Elame jõe ääres, aga kuni eelmise kevadeni seda eriti näha ei olnud. Eelmisel kevadel piirasime jõeäärset võsa päris mitme nädalavahetuse jagu. Suvega jõudis vaade jälle kitsamaks jääda, sest lisaks värskele võsale sirgusid seal nüüd kõrged nõgesed. Üritasin nii nõgeseid kui võsa juba sügisel niita, aga kevadist vaadet päris taastada ei jõudnud.
Nii eile kui täna oli meil päris mõnus päikeseline talveilm. Sattusin eile alla lahe äärde ja avastasin, et jää pealt on päris hea vana roogu niita. Sebisin kuni tundsin, et selg jäi valusaks. Selge, korraga ei tohi üle pingutada. Kahjuks ei teadnud ma õue minnes, et seal niitma hakkan. Muidu oleksin ühe “enne” foto teinud. Täna olin sellevõrra targem ja tegin pilti nii hommikul kui õhtul. Ehk siis “enne” ja “pärast”:
Rõõm on näha, et julge pealehakkamine on tõesti pool võitu. Nüüd unistan juba sellest, et meie poolsaareke mingil hetkel kasutuskõlblikuks saab ja me seal jõeäärset elu nautida saame.
