiva.

Sellest kogusest saan parasjagu 3 rulli sushit.

DSC_8003-1

Mandariinid

Eelmise aasta lõpus krabasime endale eesti filme kokku. “Kertu” sai juba ära vaadatud ning nüüd oli kord “Mandariinide” käes. Ka see on hea film, kuigi jälle tõsine ja raskemeelne. Igal juhul tasub vaadata.

Head uut aastat!

HUA!

Aasta lõpu eel

Tegin täna aias väikese ringkäigu ning vaatasin üle, ega meil juhuslikult muru niita vaja ole. Muru kannatab veel ära. Priimulad ka ei õitse, aga kannikesi ja härjasilmi leidsin. Päris huvitav aeg!

Eile õhtul vaatasime filmi “Intouchables”, mis on eesti keeles huvitaval kombel saanud pealkirjaks “1+1”. Olin sellest filmist palju kuulnud ja seepärast kartsin pisut pettuda. Paljude asjadega on nii, et kui ootad midagi väga head, siis pärast on pettumus suur. Selles filmis küll pettuma ei pidanud. Teema oli iseenesest raske, aga seda oli osatud nii helgelt avada, et mul ei olnud kogu filmi jooksul kordagi ühtegi negatiivset emotsiooni.DSC_7968-2

Enne aasta lõppu on ühtpidi selline tunne, et vaba aega on palju ja kiiret pole kusagile kuid teistpidi on tunne, et kodusest seapesast tahaks mõistliku elamist leida. Kusagil selle kultuurkihi all peab see ju olema. Seepärast ole viimastel päevadel päris palju kraami sodiks nimetanud ja ära visanud. Mõnes mõttes on äraviskamine raske, kuid samas tekitab see hea tunde: olen jälle mingist ballastist lahti saanud. Eelmistest elanikest jäi meile tapeedi bordüüre. Korralikult pakendis asju on jällegi raske niisama ära visata. Siiani ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, kuid eile ja täna katsin nendega pappkarpe. Ikka on ilusam, kui riisikarbi asemel vaatab riiulist vastu ilus kollane tulpidega karp.

Peale selle küpsetasin kooki ja Jaan tegi prae ning nii nautisimegi õhtul mõnusat söömaaega kahele.

Kertu

Eile õhtul vaatasime Ilmar Raagi filmi “Kertu”. Ma ei saa kõigi Raagi filmide kohta öelda, et need mulle meeldiksid, kuid “Kertu” oli hea. Mul on hea meel, et sellise rasketeemalise filmi lõpp oli positiivne. Tüüpiliselt eestlasliku raske filmi negatiivne lõpp oleks vist tõelise masenduse tekitanud. Nüüd aga jäi pärast hea tunne.

Jõulud

Meie selleaastased jõulud on olnud üks paras sõitmine. Esmaspäeval sõitsime Tallinna kontserdile, teisipäeval sõitsime koju tagasi, kolmapäeval sõitsime Tartusse ja siis sealt otse Jaani ema juurde ja pärast muidugi koju tagasi, neljapäeval ehk täna sõitsime minu vanemate juurde ja tagasi. Tuletasime eelmise aasta jõuluaega ka meelde. Siis me Jaani ema juures küll ei käinud, kuid selle asemel oli meil Stockholmi-reis. Küllap mõtlesime ka siis mingil hetkel, et oleme palju ringi sõitnud, kuid õnneks ununeb stressirikkam osa mõne aja pärast ja alles jäävad head mälestused.

Kui veel selle aasta jõule eelmise aasta jõuludega võrrelda, siis silmatorkavaim vahe on loomulikult lume puudumine. Seepärast ei ole ka tavapärast jõulutunnet. No mis jõulud need ikka rohelise muru ja vihmaga on?! Sel aastal sattusime 24. detsembril läbi Võnnu sõitma. Nii palju pargitud autosid ma pole vist veel Võnnus näinud. Kas tõesti kõik need inimesed läksid kirikusse jõulutunnet otsima? Või otsisid nad sealt midagi muud? Igatahes oleks täitsa huvitav seda kirikut ka seestpoolt näha. Usun, et see saab mingi hetk üle vaadatud.

Kuuske ei olnud meil toas ei eelmisel aastal ega ole ka sel aastal. Seekord me isegi mõtlesime sellele, kuid lõpuks jäi kuusk siiski toomata. Erinevatel põhjustel. Üks suuremaid ja aktiivsemaid põhjusi on Juss. Eelmisel aastal suutis ta uudishimust oma kulmu küünlatules ära kõrvetada. Poleks üldse imelik, kui ta kuuse lihtsalt pikali jookseks või üritaks selle otsa ronida. Meil kasvab maja ees kuusk, mis eelmisel aastal täitis edukalt jõulukuuse ülesandeid. Sel aastal pole ta pidanud tulesid kandma, kuid on ikkagi õige koha peal, et jõulukuuse eest olla.

Vahet ei olegi, kas jõulud on rohelised või sinised. Tegelikult on ikkagi kõige olulisem see, kuidas me ise end tunneme ja asju näeme. Lihtsalt naudime seda, et saame olla koos enda jaoks oluliste inimestega. Sõnu polegi vaja…

Vaya Con Dios

Eile esines Saku Suurhallis Vaya Con Dios. Jaan avaldas juba ammu soovi seda vaatama minna, aga kui piletid juba Cherry-sse müügile tulid, siis ei olnud vaja mul ka enam kaua mõelda. Viimastel päevadel enne kontserti reklaamiti 20% soodsamaid pileteid. Jäi mulje, et pietimüük eriti hästi ei läinud. Tegelikult paistis see ka kohapeal välja – paljud istekohad olid tühjad. Sellest hoolimata oli kontsert väga hea. Esinejad ei teinud endale mingeid allahindlusi ja me meenutasime ka täna hommikul ärgates eilset kontserti mõnuga. Mõned pildid said ka vaikselt hõlma alt telefoniga tehtud:

Pühapäev enne jõulu

Pühapäeval oli 4. advent. Sellel aastal pole kahjuks lund peaaegu et olnudki ja sellepärast on jõulutundega ka kehvasti. Kui ümberringi valitseb hall kaamos, tuleb ise tegutseda.

Jaan tahtis Kääbiku teise filmi ära näha ja kuna meile sobiv seanss oli pühapäeval pool kolm, siis pakkusin mina, et võiksime enne seda botaanikaaia kasvuhoonetes ühe tiiru teha. Seal oli lisaks tavapärasele ka vürtside ning maitsetaimede näitus. Vaadata oli piisaval ja päris mitmest nimest polnud varem kuulnudki. Kasvuhoonete mõnus niiske õhk mõjus hingamisele vabastavalt ja juba oligi parem olla. Tagantjärele võib öelda, et seal oleks võinud pikemaltki jalutada.

 

Kiire kingitus

Seekord juhtus nii, et ühe õhtuga oli vaja valmis saada üks kingitus. Vaatasin läbi kogu oma koduse spoonivaru, kuid ei leidnud kahjuks ühtegi lehte, mis oleks täpselt A4 raami sisse sobinud. Järelikult tuli leppida väiksema versiooniga, sest ise sobiva raami tegemiseks enam aega ei olnud. Valisin selleks tarbeks valmis otsitud piltide hulgast sellise, mis tundus sobivat iga ilmaga ehk ka praeguse olematu talvega. Mul oli küll lapsena päris palju värviraamatuid, aga ilusti värvima ei ole mind kunagi õpetatud ja ma tunnen puudust vastavast nägemisoskusest. Seepärast palusid liblika Jaanil ära värvida. See aga sai minu meelest nii ilus, et pidin paluma ka lilleõit parandada. Selline see kahe peale tehtud pildike sai:

DSC_7939-2

Linnumaja

Juba üle-eelmisel nädalal kaevas Jaan akna alla maasse korraliku roika, mille külge riputas lindude söögimaja. Eelmisel aastal oli meie restoran lindude hulgas väga populaarne. Sel aastal pole siiani talve veel olnud ja pole olnud põhjust linde toita. Täna läks mul aga süda härdaks ja ma täitsin maja esimest korda ära. Kaua ma ikka vaatan, kuidas linnud akna peale koputamas käivad. Eks vaatame, kui hull see lugu seal olema hakkab. Esimesed külalised igatahes käisid uues kohvikus ära. Isegi üks rähn oli kohal, aga teda ma veel pildile ei saanud.

Veel näputööd

Eelnevale postitusele vastukaaluks võib öelda, et vahel näeb söögilaud välja hoopis nii:

DSC_7863-2

See on minu esimese tõsisema Soutache töö alus. Enne seda tegin väikese näpuharjutuse, mis näitas kohe ära, et töö tegemisel tuleb olla äärmiselt hoolas, sest muidu jääb üldmulje lohakas ja näritud. Ka selle tööga ei saa veel 100% rahul olla, kuid kvaliteet on märgatavalt parem. Soutache tehnika juures on minu jaoks kõige huvitavam see, et kuigi alguses on mingi nägemus olemas, saab lõplik disain paika alles töö käigus. Arvasin varem, et see tehnika ei ole minu jaoks, sest tulemus on väga omapärane ja jõuline, kuid seda oli väga huvitav nokitseda. Nüüd siis tuleb see see asi ka valmis teha, kuhu see kaunistus mõeldud on. Aega on kaks nädalat.

DSC_7866-2

 

Näputöö

Mõnel õhtul näeb söögilaud välja nii:

DSC_7848-2

Lumi!

Kolmapäeva hommikul oli maas selle aasta esimene valge ollus. Täna aga sadas päeval taevast suuri ilusaid lumeräitsakaid. Samal ajal paistis läbi pilve päike, mis tekitas õue imelise valguse. Juss ei olnud sellest valgest sodist just eriti vaimustuses, aga häda ei andnud häbeneda. Pärast esimest ringkäiku oli tal igatahes tuppasaamisega kiire ja enne sisenemist said kõik käpad korralikult puhtaks raputatud.

Kardin

Alustasin kardinale pitsi heegeldamast vist juba veebruaris. Esialgne plaan oli see sirelite õitsemise ajaks valmis saada, kuid millegipärast ei jõudnud. Küllap ei olnud telerist piisavalt midagi vaadata. Suvel jäi heegeldamine päris soiku ning valmis sai see pits alles septembris. Asjaolude sunnil ei liikunud vahepeal midagi edasi ning kardina külge sai see alles nüüd – novembri lõpus. Peaaegu terve aasta projekt! Uskumatult piinlik.

Lääniste linnamägi

Täna vaatasin sügisel Lääniste linnamäel tehtud pilte. Suuremat osa pole ma siia veel üles pannud, kuid see linnamägi on väärt seda, et seal tehtud pilte näidata. Me elame ikka ilusas kohas! Jalutasin seal ringi septembri algusess ühel imelisel udusel hommikul. Tegelikult läksin sinna otsima kalmistut, kuid sellest enda jaoks meeldivat pilti ei saanudki. Sain aga tõelise elamuse kaunist kohast. Inimtühjal linnamäel imetlesin inimeste tehtut ja korraks isegi tundus, et siin on liiga palju vaeva nähtud, kuid ma olen sedasama linnamäge ju näinud ka siis, kui siin oli palju rohkem inimesi kui ainult mina üksi ja tean, et kõik need ehitised leiavad aeg-ajalt kasutust.

Jägala-sõidu teine osa

Kui kaua läheb piltide üle vaatamisega ja logiraamatusse sissekande tegemisega? Njaa, pea kaks kuud, vahel.

Jägala oli küll meie sõidu sihtpunkt, kuid ei jäänud ainsaks vaatamisväärseks kohaks meie teel. Tegelikult tegime veel ühe imepisikese peatuse Aegviidus ja väikese ringi Jänedal. Ma ei teagi miks, aga Aegviidu seostub minu alateadvuses positiivse tundega. Ma pole enda teada seal varem käinud. Kõige enam paelus meid Aegviidu jaama veetorn, mis on pärit 1870. aastast. Samast ajast pärineb ka veetorni kõrval seisev elamu, millel on kaunid korstnad. Tegelikult oli kogu jaamahoonete ansambel väga vahva.

Jänedal tehtud peatus oli Aegviidu omast pisut pikem, kuid tegelikult on Jäneda üks nendest kohtadest, kuhu tahaks kevadel või suvel tagasi minna ja rohkem ringi vaadata. Näiteks jäi meil nägemata vesiveski ja järve ääres on suvel kindlasti väga ilus.

Jänedalt edasi võtsime suuna Porkunile, kuid veel enne Amblat saime nautida imelisi vaateid ilmastikuoludele. Sel aastal oli lihtsalt fantastiline sügis. Suhteliselt kuiv ja värviline. Nüüdseks on ilusast kuivast sügisest saanud hall ja vihmane sügis, aga eelnenut ei tohi nii kiiresti unustada.

Porkunis vaatlesime korraks paepaljandit, aga tegelikult oleks pidanud ka paemuuseumi minema. Millegipärast oli minu enesetunne tol hetkel nii kesine, et tegime ainult väikese jalutuskäigu järve ääres ja poolsaarekesel. Igaljuhul on Porkuni väga ilus koht ja väärib kunagi uuesti külastamist.

 

Viki ja lennusadam

Laupäeval avalikustati Tallinnas arhitektuurimuuseumis Vikipeedia fotovõistluse tulemused ning osalejad kutsuti kohale. Ma pole kunagi varem sellisel üritusel osalenud, seepärast tundus täitsa huvitav see üle vaadata. Üritus ise oli pisike, kuid ülevaatlik. Usun, et järgmisel aastal osaleme samuti.

Kuna olime juba pealinnas ja reedel avati Lennusadamas Titanicu näitus, siis tuli ka see võimalus ära kasutada. Punkt 1: me kumbki Jaaniga ei olnud veel Lennusadamas käinud ja punkt 2: väike boonus-näitus Titanicust ei olnud ka üldsegi paha mõte. Pidi teine Euroopa suurim olema. Sellise suurejoonelise näituse puhul oli Lennusadam terve öö avatud. Me ei hakanud end päris ööseks siiski sinna sättima. Eks me kartsime natuke, et on liiga palju inimesi ja seda ka, et väsime liialt ära. Leidsime probleemideta parkimiskoha ja kassaski pidime ainult ühe inimese järel ootama. Võtsime hästi rahulikult ja tutvusime kõigepealt Lennusadama püsiekspositsiooniga ning alles siis vaatasime ka Titanicu üle.

Lennusadama angaarid on tõeliselt võimsad! Respekt inseneridele, kes need välja mõtlesid ja ehitajatele ka. Kõige meeldejäävam eksponaat oli muidugi allveelaev Lembit. Väga vahva, et sinna sai sisse minna. Ise vist küll ei tahaks pikemat aega allveelaevas elada. See võib suhteliselt rusuv ja masendav olla.

Mulle jäi lennusadamast väga hea mulje. Sattusime sinna minu meelest täpselt õigel ajal. Inimesi ei olnud liiga palju ja liiga vähe ka mitte (tühjas muuseumis pole ka eriti meeldiv käia). Kui oleksime sinna läinud ekstra Titanicu näituse pärast, oleksin arvatavasti pisut pettunud olnud, kuid nüüd olin väga rahul. Igal ööl ju muuseumis ei käi.

Pühapäeval oli ilm väga tuuline, kuid tahtsime oma paari vaba tundi ikkagi kuidagi ära kasutada. Pärast mõningast vaidlemist tegime siiski väikese ringi loodusesse ehk esimene peatus oli Türisalu pank ja teine peatus Keila-Joa. Minu jaoks olid mõlemad külastamata kohad. Türisalu pangalt nägime fantastilisi vahuseid valgeid laineharju ja kaugemal paistsid seda köike nautivad lohesurfarid. Meil oli panga peal tuule käes seistes parasjagu jahe ning me liikusime edasi.

Türisalu

Järgmine peatus oli meil Keila-Joal. Imeilus koht! Kujutan täiesti ette, kui meeldiv võiks seal kevadel jalutada olla. Jällegi üks koht, kuhu peaks ilusama ilmaga tagasi minema. Jalutasime pargis ja nii ühel kui ka teisel pool jõge. Otse jõe kõrgel kaldal on korda tehtud Keila-Joa loss ning kõrvalhoonete renoveerimisega tegeletakse praegugi.

KeilaJoa

Page 30 of 34

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén