Sinised kirgaslilled hakkasid juba mõned päevad tagasi õitsema, kuid valged jätsid endale veel aega. Nüüd aga on ka valged oma õied avanud.
- Valge kirgaslill ‘Alba’ 2016
- Valge kirgaslill ‘Alba’ 2016
Sinised kirgaslilled hakkasid juba mõned päevad tagasi õitsema, kuid valged jätsid endale veel aega. Nüüd aga on ka valged oma õied avanud.
Oli aeg magama minna, aga tabelid virmalised.ee leheküljel olid ilusad ja ma pidin ikka veel korraks õue jooksma, et kontrollida, kas tõesti on pilvine või on midagi rohelist võimalik siiski näha. Põhja suund oli pilves. Aga… jõe ääres oli super kontsert. Ei, ma ikka veel ei armasta konni, aga ma armastan seda muusikat, mida nad teevad. See on lausa teraapiline. Kuu piilus ka pilvede vahelt ja selle valgus peegeldas jõe pealt tagasi. Jõgi on praegu mõnusalt kõrge veetasemega. Kõik kokku oli lihtsalt müstika!
Eelmisel aastal sain õelt kirgaslille sibulad. Kui sügisel iiristele uue peenra kaevasin, siis suskasin kirgaslilled ka peenra keskele. Nüüd on sinised lahti läinud. Valgeid peab veel pisut ootama.
Olin parasjagu aias, kui märkasin, et Juss üritab käpaga midagi lüüa ja seejärel raputab käppa nagu oleks selle ära määrinud. Veidi hiljem vaatasin järele – ta oli konna leidnud. Lonni alles ärkas. Veel veidi hiljem oli ta pea püsti tõstnud. Ja siis umbes sama palju hiljem end uuesti mulla sisse magama tagurdanud.
Vaatamata sellele, et viimasel ajal on siin konnapilte, ei pea ma konni kuigi ilusateks. Seepärast mõned lillepildid ka, et viimane mälestus ikka kenam jääks.
Üks aktiivne Bufo bufo ehk harilik kärnkonn oli täna nõus mulle korraks poseerima.
Täna sai valmis minu nr. 2 Haapsalu sall, topeltnupu kiri, vardad 3,5, pitsil 4,0, lõng Hea 30/2
Tänane õhtu tundus vihmane ja ähvardas tormiga, kuid just loojangu ajaks jäi kõik vaikseks ja jõe kohal oli imeline värvide mäng. Lisaks süütasid naabrid lõkke, mille suits levis jõe äärde ja lõi lausa müstilise olustiku.
Varem käisid rähnid lausa mitmekesi meie juures söömas, aga sel aastal on ainult eemalt toksimist kuulda. Mõni aeg tagasi üks rähn küll käis siin, kuid piirdus vaid kuuse otsast vaatamisega. Otsustasime siis, et neile on mingit huvitavamat süüa vaja tuua. Hiljuti avati Prisma hoones uus lihapood ja seal müüakse pekki. Jaan tõi korraliku känaka ja pani lindude jaoks peki sireli otsa rippuma. Ära tasus! Täna hommikul oli punane kõht peki kallal.
Kevadised lilled hakkavad vähehaaval õitsema ja annavad võimaluse lindudele vahelduseks ka mõne lillepildi teha.
Kõige rohkem paistavad silma aga kollased krookused. Üks punt neist on isegi nii tihedaks kasvanud, et vajavad vist sel aastal ümberistutamist. Ka üks ilus suur mesimumm käis krookuseid nautimas.
Selgus, et krookused on mul siinses aiakataloogis ikka veel muude lillede lehel, kuigi neid on piisavalt palju, et võiksid vabalt oma lehe saada. No mis seal ikka, tegin ära ja nüüd saab krookustest ülevaate siit.
Alustasime kevadtöödega ka aias, siiani olime ju ainult jõe ääres möllanud. Mina tegin päevaliiliate peenra korda ja Jaan käis kuusealuse nõlva üle. Mõlemat kohta vaadates nüüd silm puhkab.
Siiani oli minul õnnestunud meie restoranis ainult isast leevikest näha. Jaan küll rääkis mulle emasest ka, aga pildile ei olnud ka tema seda veel püüdnud. Nüüd aga olid nad mõlemad korraga õhtusöögilauas.
Jõe ääres oli täna päris palju sebimist. Sõtkastel on kiired ajad:
Ka haigrud olid aktiivsed
Hommikul ei saanud ma kuidagi kodust minema, sest akna taga oli üks tore tegelane.
Juhuu!
Tüpograafia on üks selline asi, mis on mind siiani alati end natuke ebakindlalt tundma pannud. Kui millegi kujundamiseks läheb, on alati palju nö kirjutamata reegleid, mida peaks järgima. Kust ma peaksin teadma, mis on hea ja mis halb tava? Või milliseid šhrifte peaks vältima? Miks ma ei võiks mingit suvalist fonti kasutada? Kõik see tekitab tunde, et parem on ennast sellistest teemadest eemale hoida. Aga ma ei taha! Tahan hoopis neist teemadest rohkem teada ja end nendega kodusemalt tunda.
Ka pärast selle kursuse läbimist ei saa ma kuidagi öelda, et ma nüüd kõike teaks, aga mingi enesekindluse sain tagasi. Oskan nüüd ehk rohkem šriftidele tähelepanu pöörata ja tekstide paigutusele ka.
Näiteks ei soovitanud see kursus kasutada kahelt poolt joondamist (nagu mina tavaliselt teen), sest see võib tekitada teksti sisse imeliku kujuga tühimikke. Soovitati vasaku servaga joondamist ja seejuures tähelepanu pöörata paremale servale. Kui parema serva ridade otsad jäävad kammikujuliselt, on see parim. Rea lõppu ei sobi jätta 2-3-tähelisi sõnu. Lõigu lõppu ei sobi jätta mõnetähelist rida. Lõigu esimene rida ei tohiks olla eelmise lehekülje lõpus (orb) ega viimane rida uuel lehel (lesk).
Oli imeilus päikesepaisteline päev, linnud külastasid restorani nagu tavaliselt ja ühel hetkel jäi minu vaatevälja midagi kollast. Krookused! Akna all õitsesid krookused! Muidugi oli mul vaja selle aasta esimesed õied kohe fotole püüda. Lähemal vaatlusel selgus, et ka siniliiliad on kohe-kohe oma õisi avamas.
Meil on jõe ääres korralik pajuvõsa, millest jõud korraga üle ei käi, kuid mõned nädalavahetused olen seal vaikselt saagimas käinud. Kahjuks ei olnud mul meeles teha ‘enne’ pilti, aga ka võrreldes ‘vahepealse’ pildiga on praeguseks olukord juba märksa parem. Täna käisime seal lõket tegemas, sest muidu on võsa asemel kuhi oksi, aga vaadet jõele ikka ei ole. Päris kõiki ei jõudnud veel ära põletada, aga küll jõuab. Vanarahvas teadis ka juba, et tasa sõuad, kaugele jõuad.
Kui lõket tegime, siis lendasid meist kuus luike üle. Olid teel põhja poole. Reede hommikul olid samal suunal haned.
Nüüd õhtupoolikul, kui päikest enam ei paistnud, tahtsin pajutibusid tuppa tuua ja läksin uuesti jõe äärde luusima. Tibusid sain ka, aga lisaks leidsin, et nõlva peal kasvavad lumikellukesed. Kevad algas ikka tõesti.
Eelmised elanikud on seda nõlva tõelise prügikastina kasutanud ja kuigi me oleme suurema osa juba ära koristada jõudnud, kerkib siit-sealt ikka veel igasugu kraami üles. Tänane avastus on suht creepy:
Aga peenras näevad krookused praegu veel nii välja:
Selle aasta kevadises “Käsitöö” ajakirjas on mõned seebiretseptid. Nende hulgas ka šokolaadiseep. See mõte tundus väga intrigeeriv – šokolaadiga käsi pesta! Proovisin järgi.
256 g tumedat küpsetusšokolaadi
425 g kookosõli
298 g viinamarjaseemneõli
256 g vett
127 g seebikivi
Mul on endal ka juba imelik, et viimasel ajal peale lindude eriti midagi pildile ei jää, aga mis teha. Linnud on lihtsalt toredad modellid. Eriti kui mõni selline ka kambas on, keda vahepeal mõnda aega näinud ei ole. Nagu näiteks puukoristaja.
Täna oli lausa nii palju vahvaid linnukesi korraga restoranis lõunal, et ma ei suutnud otsustada, keda pildistada ja õues tundus ka korralik pidu olevat.
Ka leevike oli kohal.
Ja siisikesed on viimasel ajal väga tihedad külalised. Võiks lausa öelda, et püsikliendid.
Tupsukesed käivad õnneks ka iga päev meie juures söömas.
Powered by WordPress & Theme by Anders Norén