Puhastasin 1,5 liitrise poti alõtšasid täis. Riivisin apelisinil koore maha. Puhastasin ja tükeldasin apelsini alõtsade hulka ning keetsin tasasel tulel umbes 10 minutit nii, et viljad pehmeks said. Seejärel surusin need läbi sõelda ning panin uuesti potiga pliidile keema. Lisasin 370 grammi moosisuhkrut ja riivitud apelsinikoore. Keetsin umbes 10 minutit ja valasin olluse purkidesse.
Autor: Sille Page 17 of 34
Jällegi tööasjus sai sel nädalal käidud Lõuna-Saksamaal Bad Tölzis. Oli väga huvitav väike linnake. Hotellil oli ametlikult kolm tärni, aga mulje oli pigem väga kodune. Hotelli aknast paistis kohe mingi kirik, mille taga paistsid veekeskuse liutorud.
Pärast seda kui töö asjad aetud, oli natuke aega, et linnas ringi jalutada.
Tahtsime muidugi ka sinna mäe otsa jõuda, mida alt näinud olime. Päris karm jalutuskäik oli. Tuleb muidugi meeles pidada, et me ei olnud 26-kraadiseks soojuseks valmis ning olime pisut paksult riides. Aga see, mida me seal mäe otsas nägime, oli kogu seda higistamist väärt.
Kunagi ammu-ammu käisin ma Berliinis IFA messil. Arvan, et aasta võis olla 2000 või 2001. Mulle jäi sellest väga ere mulje ning kui nüüd selgus, et mu reisiplaan viib mind Berliini sellel õhtul, kui selleaastane IFA lõpeb, tegin kõik endast olenevad, et päev varem kohale jõuda. Kuna ootused olid väga kõrged, siis seekord loomulikult nii ägedat muljet ei jäänud, aga tõenäoliselt on see mu oma viga.
Mis ma seal siis nägin? Alustasin muidugi My Media osast, sest seal pidi olema nii pildindus, fotondus, audio, video, muusika, arvutid kui ka muu sarnane. Fotondusest midagi väga erilist silma ei jäänud. Muidugi olid kõigil tootjatel suured torud lagedale toodud, aga mis neist ikka vaimustuda, kui rahakott neile niikuinii peale ei hakka. Midagi erilist suuremad fotokraamitootjad välja pannud ei olnudki. Ainult Sony stendil nägin erinevaid kaameraid, mis huvi tekitasid. Ise näppu külge ei pannud, aga nägin, et tehti ülikiireid võtteid. Lasti pallidel alla kukkuda ja selle ajaga jõudis kaamera päris mitu kaadrit püüda.
Kõik kohad olid täis 3D printereid ja ka 3D skännerid olid olemas. Kõikvõimalikest juhtmeabadest kõlaritest ma ei hakka üldse rääkimagi. 4K telerid on vist ka juba kõigil tootjatel olemas, Isegi ühte 8K telerit nägin. Sonyl on esimene 4K nutitelefon valmis.
Mul oli kindel plaan messil tutvuda Wacomi graafikatahvlitega. Teadsin, et Wacom on seal esindatud ja hoidsin omast arust silmad lahti küll, aga lõpuks leidsin nad üles ainult tänu sellele, et vaatasin väga täpselt nende stendinumbri järgi ja otsisin seda. Hämmastav, olin suutnud sealt kolm korda mööda kõndida, sest ma ei näinud kusagil nime Wacom. Igal pool oli kirjas ainult Bamboo. No igatahes sain ma nüüd proovida, kuidas oleks pliiatsi ja tahvliga hakkama saada. Ei saanud eriti hästi hakkama. Pliiats töötas mingitel juhtudel nagu pliiats ja mingitel juhtudel nagu hiir. Kuidagi õnnestus mul kogu aeg menüüde peale sattuda ja seepärast muutus pliiats ka pidevalt hiireks ning valis midagi menüüst. Õudne! Minu jaoks igatahes väga harjumatu. Ma pole veel selleks valmis. Ük noormees näitas mulle ka nende mingit toodet, kus on pliiats ja sensor ning seda saab ühendada tahvelarvutiga. Kirjutad või joonistad pliiatsiga paberi peale ja nupule vajutusega salvestatakse kirjutatu tahvelarvutisse. Sensor on pealegi aja- ja survetundlik ehk pärast saab arvutis vajadusel oa jälle maha kustutada ning edasi töödelda.
Messil oli näiteks veel näha külmkapp, millel on kaamera, mis teeb sinu külmkapi sisust pilte. Neid saad pärast poes vaadata, et midagi olulist meelest ei läheks. Kohvimasinaid olid ka kõik kohad täis, aga neid ma vaatamas ei käinud. Huvitav teema oli veel induktsioonpliidiplaat, mis on ühenduses äppiga, millest saad näiteks retsepti välja valida ja pliit muudab vajalikul hetkel temperatuuri.
Pilte tegin väga vähe:
Septembri alguses pidin tööasjus Poolas käima. Linnas, kus ma veel kunagi ei olnud jalutanud – Bialystokis. Poolas on ikka imeliselt ilusad linnad. Alguses käisime jalutasime Branicki lossi aias:
Meie hotelli juurest lossini oli põhimõtteliselt vaja ainult üle tänava minna. Pärast lossi juures käimist jalutasime veel mõõda jalakäijate tänavat ning kui see ära lõppes, siis ikka edasi kuni roomakatoliku kirikuni välja.
Läksin küll tegelikult virmalisi pildistama, kuid neid oli suhteliselt vähe näha. Samas tõusis metsa kohalt vahva pilv. Ja nii saigi sellest minu esimene time-laps. Küll ilma helita, kuid ikkagi, minu esimene vasikas:
Täna hommikul tahtsime jälle kuud pildistada ja leidsime, et kella viie paiku peaks kuu olema Võnnus kiriku kohal. Kõrgust muidugi ei osanud arvestada ja nii juhtuski, et mingit super-kuu pilti me ei saanud. Saime hoopis midagi sellist:
Pärast läksime Lääniste mäele ja plaanisime tõusvat päikest pildistada, aga jälle läks teisiti. Või noh, seekord ei jäänud päikesetõus ka pildistamata, aga esimese hooga sai kogu meie tähelepanu endale hoopis Veenus.
Seisime seal mäe otsas tükk aega. Pärast saime päikese ja udu ka pildile. Kuud rohkem pildile ei saanud, sest taevaserv oli juba pilves. Vaatamata varasele hommikutunnile sõitsid meist isegi mõned autod mööda. Kui koju sõitma hakkasime, oli üks autotäis noori sealsamas mäe peal oma kraami lahti pakkinud ja vaatles linde. Igal ühel oma hullus.
Eelmisel nädalavahetusel käis Jaan Tartu Ülikooli amatöörastronoomia algkursusel. Tema kirjelduse põhjal sain aru, et sada protsenti rahule ta sellega ei jäänud. Kõige rohkem puudust tundis ta konkreetsusest. Teine päev oli pisut parem ja ta sai mõningatele oma küsimustele vastused. Lisaks teoreetilisele osale tehti kursusel ka pilte kuust ja päikesest.
Pärast seda üritasime koduste vahenditega kuud pildistada. Panime oma fotokale pika toru (Tamron 70-300) ja telekonverteri ette ja asusime asja kallale. Mõned pildid tegime alles sel nädalavahetusel:
Kunagi kui meil siniseõieliste lillede vaimustus peale tuli, siis ostsime endale ka emajuure ‘True Blue’. Esimesel aastal kasvas see päris ilusti. Teisel aastal aga jäi varju ega suutnudki õitseda. Eelmisel aastal istutasin ta siis uuesti ümber ja sel aastal rõõmustab ta meid jälle õitsemisega.
Aiasõbra kodulehelt lugesin, et emajuured on küllaltki nõudlikud aiataimed ning vajavad viljakat, parasniisket, kuid samas kergemat, vett hästi läbilaskvat neutraalset mulda ja enamasti päikeselist kuni poolvarjulist sooja kasvukohta. Väidetavalt on emajuured pikaealised taimed, kuid ümberistutamise ja paljundamise suhtes tundlikud. Meie emajuurele oli igatahes ümberistutamine ainult kasuks, sest eelmises kohas jäi ta liialt varju.
Iiriste peenar oli üks esimesi peenraid, mis meil siin tehtud sai. Käesolevaks aastaks oli peenar juba liiga tihedaks kasvanud. Õiteilu oli veel korralikult, aga normaalselt rohida enam ei saanud. Seepärast oli juba kevadel selge, et augustis läheb kaevamiseks-lõikamiseks-istutamiseks. Ja täpselt seda kõike olen ma nüüd vist juba kokku kaks nädalat teinud. Põhjus selles, et täiskasvanud peenralt tuli korralikku istutusmaterjali nii palju, et samasse peenrasse oli neid võimatu ära mahutada. Ma ei tahtnud ju ka sellist peenart teha, mida kohe jälle peaks ümber tegema hakkama. Järelikult tuli üks peenar lisaks teha. Kaevasime alumisse aiaossa ümmarguse peenra nii, et kunagine tüviroos jäi täpselt peenra keskele. Kunagi on plaanis see roos hoopis päikesekella vast välja vahetada.
Pärast Räpina mõisa külastamist tahtsime koduteel läbi käia ka Mooste mõisast kuna ka see osales Unustatud mõisate mängus. Kujutasime endale ette, et meile näidatakse mõisa peahoonet, kuid kohale jõudes selgus, et seal oli hoopis mingi pillilaager. Enne kui me sellest aru saime, kappasime muidugi juba hoonesse sisse, sest uksed olid ju avatud. Seal aga leidsime, et kõik kohad olid hoopis magamiskotte täis ja seepärast me eriti rohkem ringi vaadata ei saanud. Ei sobi ju teiste magamistuppa sisse ronida.
Eile oli taas üks Unustatud mõisate päev. Tahtsime end veidi tuulutada ja võtsime suuna Räpinale. Seal oli Teeliste kirikute raames avatud ka kirik, seepärast astusime kõigepealt sinna sisse. Tegemist on väga ilusa kirikuga. Eriti hästi meeldis meile laekonstruktsioon.
Pärast kirikus jalutamist läksime edasi Räpina mõisasse ehk Sillapää lossi. Seal asub praegu muusikakool ja mõned ruumid on eraldatud muuseumile. Liitusime seal mingi grupiga, kellele giid parasjagu ekskursiooni tegi. Onu rääkis palju ja vahepeal kippus natuke igavaks minema. Tagantjärele võib öelda, et Muuga mõis on palju uhkem, aga Räpinal on nimi lihtsalt kuulsam. Räpinas oli rahvast võrreldes Muugaga väga palju, aga näha oli tegelikult vähem. Nii nagu Muugalgi, oleme ka Räpinas pargis mitmeid kordi jalutamas käinud ja seepärast seekord ei viitsinud.
Pärast lossi külastamist sõitsime hoopis korraks õigeusu kiriku juurest läbi, et ka see pildile püüda.
Hobused on elegantsed loomad – vaevalt, et keegi vaidlema tuleb. Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaks üritada hobuseid pildistada, kuid siiani olen hobuseid nähes ainult autoaknast kael õieli vahtinud. Kui selleaastasest Luunja karikast kuulsin, siis panin selle endale kohe märkmetesse. Eriti palju reklaami sellele üritusele ei tehtud ja seepärast oli seal ka suhteliselt vähe pealtvaatajaid, aga võib-olla oli nii isegi parem. Seda vähem jäi inimesi kaadrisse. Olin sisemiselt valmis selleks, et ükski pilt ei tule piisavalt ilus, et seda kellelegi näidata julgeks, aga õnneks nii hullusti ikka ei läinud. Kuigi ühtegi super-saavutust ei ole, kannatavad pildid vaadata küll. Tubli kolm!
Kõigepealt pildid minu absoluutsest lemmikpaarist – Liina Helstein oma hobusel ZITACO M:
Peale lemmikpaari leidsin endale ka lemmikhobuse. Ta on lihtsalt ilus – DAYTON P:
Mõned hobused said ainult ühe korra parkuuri läbida ja mõni katkestas sellegi sõidu:
Teised aga olid piisvalt kiired ja veatud, et saada ka järgmisse ringi ehk ümberhüpetele. Nende hulgas oli ka Liina Helstein oma ZITACO M-iga ja Vital Dziundzikau DAYTON P-ga, aga kuna nad oli ka mu lemmikud, siis ma muidugi pidin need pildid ettepoole tõstma.
Rainer Hõim ja Odin:
Katrin Pill ja Roos:
Tiit Kivisild ja Donna-Paola:
Urmas Raag ja Carlos:
Rein Pill ja Sinequamon:
Ja kõige lõpuks muidugi võitjapaar: Urmas Raag & Ibelle van de Grote Haart:
Muuga mõis on koht, kus oleme juba mitmeid kordi jalutamas käinud. Tegemist on Jaani esimese kooliga ja esimene kord jalutasime seal koos ühel külmal novembripäeval 2011. aastal. Teist korda käisime seal eelmise aasta juulis, sest jahtisime Vikipeedia jaoks vajalikke fotosid. Mõlemal korral saime ainult pargis jalutada. Sel aastal aga osales Muuga mõis Unustatud mõisate projektis ja meil oli kohe selga, et seekord tuleb siis mõisa ka seestpoolt vaadata.
Uksel võtsid meid vastu kolm agarat poisikest, kellelt saime pileti osta. Ma küll ei saa aru, miks kaks täiskasvanut peaks kahepeale 4 eurot maksma, aga pere käest küsitakse 3.50, aga olgu pealegi, me ei hakanud poistega vaidlema. Poisid kutsusid meile giidiks ühe tütarlapse, kes hoiatas kohe, et temast võib vahepeal raske aru saada olla, sest ta räägib kiiresti ja segaselt, aga mind see küll ei seganud. Tüdruk oli täiesti oma ülesannete kõrgusel. Oskas vastata meie küsimustele ja esitas ka ise küsimusi. Väga tore ekskursioon oli.
Ja milline mõis! Olen ise ka nö mõisakoolis käinud, aga nüüd tagasi vaadates oli minu kool ikka täiesti tavaline maja. Muuga mõis seevastu on uhke ja võimas.