Pildikesi elust enesest

Autor: Sille Page 21 of 34

Kevadine laupäev

Täna hommikul ärkasin kaheksa paiku. Juss käis ja tüütas mind mõnda aega ja pärast seda mul enam und ei olnud. Tõusin ja nautisin aknast sisse paistvat päikest.

Viimastel õhtutel olen õmmelnud. Tahan teha teksalapiseelikut. Täna hommikul jõudsin seelikuosa põhimõtteliselt kokku õmmelda. Nüüd on vaja veel värvliosa ja alaservale õige lahendus leida.

Pärastlõuna veetsin õues. Päikese käes oli nii soe, et fliisi ei olnud vajagi. Tegin päevaliiliate peenra korda.

Imeliselt kevadine laupäev

Täna oli üks äraütlemata ilus ilm. Käisin juba hommikul mööda aeda ja nautisin olemist. Nädala sees on veel ühed krookused õitsema hakanud. Seekord ‘Spring Beauty’. Muidugi on see puhmas veel suhteliselt väike. Eriti kui võrrelda nendega, mis juba mõnda aega õitsevad ja end oma täies ilus presenteerivad. Pilte vaadates meenub, et meil on ju ka valge krookus, aga millepärast läheb kogu aeg meelest seda pildistada.

Keset päeva oli mul linnas natuke tegemist, aga kui koju jõudsin, ruttasin kohe uuesti aeda. Olin nimelt hommikupoolikul avastanud, et meil on üks puškiinia veel ja see vajab ka ümberistutamist enne kui ta ära õitseb ja ma teda jälle ära ei tunne. Pärast puškiinia kolimist tegelesime ühe väikese projektiga, mis mul juba mõnda aega meeles oli mõlkunud. Nimelt nägin kusagil pilti roosipeenrast, mille servad olid punutud ja jäi mulje nagu kasvaksid roosid suures korvis. Roosidele meil sellist serva vaja pole, aga pojengidele kuluks tugi ära. Meil on jõe ääres pajuvõsa rohkem kui küll. Piisavalt suur osa sellest on veel noor ja sobib punumiseks. Juba eelmisel nädalavahetusel andsin seal kääridele valu ja täna jätkasin. Jaan lõi pojengipeenra serva tokid püsti ja siis asusime punuma. Ei, me pole kumbki korvipunumisega tegelenud, aga ega see mingi raketiteadus olla saa. Mina alustasin, aga õigepea selgus, et ma polnud seda protsessi enda jaoks läbi mõelnud. Jaan tuli palju parema ideega ja minu tehtud algus sai kõik üles harutatud. Lasin Jaanil punuda ja tegelesin ise peamiselt uute okste lõikamisega. Projekt pole veel lõpetatud, aga mingit aimu saab:

DSC_6250-Edit-1-4

Oma tõelist palet näitab see projekt niikuinii alles siis, kui pojengid õitsevad ja veidi üle selle punutise kaarduvad.

Puškiinia!

Kevad on juba sealmaal, et igal hommikul jalutan põnevusega mööda aeda. Meil on jõe kaldal selline nõlv, kuhu on aastaid igasugu aiajäätmeid visatud ja üks naabrinaistest on sinna päris suure hulga lillesibulaid visanud. Tänahommikuse ringi ajal märkasin seal nõlval ühte puškiiniat. Ma pole neid vist kunagi päriselt näinud, vaid alati ainult pildi peal. Aga nüüd on vähemalt üks taim meie aias! Õhtul kolisin selle taimekese kohe ülemisse aeda sidrunkollase sireli alla ära. Selleks, et ta enam kaotsi ei läheks.

DSC_6230-1-2

Aianõuanded

Ajakirjadega koos saabusid meile ka Kekkilä ja Biolani väikesed teatmikustiilis reklaamid. Ma ei taha neid alles hoida, sest meil lihtsalt ei ole sellise kraami jaoks ruumi, ga mõned mõtted otsustasin siia kirja panna:

Sammal ja muru:

Sammal vohab happelises mullas, samas muru vajab lubjarohket alusmulda. Seetõttu on oluline regulaarne muru lupjamine. Ka varjulises kasvukohas tunneb sammal ennast murust paremini. Peamine eeldus sambla levimiseks on maa tihenemine, mistõttu murutaimede juured ei saa enam küllalaselt hapnikku. Sellisel juhul tuleb mulda õhutada. Väiksetel aladel saab auke teha hanguga või kangiga, lüües umbes 10 cm sügavusi auke. Parim aeg muru õhutamiseks on kevad, aga õhutada võib ka muru kasvuperioodil. Kui muru on õhutatud ja sammal mehhaaniliselt eemaldatud, muru väetatakse. Väetisele puistatakse õhuke kiht musta mulda. Rehitsemine viib mulla murutaimede varte juurde. Mulla all aktiviseerub mikroorganismide tegevus, mille tulemusena paraneb mulla struktuur ja õhuvahetus. Selle tulemusel paraneb ka murutaimede juurestik.

Viljapuud:

Viljapuude kasvukohal peab mulla sügavus olema umbes 80 cm.
Istutamise järgselt kasta taime iga nädal, 30-40 liitrit korraga.

Õuna- ja pirnipuude õige hoolduslõikuse aega on kevad-talvel, kui pungad ei ole veel puhkenud.

Kevadised õied

Eelmisel aastal kasvasid meil lumikellukesed muru sees. Et neid sealt päästa, kaevasin nad välja. Sel kevadel aga ei olnud mul enam meeles, kuhu ma need istutasin. Mu õde avaldas juba arvamust, et jätsin nad maha istutamata. Nüüd aga leidsin lumikellukesed üles! Ebaküdoonia all on neile sobiv koht küll.

Iga-aastane reis Rootsi

Reis Rootsi on meil juba traditsiooniks saanud. Me polnud aga veel kordagi seal nii kevadel käinud. Tallink saadab oma Club One’i liikemetele igal aastal nö jõulukingituseks kinkekaardi, millega saab tavalisest tunduvalt odavamalt kas Rootsi või Soome sõita. Reisivõimalus antakse vastavalt klubiliikme tasemele ja kuna minul on alati “Bronze” ehk kõige mõttetum tase olnud, siis on need kinkekaardid minu jaoks kehtinud kas jaanuari lõpuni või natuke veebruari ka. Seekord aga olime eelnevalt piisavalt raha kulutanud ja “Silver” tasemele jõudnud. See andis meile võimaluse reisida kuni märtsi lõpuni ja seda me tegimegi – valisime kõige viimase võimaluse. Oleksime võinud ka eelneval nädalavahetusel minna, aga lõplikult otsustavaks sai see, et tahtsime aknaga kajutit suure voodiga ja seda oli võimalik saada ainult Victoria I pardal. On ikka märgatav vahe, kas kajutil on aken või ööbid “kapis”. Kui juba aken, siis ka mõnus võimalus otse akna all voodis istuda. Seda kõike me saime. Esimesed pildid ongi tehtud läbi kajuti akna.

Mida Stockholmis teha? Päris niisama laevas vahtida ju ei taha ja sihitult mööda linna lonkida on ka nõme. Tahtsime minna linnaekskursioonile ja kuna Jaanil oli ka sünnipäev, siis läksime juba varakult laeva infosse: sünnipäeva kirja panema ja ka ekskursiooni tellima. Eestikeelsele linnaekskursioonile me jälle ei saanud, sest kohad olid täis. Alguses tundsin pettumust, sest meil ei olnud endal midagi välja mõeldud. Õnneks oli mul seekord Stockholmi raamat kaasas ja me valisime endale sealt kiirelt ühe sihtkoha. Selleks sai Hagaparken. Tänapäeval on isegi võõras linnas suhteliselt lihtne liigelda. Google Maps tunneb ju ühistransporti ka. Ilma sellise abimeheta ei oleks vist julgenud nii kaugele minna, vaid oleks kesklinnaga piirdunud. Nüüd aga istusime kaks korda ümber ja jõudsime kenasti kohale. Mõne nädala pärast võib see park juba päris maaliline olla, kuid ilus oli seal ka praegu.

Sinised “rooma sõjatelgid” (Koppartälten) – kaugelt vaadates huvitavad telgid jätsid lähedalt veidi imelliku mulje. Tuletasid potjomkini küla meelde. Eespoolt täitsa telgi moodi, tagantpoolt tavaline hoone. Jalutasime edasi ja keerasime paremale. Eemalt paistis Gustav III paviljon. Ma ei tea, mis ta nüüd nii väga paviljon, minu meelest täitsa tavaline suuremat sorti maja või pisike loss. Sellest veel edasi oli väga kaunis paviljon (Ekotemplet), mida väidetavalt on kasutatud suviti kuninglikuks söögisaaliks. Vot selline paviljon võiks vabalt meil jõe ääres olla. Selle paviljonini jõudmiseks olime kõndinud lossi ümbritseva raudaia servas. Piirde peal olid pildistamist keelavad märgid ja igal pool valvekaamerad. Jaan märkas vapiga lippu. Kuna meie Stockhomi raamat on ilmselgelt vananenud, siis raamatust me selle kohta targemaks ei saanud, kuid pärast saime teada, et Haga lossis elab praegu kroonprintsess Victoria oma perega. Olime korralikud ja pilte ei teinud.

Ringiga ümber lossi jõudsime liblikamajani (Fjärilshuset). See nägi väljaspoolt välja nagu kasvuhoone. Andsime raha ja läksime vaatama. Kahjuks sees pilti teha ei saanud, sest seal oli nii niiske õhk, et isegi püksid muutusid jalas raskeks, udusest objektiivist rääkimata. Väga palju liblikaid ei näinud, aga sellest hoolimata oli päris huvitav. Arvan end nüüd täpsemalt teadvat, mis tunne on vihmametsa kliimas. Ma ei olnudki seda endale väga valesti ette kujutanud.

Kui jalutatud ja liblikad vaadatud, üritasime bussiga läbi Stockholmi uuesti sadamasse jõuda. See ei olnudki nii lihtne. Bussipeatustes on küll elektroonilised tablood, aga kui tabloo näitab umbes 20 minutit järjest, et vajaliku bussini on 5 minutit aga endal on 75 minutit kehtiv bussipilet, siis tekib vahepeal natuke kõhklusi ja kahtlusi küll. Kõige hullem ei olnud: me ei lasknud ennast väga häirida ja jõudsime ikkagi piisavalt vara sadamasse tagasi.

Kuna ilm oli väga ilus, siis käisime hiljem laeva päikesetekilt päikeseloojangut imetlemas:

Istutasin tulpe ja nartsisse

Laupäeval sain Siljalt terve hulga tulpide ja nartsisside sibulaid. Kuna meil on maa veel külmunud, siis ma ei läinud õue kangutama, vaid istutasin sibulad hetkel pottidesse. Eks hiljem ole näha, kuidas neile seal meeldib ja sügisel saab nad siis juba peenrasse istutada.

Prairie Charm

Prismas oli hulk lillesibulaid ja -juurikaid müügile tulnud. Mulle jäi pihku pojeng “Prairie Charm”. Kodus istutasin selle esialgu potti. Ehk hakkab kasvama.

Virmaliste järellainetus

Teisipäevasest imelisest virmaliste mängust jäi hinge mingi ärevus. Selline ärevus, mis sundis ka kolmapäeva õhtul veel taevapoole vaatama. Midagi seal oli, kuigi loomulikult mitte midagi sellist nagu teisipäeval.

DSC_5948-1-3

Virmalised!

Teisipäeva õhtul märkasin FB-s lühikest lauset: õues on virmalised. Ma olen selliseid lauseid seal ennegi näinud, kuid seekord tuli tahtmine ise õue vaatama minna. Võtsin fotoka kaasa ja läksin jõe äärde. Suhteliselt kiiresti kahetsesin, et ma telefoni kaasa ei võtnud. Oleksin saanud Jaanile tuppa helistada, et ta ka õue tuleks. Nüüd pidin maja juurde tagasi jooksma. Jaan tuli ka õue ja me nautisime. Kokku käisin mina sellel õhtul lausa kolm korda õues pildistamas. Esimesed kaks korda läksid algaja ämbrisse.

Esimesed kevadtööd

Kevad tuleb igal aastal vist varem kui eelmisel. Alustasime täna kevadiste koristustöödega. Esimesed lilleõied on ka avanenud.

Meie aias on lumikellukestega kehvasti. Eile kui jõelt tulime, märkasin naabrite aias ilusaid lumikellukesi ja täna läksin sealt fotot pätsama:

Kanuuga Ahja peal

Täna hommikul tõstsime kanuu autole ja sõitsime Kärsale.

Ilusad õied

Mõni õis kohe on nii ilus, et seda peab igatpidi pildistama. See on meie ratsuritäht:

6 sotsiaalse mõjutamise üldpõhimõtet

  • retsiprookus, vastastikune toime (me tunneme kohustust vastata meile tehtud teenetele samaga),
  • autoriteet (me laseme ekspertidel ennast juhendada),
  • pühendumine/järjekindlus (me tahame tegutseda oma eesmärkide ja väärtushinnangutega kooskõlas),
  • defitsiit või vajadus (mida väiksemad on millegi varud, seda rohkem me seda tahame),
  • sümpaatia, meeldivus (mida rohkem meile inimene meeldib, seda enam tahame talle jaatavalt vastata),
  • sotsiaalne heakskiit (me vaatame, mida teised teevad, ja käitume vastavalt sellele)

Robert Cialdini “Influence: Science and Practice”

Pidu-pidu!

Mmmmm

 

Orhideede näitus 2015

Eile avati Tartu botaanikaaias järjekordne orhideede näitus. Kuna see meile eelmisel aastal nii hästi meeldis, siis otsustasime ka sel aastal kohe vaatama minna.

Hommikune jalutuskäik

Hommikuti on olnud imeline udu koos jääga kaetud pöösastega, kuid enne tööleminekut ei ole mul aega pildistamisega tegeleda. Rääkisin eile õhtul Jaani ära, et täna hommikul Kiidjärve kanti Ahja jõe äärde jalutama minna. Kahjuks ei olnud tänane hommik piisavalt külm, et pöösad jääs oleks olnud, kuid jalutuskäik kujunes ikkagi päris toredaks. Alustasime Sõnajala lõkkeplatsilt, mis asub sildi põhjal otsustades Sõnajala mäel. Liikusime Ahja vasakut kallast mööda edasi ning jõudsime Palanumäele, mis Vikipeedia andmetel umbes 100 m pikk liivakivi paljand, mis langeb otse vette ning on kuni 8 m kõrge.

Heleeniumid

Lumi on enamasti ära sulanud ja kevadeootus muutub järjest ärevamaks. Olen viimasel ajal terve hulga vanu ajakirju läbi lapanud. Seda küll mitte kevadet ootuses, vaid selleks, et otsustada, millised neist vajavad veel tähelepanu ja millised võib lihtsalt ära anda.

Ühes ajakirjas oli artikkel heleeniumitest.

Heleeniumid on pikaajalised püsililled. Istuta nad päikselisse kasvukohta, toitaineterikkasse niiskesse, vett hästi läbilaskvasse mulda. Heleeniumid ei armasta maad, mis jääb kevadel-sügisel seisva vee alla. Väetamiseks on sobivaim pikaajaline püsililleväetis, üleväetamine võib põhjustada lamandumist.

Heleeniume on mugav paljundada jagamise teel kas kevadel või augusti lõpus, Samuti on soovitav neid ümber istutada ja paljundamiseks jagada iga 4-6 aasta järel. Sobivaim istutuskaugus on 30-50 cm. Talvekindel püsilill, vaid lumeta külmadel talvedel esineb külmakahjustusi. (Kodukiri AED, suvi-sügis 2013)

[singlepic id=1 w= h= float=none]

Internetiturundus

Sattusin mingit internetiturunduse blogi lugema (http://www.learnabouttheweb.com). Leidsin sealt viite ühele päris huvitavale lehele: http://www.wpthemedetector.com/ Selle väikese vidinaga saab vaadata, millist wordpressi teemat mingi veebileht kasutab.

Teine päris huvitav leht on: http://www.similarweb.com Sealt saab vaadata liiklust enda valitud veebilehel.

Järelkorjaja?

Vot sellise külalise tabasime lindude söögimaja all järelkorjamist tegemas:

Page 21 of 34

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén